Reede hommikul tormasime Fremantle'i poole, et vaadata üle üks toake. Muidu täitsa lahe punker aga tiba meie hinnaklassist väljas, seega otsustasime edasi otsida. Tagasi Perthis astusime esimese tööbüroo uksest sisse, kus peale mõningate ankeetide täitmist meid intervjueeriti. Siin on lood nii, et kui otsid büroo kaudu tööd, siis ei pea ise oma töökohaga üldse kontakti looma. Büroo ongi sinu tööandja ja kõik küsimused, probleemid, mis tekivad seoses tööga, lahendavad nemad ära. Nii et kui oled nt haige või ei viitsi lihtsalt tööle minna, siis helistad neile ja nemad ise teatavad edasi.
Õhtuks aga oli akna taha kogunenud suured ja tumedad pilved - elasime üle esimese äikesetormi siin Austraaliamaal. Lained ookeanil olid hiiglaslikud.
Eelnevate päevade tubli töö hakkas vilja kandma ja laupäevaks oli meil kaks üürikat, mida vaatama minna. Kuna mei ei osanud arvestada sellega, et bussitransport nädalavahetusel on ca 10x harvem kui nädala sees, siis esimesele kohtumisele me ei jõudnud. Hiljem polnudki tegelikult sellest enam üldse kahju, pigem arvame, et me ei pidanudki sinna jõudma, sest teisest majast, mida vaatama läksime, sai meie esimesene kodu siin Perthis. Tegemist on ühe majaga Eton Street'il, mis asub kesklinnast bussiga 15min kaugusel. Majas on kolm magamistuba, elutuba, köök, söögituba, vannituba, WC, pesuruum, tagahoov. Lisaks meile elab siin üks India tüdruk ja kohalik noormees, viimasega oleme juba ka kohtunud. Ta on väga jutukas ja tal on siin Austraalias ka eestlastest sõbrad:) Nii tüdruk, keda me veel kohanud pole, kui ka jutukas noormes, töötavad FIFOna ehk siis töötavad paar nädalat kusagil kaugel (näiteks kaevandustes) ja siis on nädala siin. Seega on üsna tihti terve maja ainult meie kasutada. Maja on kõikide mugavustega, siin on kõik olemas - alates telekast ja arvutist kuni kööginõudeni...
Maja üle vaadatud, suundusime linnapeale poodlema. Perthis on muideks olukord hullem kui Tallinnas - jõuluteema on juba täies hoos. Poeakendel on jõulukaunistused, tänavate kohal on tähekesed, poes müüakse suvekotte kirjadega "Merry Christmas". Meie eesmärgiks oli aga surfamisel edasiste marrastuste vähendamiseks hankida endile surfisärgid ja need me ka leidsime.
Seejärel ronglesime tagasi Cottesloe poole, kus pühapäevani pesitsesime. Õhtuks sai rabatud taaskord vein, seekord valisime 15$ eest valge "neljaliitrise haamri" nagu poemüüja hoiatas. Lisaks manitses ta meid veel, et hommikuks on rõlge pohmakas garanteeritud. Olles Eestis karastunud "Monastõrskaja izba" ja "Kosmosega", see meid eriti ei heidutanud. Enne veini lahendamist võtsime rannas veel kiired lained.
Pühapäeval veetsime enamuse ajast taaskord rannas, kaasas bodyboard ja surfilaud. Ookean möllas, vesi oli soe ja päike ka küttis mõnusalt. Lained olid kohati sellised, et lainerulli sattudes oli selline tunne nagu oleks koos puuhalgudega tsentrifuugi topitud. Margus sai surfamisel jälle uue kogemuse võrra rikkamaks - kui 1,5 meetrise laine murdumise hetkel üritada surfilauaga eest poolt sellele lainele saada, siis on tunne nagu Wrestlingu saates Hulk Hogan tõstaks sind kätele, lööks põlve peal selgroo pooleks ning võttes jalad haardesse lööks su nägupidi vastu põhja. Tulemuseks sinine silm ja paistes nägu.
Õhtul pakkisime asjad ja võtsime suuna uue kodu poole. Sõime õhtust ja hakkasime lahendame teste, mille tööbüroo meile saatis, mis sisaldasid endast numbrite ja teksti sisestamist aja peale ning wordi ja exceli tundmist --> igaaaav. Kuna netiühendus siin ei ole just kõige kiirem, siis kahepeale võttis testide tegemine ikka päris korraliku aja.

Ööl vastu pühapäeva keerati paljudes kohtades kellasid ja ei ole erandid ka meie. Kuid erinevalt Eestist keerasime me teises suunas. Seega kui me ennist olime teist 5 tunniga ees, siis nüüd oleme eesti aeg+7h.

