Seekord Sydneyst

Nu tere jälle neiud ja noormehed

Viimased jutud panime kirja olles just jõudnud ACT’i (australian capital territory) ning pealinna Canberrasse. See oli siis 21. aprillil. Käisime vaatamas parlamendihoonet ning sõja mälestusmärki ja sõitsime niisama ringi. Ühesõnaga kiirturism – pealinn oli paari tunniga vaadatud.
Edasi oli vaja ööbimispaik leida. Otsustasime, et sõidame Sydneyle võimalikult lähedale, et hommikul kohe linna peale minna. Valisimegi esimese linnakese, mis oli ca 100km Sydneyst ning üritasime leida karavanpargi, kus telk püsti lüüa. Tegelt mõtlesime seekord võtta mingi hütikese, sest vihma lausa kallas. Kahjuks oli sealne park juba kinni ja selles linnas me normaalse hinnaga öömaja ei leidnudki. Olles jõudnud Sydney kesklinnast 30km kaugusele ning võtnud suuna mingile suvalisele telkimisplatsile saime aga jutule Iviga, kes meid lahkelt külla kutsus ja öömaja pakkus. Nii jõudsimegi Sydneysse plaanitust päeva varem.

Hommikul, kui Ivi oli mitu tundi juba tööd rabanud, ärkasime meiegi. Enne veel kui jõudsime hommikusöögini, kargas korteriuksest sisse naabrimees, kes on ühtlasi ka korteri omanik. Nähes et korteris on tavapärase kolme inimese asemel 7 sai ta suhteliselt kurjaks ning edasi me seal hängida ei saanud. Seega leidsime oma kolmapäeva sisustamiseks hoopis huvitavama tegevuse – otsustasime ära vahetada jubedat kriginat tegevad piduriklotsid. Alustuseks tuli kindlaks teha, mis on kõrvulukustava ja päid pöörama paneva krigina allikaks. Oli juhipoolne tagaratas. Järgmiseks ostsime 35$-ga uuedklotsid ning oligi jäänud viimane punkt ettevalmistusest - leida piisavalt tasane pind, et auto tõkiskingadeta kolmel rattal seistes minema ei vuraks. See ei olnud küll lihtne, kuid peale pooletunnist kuppelmaastikul üles-alla vuramist jõudsime rannaäärsesse rikkurite rajooni, kus sobiv paik täitsa olemas oli. Mis seal siis ikka kui särgid maha ja tööle. Sedapuhku siis küll ainult mehed. Naised olid lihtsalt ilusad ja ulatasid meile vahest vajalikke tööriistu.
Ratas alt ära, kukkus Harry pidurisüsteemi piduriketta ümbert lahti kiskuma. Samal ajal otsustas Margus sumpsi korda teha. Viimane nägi välja siis selliselt, et sumpsi pütis olevad 3cm läbimõõduga roosteaugud sai tangidega väänatud nii suureks, et kiliseva-koliseva-lonkava-ja-möliseva katkise sõela püti seest kätte saaks. Vanaraud välja kistud ja plekk tagasi väänatud, muutus heli juba palju paremaks – senise noad-kahvlid-hekikäärid-tsentrifuugis hääle asemel oli mõnus sportauto lörin. Sumps „korras” läks Margus Harryle appi, kes oli takerdunud probleemi taha, et kuda gondel niipalju sisse suruda, et uued ja palju paksemad piduriklotsid vahele mahuksid. Eelmistest klotsidest oli järel ainult metall, mis seletab ka meeliülendava konservikarbiriivimise hääle. Kuna kogu meie töörista kast ja varustus koosnes tellitavast võtmest ja tungrauast, ei suutnud me omal jõul gondlit sisse lükata. Tuli raibe maha kiskuda ja võtme ning tungrauaga sisse taguda. Tehtud! Edasi polnudki muud kui vidinad auto külge tagasi ja sõitma, et tutikaid pidureid testida. Kahjuks tuleb tõdeda, et päris esmaklassilised mehaanikud me pole kuna peale klotside vahetust pidurid võtsid väga ebaühtlaselt ja alles siis kui piduripedaali pool meetrit auto põhjast läbi olid surunud. Kahtlustasime, et pidurisüsteemi oli sattunud õhku ning üritasime seda välja saada keerates tellitava võtmega lase-õhk-pidurisüsteemist-välja polti. Pidurit pumbates seal natuke mullitas ning olime tulemusega rahul kuniks jälle rooli sai istutud. Kell hakkas saama õhtusse ja tuli otsida uus hostel ning ignoreerida kahtlaseid pidureid. Seekordseks valikuks osutus Maze backpackers südalinnas. Kõik kes kunagi Sydneys ööbida kavatsevad jätke viimane koht hoolega meelde, sest see on see hostel, kuhu te minna ei taha. Vangikongil oli laiust pea 2m ning pikkust ca 3. Sinna mahtus ära terve nari ja üks tool. Kuigi oli tegemist twin roomiga ning teadsime et toas on 2 eraldi voodit, poleks me osanud oodatagi, et need üksteise kohal asuvad. Lisaks polnud kogu toa peale ühtegi pistikupesa, muudest asjadest rääkimata.
Oli kuidas oli saime seal oma öö magatud ning et asukoht oli super, käisime ka õhtul Sidebari nimelises pubi-klubis istumas ja tasuta õlut nautimas ning tantsulkinit löömas.

