jõuludest veel ei räägi

Viimase paari nädala jooksul oleme suures jõulusaginas oma blogi täitsa unarusse jätnud. Kuid üritame selle nüüd vaikselt tasa teha ning jagada teile oma viimase aja tegemisi.
Anne on sisustanud oma eelnevad nädalad ikka tööga, kuid nüüd sai ta õnneks kätt proovida ka müügiga kriketi mängul. Töö oli huvitavam, raha oli parem, tööaeg lühem ning sai ka kriketi mängu õpitud - mis nii viga töötada. Üritamegi nüüd neile, kes veel kriketi reeglitest eriti midagi ei tea, natuke selgitada, kuda see käib.
Kriket meenutab oma põhimõtetelt pesapalli. Selle mängimiseks on vaja kahte võistkonda, milles kummaski on 11 liiget, pesapalli suurust palli ning puust kurikaid, mis on erinevalt pesapallist lameda kujuga. Mäng toimub ringjal muruplatsil, mille keskel asub väiksem umbes 20m pikkune kõva pinnaga väljak. Väljaku kummaski otsas asub puuvaiadest värav.
Mängija ühest meeskonnast (söötja) viskab palli ühest väravast teise. Mängija vastasmeeskonnast (lööja) proovib kurika abil hoida ära palli lendamise vastu väravat. Teine lööja seisab söötjapoolses väravas oodates. Kui lööja lööb palli kurikaga, võib ta joosta teise väravasse ja vahetada sealse lööjaga kohad. Nii võidab ta jooksu (punkti). Lööja meeskond püüab koguda nii palju jookse kui võimalik, samal ajal kui söötja meeskonna liikmed toimetavad palli ühte väravasse. Kohtumise võidab see meeskond, kes on kogunud enim jookse.
Üks kriketi mäng võib kesta kuni 5 päeva, millest igas päevas mängitakse ca 6 tundi. Mäng, millel Anne käis (töötas), oli justnimelt nõnda pikk. Tegemist oli Austraalia - Lõuna-Aafrika test mänguga, mille üllatavalt võitis just viimane. Töö seal oli aga üsna mõnus, sest iga üks tegutses üksi oma territooriumil ja kogu müügiedu olenes sinust endast. Anne huvitav aktsient ja skandinaavia välimus tõid suurt edu, sest nii mõnelgi päeval müüs ta end piletitest täiesti tühjaks.
Margus on tegelenud suuresti endale töö otsimisega ning mingid imelikud otsad on ka vaikselt susisema hakanud. Esimese poolekohaga töökohana otsustas ta fotograafiks hakata. Töö ise on lihtne - tuleb lihtsalt käia ise valitud üritustel (peod, kontsertid, võistlused), teha seal pilte ning jagada firma logode ja veebiaadressiga flaiereid. Kui pildid tehtud siis need netti laadida, kust inimesed neid hiljem osta saavad. Fotograafile antakse pool müügituludest. Teine poolekohaga töö on ühe inglasest advokaadi personaalne assistant. Kuna tema reisib kogu aeg Austraalia ja Inglismaa vahet, siis on tal vaja kedagi, kes Perthis koha peal asju ajaks ja miitingutel käiks. Blogi kirjutamise ajal võttis Margusega ühendust see "advokaat", kes tahtis talle pakkuda esimest ülesannet: keegi tema klient pidavat Marguse kontole kandma $3000 ning Margus peaks selle laiali jagama annetusteks "Ematutele perekondadele". Kuna rahapesuga me ei tegele, siis ütles Margus viisakalt ära. Lisaks sai tüübile seatud väike "lõks" Google Analyticsi abiga ja kindlaks tehtud, et ennäe imet - ta ei asugi Londonis vaid hoopis Nigeerias. Kolmas poolekohaga töö on kullerfirma abiline. Saadetakse meile mingi pakk koju, teeme paki lahti, vaatame mis sees on, kirjutame sellest, mis pakis oli ning saadame paki edasi. Ja ei olnud ka see midagi muud kui üks suur pettus ja rahapesu. Lolli peaga oli Margus andnud neile oma konto numbri kuna ei osanud aimata, et keegi saab selle infoga midagi paha teha. Aga tuleb välja, et väga kergesti saab. Täna hommikul kell 7 helises Marguse telefon ja paluti tal oma emaili lugeda. E-mailis oli kirjas, et talle olevat kantud $3000 ja ta peab selle sulas välja võtma ning Ukrainas elavale Sergeile saatma, millele Margus saatis vastuse a la "ime sa ka üks väntvõll" ja läks netipanka, et oma kontot uurida aga ennäe imet poldki enam kontot, mida uurida. Pangad ja politsei vist jälgivad neid tüüpe väga pingsasti, sest kohe peale ülekannet tuli telefonikõne pangast, kus küsitleti veidi Margust ja anti teada, et ta konto on nüüd arestitud ja peaks uue tegema. Ning et kui sellist asja peaks veel juhtuma ei pruugi ta enam saada kontot avada üheski Austraalia pangas. Et kui loll õpib oma vigadest, siis õppige te teiste vigadest ja ärge kunagi andke võõrale inimesele oma konto numbrit. Kokkuvõttes tundub see fotograafia asi ainus normaalne ettevõtmine olevat kuna sealt saadeti juba ka visiitkaardid koju aga uute pettuste kartuses, ei julge Margus enam vist ka sellele tüübile oma kontot anda.