PS. Sellest, et me teile varem oma AUSTRAALIA numbrid andsime võib järeldada, et me asume AUSTRAALIAS ja MITTE samas ajavööndis kui teie. Seega palun arvestada ka meie uneajaga muidu me helistame teile hommikul tagasi ;)

Peadsete postitusteni, seniks aga soovime teile lumist ilma ja rõõmsat meelt.
Anne ja Margus

Linnud vallutasid Cottesloe

21.okt.2008

Hommik algas mitte just kõige varem (u 10-11) aga toast ei saanud välja enne ühte. Hommikusöögiks meisterdasime omletid, mis tundub, et ongi backpackerite põhitoit, vähemasti hommikuti. Kui kõhud punnis täis võtsime hostelist lainelauad (ühe bodyboardi ja kaks surfilauda) ja suundusime randa ookeani lained püüdma. Kuna meist keegi polnud varem lainetel liuelnud kasutades lainelauana muud kui oma õllekõhtu, siis proovisime alustada bodyboardiga. Oli väga lõbus - nagu vastlaliug ainult selle vahega, et sabakonti ei põrutanud ära ja hernesuppi ei pakutud. Siis tuli asuda järgmisele tasemele - bodyboard läks Annele ning Margus ja Harry võtsid ette päris surfilauad. Harry sai endale pisikese aga nobeda ning Margus valis suure ja roosa :) Suur laud oli muidu hea aga kui Harry laual kasutati jalgade laual pidamiseks surfivaha, siis Marguse laual liivapaberit. Ja teadupärast liivapaber+paljas rind=katkised kipitavad nibud.

Peale randa kiikasime netist majutuskohti, polnud kõige parem seis... Kõikjal soovitakse vähemalt 6kuulist lepingut aga me niikaua ei viitsiks. Kuid me ei heitu sellest - kindlasti on kuskil üks pesake ka meie jaoks.
Netis istumisest koblakas ees otsustasime minna kohalikku ümbrust uurima, eesmärgiks oli leida hüpermarket (või vähemalt supermarket) ja selle me ka leidsime. Kuna jällegi olid hinnad, võrreldes rannapoodide omaga, kordades väiksemad, siis varustasime end igasugu kraamiga ning päeva lõunagi sai maha peetud. Tagasi jalutades kohtasime ka esimest eksootilist lindu (kui kiimas kõutsi häälega kräunuv ronk välja arvata) - papagoid. Kui google.com meile ei valeta, siis oli tegemist Galahi Kakaduuga. Kuna me ühtegi papagoid varem kohanud polnud, siis arvasime, et see on üli harv võimalus ning tegime tast hunniku pilte. 5 minutit hiljem saime aru, et me eksisime - allee kõik puud olid kaetud teist liiki papagoidega, kes üheskoos tegid hullemat kreissae häält kui Mari-Leen ja Sulo koos teha suudaks. Tegemist oli miljonilise parve Rainbow Lorikeetidega, kes armsasti paarikaupa puuokstel kudrutasid või siis paaritumistantsu harrastasid.

Üle saanud papagoivaimustusest otsustasime minna poest kaasa rabatud veinidega randa, kus siis õhtupimeduses ja kajakate välkudes neid rannal lahendasime. Taustaks mängiv reggae ja kurgust alla voolav vein - ühesõnaga oli meeldiv päeva õhtusse saatmine :)


22.okt. 2008

Täna ärkasime vara (8:30), pakkisime kotid, tegime hommikusöögi ja kobisime oma kolaga receptionisse, kust saime teada, et ei peagi lageda taeva alla jääma, vaid saame olla veel ühe päeva rannaäärses hostelis, kui nõustume Harry ja Jaanikaga neljakesi 6-kohalist tuba jagama. Kotid tuppa tagasi.