Järgmisel hommikul tuli kiiresti uus hostel leida kuna Maze oli rõve ja koos parkimisega kallis. Parkimisega läks meil tegelikult isegi hästi – kui tavaliselt oleks see maksnud vähemalt 40$, siis lugesime kusagilt välja, et õpilastele on odavam. Selleks et tõestada, et sa õpilane oled, tuli Margusel minna, üliõpilase nägu peas, ühe universiteedi raamatukokku ning saada parkimislipikule peale tempel. Õnneks läks see väga libedalt ja saime 26$-ga pargitud.
Edasi sõitsime internetti uut hostelit otsima. Seekord otsustasime leida sellise koha, kus parkimine oleks tasuta. Ja leidsimegi. Seekord oli tegemist YHA Beachhouse backpackersi nimelise kohaga Collaroy Beachil, mis asub ca 20km südalinnast. Eelmise kohaga seda võrrelda ei saa. See oli ilus, puhas, väga toreda ja lõbusa administratsiooniga, 100m rannast, tasuta surfilaudade, bodyboardide ja jalgrataste laenutusega ning kinnise tasuta parklaga.
Olles end hostelisse sisse seadnud ostsime endale nädala bussikaardid ning sõitsime Iviga, kes lubas meile linnatuuri teha, kokku saama. Nii nägimegi lõpuks ära ka Sydney ooperimaja, Harbour Bridge’i, Chinese Gardens, Queen Victoria Building, Townhalli jpm. Vahepeal käisime ära ka turul, kus pilud meile süüa vorpisid. Turuks on seda muidugi keeruline nimetada kuna ntx Viru keskus jääb välimuselt ja suuruselt sellele alla aga just nii kohalikud seda kutsuvad. Kõige alumisel korrusel müüdi muidugi turukaupa ka.
Sellel, et me siin ükspäev autot putitasime, oli tegelikult point ka – üritame tast ruttu lahti saada. Asi selles, et nüüdsest lähevad meie ning Harry ja Jaanika teed lahku – meie jääme mõneks ajaks Sydneysse ning lendame kuhugi edasi, nemad lähevad õige pea põhja poole sooja.
Reede hommikul saigi auto kuulutus Gumtree nimelisse veebikeskkonda üles pandud ning juba mõne tunniga oli tekkinud paar huvilist, mis sest et auto hind 2900$ oli (mäletatavasti ostsime 1800$-ga). Edasi otsustasime kasutada ära võimalust laenutada tasuta surfilauda. Seekord võtsime parajalt suured lauad, et lihtsamini sõitma saaks. Olles mõned minutid vees ukerdanud hakkas Margus järsku Ookeani poole ära kalduma. Sõudis laual, mis ta sõudis aga kalda poole enam ei liikunud. Nimelt sattus ta mingisse suhteliselt tugevasse hoovusesse. Kartuses kalduda kaugele ära ning haisöödaks saada otsustas ta ainsalt veepeal hoidvalt asjalt, surfilaualt, maha hüpata ning kaldale kroolida. Peale 15min täie jõuga sõudmist suutis ta juba mõnikümmend meetrit kaldale lähemale saada ning lõpuks ka kivide vahelt välja ukerdada. Sellega oli Margusel surfiisu mõneks ajaks läinud. 10min hiljem võttis ta aga teise laua ja hoidis seekord hoovusest hoolega eemale ning juba esimese paari korraga said esimesed 5m surfilaual püsti seistes sõidetud.
Adru, liiv ja sool püksis läksime edasi Ivi juurde peole. Tegelikult käisime ikka dushi alt ka läbi ja saime päris puhtaks. Ivi juurest suundusime edasi ühe kohaliku noorme juhendamisel mingisse imelikku kluppi, kus peale träänsumuusika kuulmist otsa ringi keerasime ning minema jalutasime. Elu lühim klubiskäik.

