esimesed päevad Perthis

Nüüdseks oleme Perthis viibinud 4 päeva. Taaskohtusime Harry ja Jaanikaga, kes on Tais veedetud kuu ajase lebotamisega endid väga neegriks praadinud. Nendega oleme koos veetnud kõik õhtud trimbates veini ja mängides lauamänge. Ühel õhtul käisime ka kohalikus vesipiibubaaris, peale mida tekkis idee teha ise korralik ekvivalent. Sealne teenindus oli väga jube – isegi kehvem kui Eestis. Sisse astudes kuulsime esimese asjana kohalikku aasia staari süntekal oma ühesõrmeklimberduse hitte mängimas (=peavalu kolmekordistus). Maha istudes toodi meile ette menüüd ning teavitati, et iga kahe inimese kohta peame tellima ühe vesipiibu ja iga inimese kohta ühe joogi (alkoholi seal ei müüdud) ning seejärel öeldi konkreetselt, et kui ei sobi, siis tehke sääred. Hinnad olid võrreldes sarnaste kohtadega Tallinnas ca kahekordsed.

Perth sai nüüd ka risti-põiki läbi käidud. Või vähemalt nii me arvasime, kuniks olime enda valdusesse saanud suure kaardi, mis hõlmas kogu linna. Tuleb välja, et tegelikult oleme ringi tatsanud vaid südalinnas, mis moodustab kogu Perthist vaid miniatuurse osa, kuid siiski on suur ja lai. Sealt oleme endi jaoks avastanud ühe mõnusa pargi Stirling Gardens, kus oleme käinud lõunast pikniku pidamas, raamatuid lugemas ning kogemata maganud ka ühe värskendava lõunauinaku. Südalinnas on veel hulgaliselt parke õitsvate lillede ning eksootiliste puudega, mõned pilvelõhkujad, mis aeg ajalt päikest varjutavad, tänavate viisi asiaatide poekesi ja restorane ning üks suurem pood (nö supermarket), kus on kordades soodsamad toidukaubad, kui väikestes mikrohüpermarketites.
Sagimine Perthi tänavatel lõpeb momentaalselt kell 17.00 välja arvatud reedel, kui melu jätkub õhtutundideni. Muudel päevadel tõmmatakse kella viiest, 90% poodidest ning kolmandik söögikohtadest ja kohvikutest, kinni.

Eile, kui õhutemperatuur Perthis ulatus üle pika aja taaskord 30 ja rohkema kraadini, jõudsime esimest korda India ookeani äärde Cottesloe supelranda. Vesi oli mõnusalt karastav (kuuma eesti suve mere temperatuur) aga tulisoolane (lemps loe: soolasem kui Koit Toome selg peale maratonijooksu). Randa rullusid ca poole meetrised lained, milledel sajad kohalikud ja turistid, kasutades bodyboarde (siuke lühike surfilaud, millel püsti tõusta ei saa), kaldale liuglesid. Kuna tegemist oli pühapäevase päevaga, ilm oli super ja Cottesloe on Perthi üks popimaid randu, siis tänu nende tegurite kokkulangemisele oli rahvast rohkem kui osturalli esimesel hommikul.
Päike küttis kohutavalt – isegi 30-se faktoriga päikesekreem ei suutnud meie nahkasid päästa. Peale tunnist päikeseammutamise sessiooni me päris ära ei kärsanud, kuid paraja jume saime küll.
Rand võlus meid nii, et otsustasime kesklinnas asjad kokku pakkida ja kolida randa. Nüüd elamegi hostelis „Ocean Beach Packpackers“ mis on ca 50m veepiirist.





Tänase postituse lõpetuseks vaatame üle ka statistika.

Statistika:
Juhuslikud eestlased: 4
Kängurud: 4 (kõik metallist)
Üle 5cm pikkused prussakad: 2
WC potid, kust vesi läheb alla päripäeva: 1 (PS. Kudapidi Eestis peaks minema???)


PPS. Meil on nüüd uued numbrid. Nii et kui rahhi palju ja helistada
tahate, siis Anne nr +61414233611 ja Marguse nr +61414288551. Asume Vodafone võrgus ;)


Palju austraalia päikest.

Anne ja Margus