Seejärel kihutasime rongiga Fremantle`sse - sadamalinna, mis asub Perthi äärelinnast Cottesloe`st, kus hetkel asume, mõni kilomeeter põhja pool. Freo-sse mineku peapõhjuseks oli seal asuv üürituba. Kuulutuses oli kirjas, et kui tädi puhkama sõidab, siis tuleks hoida ka koeri ja kalu. Kohale jõudes uksele koputades tervitasid meid majast kostvad vähemalt kolme koera klähvimised. Kui tädi ukse avas, tuli välja, et koeri oli tegelikult neli - kõik olid parajad nuustikud, kellega oleks võinud vabalt ka riiulilt tolmu pühkida. Sisse astudes nägime papagoid, teisel korrusel nägime mitut papagoid, aia tutvustusel nägime mitut puuritäit papagoisid ... ahjaa kalad olid ka.
Igasugustest papagoidest kopp ees läksime poodi ja haarasime õhtusöögiks 2 kilo lasanjet ning liikusime tagasi hosteli poole. Lasanje nelja peale söödud otsustas Margus, et meil oleks vaja hosteli tuppa wifit ning "häkkis" meile naabermajast tuleva Austraalia mõistes väga kiire interneti. Nn häkkimine koosnes siis kolmanda proovimisega koodi ära arvamisest. Teinekordki kaitske oma wifit parooliga 1234567890 :) Õhtu sisustasime elu- ja töökohtade otsinguga.


23.okt. 2008

Kuna plaanis oli asjalik päev, siis ärkasime täna jälle vara - Eestis oli ju kell siis veel 04:30. Suure enamuse ajast otsisime elukohti. Helistasime ja kirjutasime väga paljudesse kohtadesse ning Harry ja Jaanika käisid ühte kohta vaatamaski, kuid tiheda konkurentsi tõttu neid sinna ei võetud. Homme astume ka tööagentuuride ustest sisse ja vaatame, kas meiesugustele miskit normaalset ka pakutakse või tuleb kraavikaevajana karjääri teha.
Loomulikult tegime väikese supluse ka ookeanis, seekord võtsime kolm bodyboardi aga lained polnud nii suured kui tavaliselt.
Tegusast päevast väsinud tõime poest sushit, pasta salatit, 2 kilo lasanjet, arbuusi, shokolaadimuffinitordi ja sõime end aknast kostva maheda lauluhäälega kidramehe saatel ribadeks.

esimesed päevad Perthis

Nüüdseks oleme Perthis viibinud 4 päeva. Taaskohtusime Harry ja Jaanikaga, kes on Tais veedetud kuu ajase lebotamisega endid väga neegriks praadinud. Nendega oleme koos veetnud kõik õhtud trimbates veini ja mängides lauamänge. Ühel õhtul käisime ka kohalikus vesipiibubaaris, peale mida tekkis idee teha ise korralik ekvivalent. Sealne teenindus oli väga jube – isegi kehvem kui Eestis. Sisse astudes kuulsime esimese asjana kohalikku aasia staari süntekal oma ühesõrmeklimberduse hitte mängimas (=peavalu kolmekordistus). Maha istudes toodi meile ette menüüd ning teavitati, et iga kahe inimese kohta peame tellima ühe vesipiibu ja iga inimese kohta ühe joogi (alkoholi seal ei müüdud) ning seejärel öeldi konkreetselt, et kui ei sobi, siis tehke sääred. Hinnad olid võrreldes sarnaste kohtadega Tallinnas ca kahekordsed.

Perth sai nüüd ka risti-põiki läbi käidud. Või vähemalt nii me arvasime, kuniks olime enda valdusesse saanud suure kaardi, mis hõlmas kogu linna. Tuleb välja, et tegelikult oleme ringi tatsanud vaid südalinnas, mis moodustab kogu Perthist vaid miniatuurse osa, kuid siiski on suur ja lai. Sealt oleme endi jaoks avastanud ühe mõnusa pargi Stirling Gardens, kus oleme käinud lõunast pikniku pidamas, raamatuid lugemas ning kogemata maganud ka ühe värskendava lõunauinaku. Südalinnas on veel hulgaliselt parke õitsvate lillede ning eksootiliste puudega, mõned pilvelõhkujad, mis aeg ajalt päikest varjutavad, tänavate viisi asiaatide poekesi ja restorane ning üks suurem pood (nö supermarket), kus on kordades soodsamad toidukaubad, kui väikestes mikrohüpermarketites.
Sagimine Perthi tänavatel lõpeb momentaalselt kell 17.00 välja arvatud reedel, kui melu jätkub õhtutundideni. Muudel päevadel tõmmatakse kella viiest, 90% poodidest ning kolmandik söögikohtadest ja kohvikutest, kinni.