Kuna me oleme ikka Austraalias ja kõikide eestlaste lemmikseriaal on Kodus ja Võõrsil, siis on ju igale Sydneys viibivale eestlasele kohustuslik käia ära Summer Bays. Tegelikult on selle koha nimi Palm Beach. Mingeid Hollywoodi stiilis võtteplatse me seal kahjuks ei näinud. Küll oli olemas Summer Bay surfiklubi ja saime ära käia selles samas WC-s, kus suure tõenäosusega Alf ja Sally ja paljud teised potil käinud on.

25.04 on austraallaste jaoks järjekordne püha. Tegemist siis Anzac Day-ga ja see on ilmselt mingi võidupüha, kuid väga täpselt me sellesse süveneda ei viitsinud. Igatahes olid kõik kohad täis patriootlikke aussisid ja kesklinn oli liikluseks suletud. Meie tähistasime toda päeva aga autopesuga. Pesemine toimus iseteenindusega pesulas. Lükkasid aga mündi sisse, valisid vajaliku toimingu (a la shampoon, survepesu, vaha, loputus, tolmuimeja jne) ja said mingi lühikese aja seda kasutada. Dollar survepesu režiimis andis näiteks 1min ja 10sek pesu. Sellise tempoga pole vist varem autot puhastanud. Porikihi alt tuli välja täitsa kena pann.
Täkk küüritud otsustasid Margus ja Harry enne päikeseloojangut veel kiire surfi teha. Otsus oli hea, sest nii heades tingimustes pole varem surfanudki – lained olid mõnusad ja ühtlased, tuul ei puhunud ning hoovuseid ei olnud.

Pühapäeval oli hostelis pannkoogihommik ja meile küpsetati ette hunnikute viisi kooke. Mingi tsikk lasi köögis lausa kuue panni peal korraga.
Kõhud täis oli aeg internetist endale uut elukohta vaadata. Paar vaatamist kokku lepitud sõitsimegi korterite juurde, mis asusid Bondi beachi lähedal. Esimene tundus hubane, hea asukohaga ning kõik eluksvajalik oli olemas. Teise eeliseks oli super vaade aknast, sest too asus künka otsas ning korter 5. Korrusel. Seega avardus vaade rannale ja ümbruskonnale. Hoolimata sellest ei istunud meile see, et meie tulevastel korterikaaslastel silmad liiga pilukil olid. Me pole küll rassistid, kuid asiaatidega koos elada ei taha. Ja seal haises kah. Nii et järgmisel laupäeval kolimegi esimesena vaadatud kohta sisse.

Korteri vahetust lähedusest leidsime ühe vene poe, kust saab musta leiba, seljankat ning palju muud. Võtsime siis kogu oma järele jäänud vene keele sõnavara ja oskused kokku ning küsisme, palju leib maksab. Natuke veel suheldud küsisid vene mammi meilt, et kust me pärit oleme ja imestasid kõvasti, et Eestis on veel noori, kes vene keelt mõistavad. Vähemalt suutsime me neile sellise mulje jätta :D









Tagasi kodu poole suundudes pani meid buss sellises kandis maha, et otsustasime hostelisse bussi asemel minna praamiga. See oli ikka ülihea mõte, sest saime hoopis teise nurga alt näha öist ooperiteatrit, Harbour Bridge’i ja Sydney siluetti. No oli ikka ilus küll.