Eelmisel nädalal elasime üle ka oma Perthis oldud aja kuumarekordi - nimelt näitas kraadiklaas varjus kohati +38,5 kraadi ja et garanteerida üks korralik südamerabandus või päikesepiste oli tuul ka selline, et ükski puuleht ei liikunud. Kuid kohalike arvates pold see kindlasti midagi erilist kuna näiteks eelmiste jõulude ajal on temperatuur kusagil +40 kraadi ringis ning Perthi viimase kahekümne aasta rekord on +46,2 kraadi. Toda päeva alustasime 3 km-se jalutuskäiguga üle mägede bussipeatusesse, kust päästja meid peale võttis ning kargesse ookeani viis. Matk bussini koosnes tegelikult ilma päikesepisteta ühest varjualusest järgmistesse jõudmiste jadast. Bussiga sõites, et pakkunud leevendust ka akendest sisse puhuv kuum tuul. Nii palju inimesi, kui tol päeval, pole me varem korraga vees näinud. Ookean, mis muidu sillerdas helesinisena, mustas nüüd inimkehadest. Enamiku ajast veetsime kõik loomulikult mõnusalt jahedas vees küll bodyboardides, küll surfama õppides ning ka niisama lihtsalt vedeledes. Aga et kogu sellele natuke vürtsi lisada, nägime, olles ise vees umbes 50m kaugusel rannast, mööda ujumas kedagi, kellel oli selja ja sabauim. Muidugi tulid kõigile kohe esimese asjana ette kaadrid filmist "Lõuad". Kuid tegelikkuses oli suure tõenäosusega tegemist ühe eksinud delfiiniga, sest paatidega ümber kala tiirutama hakanud vetelpäästjad mingit paanikat ei tekitanud ja inimesi veest välja ei ajanud.
Et Perthi randu on juba nähtud küll ja küll, otsustasime ühel päeval sõita rongiga 40km Perthist välja asuvasse naaberlinna Rockinghami. Linn oli suhteliselt pisike ja armas ning asus kohe ookeani kõrval. Muidugi kasutasime kohe ära ujumisvõimalused soojas vees. Erinevalt Perthi randadest oli see rannariba vees piiratud ühe saare ja sellele viiva teega nii, et suured ookeanilained ei pääsenud rannale ligi. Ligi kaks kuud polnud juba nii siledat vett näinud. Ideaalset rannailma kasutasime ära vees palli mängides, ujuvalt paadisillalt peakat hüpates ning ilusaid valgeid papagoisid pildistades - tuleb välja, et ka ilma laineteta on rannas tegevust.
Rockinghamis käisime veel Salvados'i nimelises komisjonipoes. Naised vaatasid muidugi riideid ja mehed raamatuid ja muud nänni. Kusjuures raamatud olid imeodavad. Enamik ilukirjandusest maksis 4 krooni, kallimad olid 12 eeki. Poes oli ka selliseid raamatuid, mida TTÜ-s vaja oleks läinud nagu näiteks "Digisignaalide töötlemine", erinevaid atlaseid ja fotoraamatuid, mis Eestis maksavad alates 600.- aga siin võis need omandada alla 20.- eest.
Ükspäev, kui Anne jälle tööl oli, võttis Margus ette jalgrattamatka Herdsman'i nimelisse loodusparki. Park koosnes Herdsmani järvest ja seda ümbritsevatest ja läbivatest aladest, mis olid täis kõikvõimalikke lindude, kalade, roomajate ja kahepaiksete liike. Sai nähtud erkhelesinse nokaga parti, väga kohmaka ja naljaka välimusega ning eriliselt arglikuid sookanasid, kõvernokseid iibiseid, mitmeid erinevaid variatsioone partidest, valget luike ja jõmluskultuuri esindajat musta luike, kes Margusega bõkkima hakkas ja talle järve ääres hängimise eest molli tahtis panna ning muid kõverkaelu, keda ilma siutsujate välismäärajata kohe kindlaks teha ei osanud. Rattasõidu vahel pildistamiseks peatudes ei olnud mõtet väga pikaks ajaks murule tsillima jääda kuna iga natukese aja tagant olid üleval sildid, et heinas hängivad tiigerussid.