Eile, kui õhutemperatuur Perthis ulatus üle pika aja taaskord 30 ja rohkema kraadini, jõudsime esimest korda India ookeani äärde Cottesloe supelranda. Vesi oli mõnusalt karastav (kuuma eesti suve mere temperatuur) aga tulisoolane (lemps loe: soolasem kui Koit Toome selg peale maratonijooksu). Randa rullusid ca poole meetrised lained, milledel sajad kohalikud ja turistid, kasutades bodyboarde (siuke lühike surfilaud, millel püsti tõusta ei saa), kaldale liuglesid. Kuna tegemist oli pühapäevase päevaga, ilm oli super ja Cottesloe on Perthi üks popimaid randu, siis tänu nende tegurite kokkulangemisele oli rahvast rohkem kui osturalli esimesel hommikul.
Päike küttis kohutavalt – isegi 30-se faktoriga päikesekreem ei suutnud meie nahkasid päästa. Peale tunnist päikeseammutamise sessiooni me päris ära ei kärsanud, kuid paraja jume saime küll.
Rand võlus meid nii, et otsustasime kesklinnas asjad kokku pakkida ja kolida randa. Nüüd elamegi hostelis „Ocean Beach Packpackers“ mis on ca 50m veepiirist.





Tänase postituse lõpetuseks vaatame üle ka statistika.

Statistika:
Juhuslikud eestlased: 4
Kängurud: 4 (kõik metallist)
Üle 5cm pikkused prussakad: 2
WC potid, kust vesi läheb alla päripäeva: 1 (PS. Kudapidi Eestis peaks minema???)


PPS. Meil on nüüd uued numbrid. Nii et kui rahhi palju ja helistada
tahate, siis Anne nr +61414233611 ja Marguse nr +61414288551. Asume Vodafone võrgus ;)


Palju austraalia päikest.

Anne ja Margus

lõpuks veidi meenutusi Londonist

Nüüd siis väike jutustus sellest, kuidas Anne ja Margus Londonis käisid.

Lennukist bussile astudes leidsime end mõne aja pärast Hyde Parki eest, kus oli hirmsasti vaja üksteisest pilti teha. Peale mida kohtasime ka oma võõrustajat Liisut, kes lahkesti loovutas meile oma pööningupesa, et me ei peaks ööd lennujaamas veetma. Meile see variant sobis hästi - magada oli kindlasti oluliselt mõnusam.













Peale seda, kui olime oma suured pagasid Liisi juurde jätnud, suundusime Londoni tuurile. Giidiks oli Anne (kes on juba 2 korda londonis käinud)

Edasi saigi pm kõnnitud üks hiiglaslik ring, mille sisse jäid peamised vaatmisväärsused nagu näiteks Big Ben, Westminister Abbey, Ilmapallo :) , Buckinghami palee ning mitu ilusat parki. Ja et jalutamise jõud ei raugeks võtsime Sohos kehakinnituseks ühe pizza :P

Kuna olime ringitatsamisest juba korralikult väsinud ning ilm oli Inglismaale omaselt sitt, siis otsustasime varakult põhku pugeda.

Lõpuks kohal...

No nii, olemegi Austraalias - kera teisel pool. Kõik on tagurpidi.... MITTE :) no kui liiklus välja arvata... Ja oi küll on mõnus suves tagasi olla :P

Lennujaamas avastasime, et ta ei asugi päris telliskiviviskekaugusel kesklinnast ning jalgsi minna, nagu algselt plaanitud, oleks ikka tõsine müttamine olnud. Seega võtsime takso, mis viis meid peale mõningat tiirutamist ka õigesse kohta.
öömajaks on meil Shiralee Hostel - mõnus vaikne paigake, mis on täis igasugu meiesuguseid. Saime kiiresti ka endale uue sõbra - "vintis uusmeremaalase", kes meile lahkesti kaks õlut välja käristas. Ülejäänud päkkpäkkerid paistsid ka toredad olevat.

Enne magama minemist tegime kiire tiiru peale meie uuele kodulinnale ja homme tutvume temaga ilmselt lähemalt. öö jooksul peaksid Perthi laekuma Harry ja Jaanika. Loodame ka neid homme juhuslikult trehvata.

Statistika:
Kängurusid näinud: elusaid=0, laipu=0
Kängurupurksi söönud:0
Juhuslikke eestlasi:1 (ja see ka tuttav)

Aga Londonist siiski veel järgmisel korral, kui oma rüperaaliga netti saame. Siis riputame siia ka mõned pildid.

Seniks nägemist,

A&M

Heidooo!
Oleme nüüd jõudnud edukalt Kuala Lumpurisse ja mõne aja pärast suundume järgmisele lennule Perthi. Oleme nagu ajas rändurid- kõige pealt lendasime ajas 2h ette ning nüüd kadus maagiliselt kuhugi 8 tundi. Eitea mis organism asjast arvab... hetkel on tunne unine kuigi kell on 7 hommikul.
Pikemalt, oma Londoni seiklustest, pajatame teile Perthi jõudes.

seniks aga ilusat öö jätku ja vahvaid unenägusid

A&M