Vahepeal käisid Harry ja Jaanika esimesele tüübile autot näitamas aga see tohman alustas auto vaatamist kohe nendest kohtadest, kust poleks pidanud – mitte töötavast juhiaknast ja olematust konditsioneerist.
Täna sai veel sumpsi nati putitatud kuna too otsustas ootamatult hullu lörinat tegema hakata. Probleemi lahendasime sõrmejämeduse torujupi ja riidepuuga. Loodame et keegi auto põhja alla ei vaata.
Nüüd tegeleme kõvasti tööotsingutega ja loodame kähku leida midagi, muidu peab varsti vargile minema.

Anne ja Margus

PS! Meie piltide link on nüüd jälle korras, niiet nüüd kõik vaatlema :)

Suurlinnade melu otsinguil

Jätkame siis selle koha pealt, kus eelmisel korral pooleli jäime - 15.04 hommikul jõudsime Adelaide’i. Parkinud auto kesklinna parkimismajja ning saanud turismiinfokeskusest esimesed juhtnöörid asusime kohe linna avastama.
Esimese asjana võtsime ette siinse kultuuri. Selleks seadsime sammud kunstimuuseumisse. Eriti äratasid huvi reklaamid muuseumis oleva fotonäituse “Austraalia parim loodusfoto" kohta. Kuna aga pilet tollele üritusele oli suhteliselt kirves, siis otsustasime selle vahele jätta ja kiirtuurina näituse läbi teha vaadates neidsamu pilte suveniiripoes olevast raamatust. Ja isegi miniatuursel kujul olid need väga vinged. Lisaks sellele näitusele oli seal veel palju põnevat. Suur osa oli pühendatud põlisrahvastele ja nende kultuurile. Põhiosa eksponaatidest olid erinevad töö- ja tapariistad, millega aborigeenid oma argipäevi üle elasid. Välja oli toodud paljude erinevate hõimude eri kujudega ning mustirtega kaunistatud odad, nuiad, bumerangid (küttimiseks ja kalapüügiks), toidunõud, kanuud, ehted ja paljud paljud muud eluks vajaminevat. Üks huvitavam vidin oli palju aastaid tagasi kasutatud padja aseaine – puust pulk millel sai pead puhata. Lisaks poismeeste patjadele oli kasutusel ka abielupaari padi (loe:pikem pulk). Veel võis muuseumis näha veel miljoneid aastaid vanu fossiile, vääriskive, dinosauruste ning vaalade skelette, erinevate loomade topiseid ja muud. Igatahes oli tore ja hariv kogemus ning saime teada palju siinse kultuuri kohta.

Peast targad, seadsime sammud kohaliku ostumeka poole – Adelaide keskturule. Turg oli suur ja lai ning sealt võis leida kõike. Suurem rõhk oli pandud toidukaupadele aga samas võis leida ka „kadaka turu” nänni.




Edasi jalutasime linnas, nautisime kohalikku arhitektuuri ja jahedat sügisilma. Ega tegelikult seal Adelaides suurt midagi vaadata polegi, meil oli lihtsalt hea tunne üle pika aja jälle uues suures linnas olla.

Pimeduse saabudes oli aeg leida endale pesitsuspaik. Esimene karavanpark küsis meilt, võrreldes seniste kolkakohtadega, üüratult suurt hinda. Ülejäänud kohad, kuhu helistasime, olid kas liiga kaugel või polnud neis vabu kohti. Ei jäänudki muud üle kui leida mõnus rannaäärne kohake kuhu autolaager üles lüüa. Kuna ei viitsinud trahvi saamisega riskida, siis telki igaks juhuks ei püstitanud ning magasime öö ära neljakesti autos – Jaanika ja Harry rooli taga, meie aga meisterdasime seljakottide ja muu tavaari vahele mõnusa pesa.