Üleeila tegime ka uue avastuse Perthi panganduse arengu kohta. Nimelt üritasime oma kontole sularaha paigutada kasutades sularaha sisestamise automaati. Arvasime, et see on siuke nagu kuskil Kristiine keskuses, et pistad oma kaardi sisse, sisestad PIN koodi, topid sulli automaati ja voila. Aga oh ei - peale PIN koodi sisestamist küsitakse sult, kui palju rahhi sa tahad kontole lisada ning siis trükitakse sulle kollane võluümbrik. Seejärel tuleb ainult võtta krõpirull, toppida see ümbrikku, kirjutada ümbrikule ümbrikusse topitud raha summa ja oma konto number ning kuupäev, pista see masinasse tagasi, oodata kuni tuleb see tööpäev, kui teller automaati tühjendab (ei ole nädalavahetusel), loota telleri heale tujule ja ongi raha kontol. Nii lihtne see ongi.

Eila käisid Harry ja Jaanika külas ja tegime koos väikse grillimise. Lisaks kanadele ja muule nännile sai testidud känguru grillvorsti. Tuleb tõdeda, et see pold eriti midagi väärt. Suure koguse ketšupiga läks isegi alla aga maitses nagu maks. Ja kuna keegi meist ei oska maksa kuidagi hinnata, siis see eriti maitsev ka ei tundunud. Aga vähemalt sai ära proovitud.

Aeg ajalt soovitame ikka margus.kr/pildid/perth klikata, sel võib vahest midagi uut ja huvitavat olla :)

Igatahes mõnusat jõulunädalat teile kõigile ja Anett ära pabista- küll need jõulupildid ka varsti tulevad ;)

PS. Kui kellelgi on üle mõnda vana või uut Atheros chipsetiga ja backtrack3-ga ühilduvat PCMCIA või USB wifi kaarti, siis palun Margusele kindlasti teada anda. Sooviks soodsatel tingimustel seda posti teel omastada.

Anne & Mr. Gus