Peale päikesetõusu, esimesi kalamehi ja rannas jooksjaid, lõime ka meie luugid lahti ning sõitsime taaskord keskturule hommikust võikut ja marsi šhokolaadi muffinit nosima. Kuigi Adelaides on rohkem inimesi kui Eestis kokku, me siit mingit erilist suurlinna melu ei leidnud. Võib-olla oli asi selles, et me lihtsalt ei osanud seda õigetest kohtadest otsida. Igatahes otsustasime oma otsingutega edasi minna ning sõitsime Adelaide’st välja, lähedal asuvasse mäestikku, Adelaide Hills’i. Sealt leidsime sellise toreda linnakese nagu Handorf. Viimase näol oli tegemist ühe vanima sakslaste (või nagu me ühtedelt eestlastelt õppisime – „vinkude”) linnaga Austraalias. Linn oli väike, armas ja muhe ning paksult turiste täis. Seal oli kätte jõudnud ehe sügis – lehed puudel olid miljonit eri värvi ning õhk mõnusalt karge. Lähedusest leidsime paar juustuvabrikut, kus erinevaid haisvaid kitse- ja lehmajuuste sõime, šokolaadivabriku, kus kahjuks polnud testimiseks piisavalt šhoksi välja pandud, et südame pahaks saaks. Ja maasikafarmis käisime ka.
Erinevalt eelnevatest kordadest otsustasime seekord endale öömaja valges leida. Väljavalitud linnaks osutus Murray Bridge ja karavanpargiks Princess Highway, mis oli täiest talutav ja normaalse hinnaga.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Melbournele. Teeks ei valinud mitte kõige otsemat rada vaid sellise, mis jooksis mööda rannikuäärt. Nimeks Great Ocean Road. Enne veel kui selleni jõudsime tuli sõita sadu kilomeetreid lõunaookeani suunas. Veidi enne Lõuna-Austraalia ja Victoria osariikide piiriületust tegime lõunapausi linnakeses nimega Mt Gambier, milles asus mitu vulkaanikraatrit. Ühte neist oli tekkinud ka imeilusa sinise veega järveke. Lõunapausiks valisme Umpherstoni Sinkhole’i. Sinkhole ehk äravooluauk tekkis sinna sellest, et maas olevasse lõhesse voolanud veed uuristasid selle alt tühjaks nii suures ulatuses, et kogu maa lõpuks sisse vajus. Nüüd kasvavad augu servades rohelised ronitaimed ning põhjas ja serval asuvad superluks vaatega piknikupaigad.
Sel päeval me Great Ocean Roadini veel ei jõudnud, tegime tee algul asuvas linnakeses nimega Warrnambool peatuse ja öömajaks valisime Holiday Caravaparki. Warrnambooli linn oli suhteliselt suur koht (vähemalt 3 McDonaldsit). Meie valitud ööbimiskoht oli soodne, hubane ning puhas. Seal üritasime eemaldada ka pisikesed augukesed, mis meie madratsisse ikka miski pärast kipuvad tulema. Ühe leidsime ja lappisime, kuid neid jäi sinna veel ning tuleb kindlasti ka juurde. Ega see asi enne lõppe kui madrats üleni jalgratta sisekummiga kaetud saab.

18.04 hommikul trotsisime ülimalt kehvakest ilma ja alustasime sõitu mööda Great Ocean Roadi. Kuulus on viimane oma maaliliste vaadete ning 12 ookeanis asuva kivimüraka poolest. Viimaseid kutsutakse 12ks apostliks. Ilm oli küll selline, et pilved olid nii madalal, et sõitsime lausa nende sees ja kõik oli ühtlaselt märg. Õnneks toimus ka aegajalt väikeseid selginemisi, parasjagu piisavalt palju, et saime kõik soovitud vaatamisväärsused üle kaetud ning pildistatud. Great Ocean Road ise on aga üks jube kurviline tee, millel pikkust ca 250km ja kus kiirused naljalt üle 50km/h ei kasva. Kogu tee koosnes 95% kurvidest, mis tähendas et põhiline osa sõidust nägi välja rooli korda mööda vasakule ja paremale 90 kraadi välja keeramisest. Et sõit oleks põnevam oli teeäärde pandud iga kurvi jaoks eraldi kiirusepiirang ehk 100m kohta umbes 3 kiirusepiirangut. Kusjuures meie autoga tuli kurv võtta lubatust ca 10km/h aeglasemalt, et väga kiskuma ei hakkaks. Peale seda kui Margus oli mitu tundi rooliga vehkinud ning endast kiiremaid autosid aegajalt mööda lasknud jõudsime ühe vähese sirgema lõigu peale kogu tee jooksul. Ja kuigi me ometigi teame, et Austraalias ei tasu kiirust ületada ja pole seda siiani praktiliselt kordagi teinud, suutis Margus 90 alas mingi 70 märgi maha magada. See hetk ei jäänud märkamata aga inspektor Kukekesele, kes visalt meile järgi kihutas ning 227$ trahvi väänas selle eest, et kiirus 14km/h üle oli. Mendiraibe ütles veel, et tavaliselt ta laseb sellise väikese kiiruseületuse puhul noomitusega minna. Kuna Margus ta küsimuse peale, et kas me ta mendiautot märkasime, vastas, et mitte, siis tekkis tal mingi alaväärsuskompleks ja keeras meile täiega. Üldse oli mingi kahtlane tüüp kuna ta soovitas meil trahvi mitte maksta, sest see pidavat 7 aastaga kehtivuse kaotama.

Samal õhtul Melbourne’i jõudes ja linna peal tiirutades infokeskust otsides, saime vist ühe trahvi veel. Kuigi siiani on teada olnud, et varajase kollasega ristmikul pöörde lõpetamine peaks olema legaalne, sest roheline tuli siin ei vilgu ja muidu oleks võimatu liigelda, tegi meist foori kaamera pilti. Seisime parasjagu ristmikul oodates võimalust pöördeks, kui järsku tuli kollaseks läks ja liikluskaamerast välgusähvatus käis. Eks mõne aja jooksul saab siis teada, kas tuli trahv ja kui palju.

Tujud „kõrged” ja meeleolud „ülevad” leidsime endale südalinnas ühe mõnusa hosteli nimega Urban Central, lõime end üles ja läksime linna peale lällama. Algne plaan oli mõnda ööklubisse sisse sadada aga erinevatel põhjustel jätsime selle järgmiseks korraks. Näiteks ei viitsinud me tohutupikkades järjekordades istuda, et saada kalli hinnaga ülerahvastatud klubisse. Ühe klubi uksel, kui Margus ja Harry käisid küsimas, et mis pidu on, anti neile läbi lillede märku, et pedesid nad sisse ei lase. Lõpuks märganud, et Anne ja Jaanika nendega koos on, muutus jutt totaalselt aga siis ei tahtnud enam meie sinna minna. Lõpuks mõtlesime, et lähme vaatame hoopis noorte alternatiivrokkarite, emode ja teiste enesehaletsejate peole aga sinna meid ka sisse ei lastud, kuna käimas oli parasjagu metallistide pidu, mis tähendas et riietus pidi olema üleni must. Nii läksimegi hoopis kahekesi linna peale jalutama. Tantsisime kirjeldamatult romantilise jõe ääres, millelt peegeldusid meid ümbritsevate pilvelõhkujate siluetid ning tuled, taustaks mahedalt mängiv saksofonist.

19nda hommikul ajasime end juba varakult üles, sõime hommikust ja seadsime sammud taaskord linna poole. Sõitsime tuuritava trammiga Queen Victoria turule ja vaatasime üle, mis seal pakkuda. Erinevalt Adeleide omast võis siit leida just erinevaid riideesemeid ja muid tarbekaupu. Sel päeval oli seal ka Mehhiko päev, mille raames pakuti vastavaid toite ja olid ka erinevad esinejad, ühesõnaga suur melu.

Turul käidud, suunasime jalakesed tagasi kesklinna poole. Käisime ära Hiinalinnas, Parlamendi hoone ja Printsessi teatri juures, galeriides ja muuseumides, vahepeal astusime sisse ka ühele uhkele peole, lootes sealt tasuta veini saada. Üsna selgelt oli aru saada, et meie oma seljakottide ja plätudega sinna seltskonda ei kuulunud aga sellegi poolest tegime targad näod pähe ja tundsime, et peamegi seal olema. Kui saime aru, et veini eest tuleb seal siiski oma raha välja käia, kaotasime huvi ja liikusime edasi.
Peale 6tunnist jalutuskäiku andsid jalad tunda, et vajavad puhkust. Kuulasime neid ja läksime tagasi hostelisse. Tegime isegi mõnusa uinaku ja õhtusöögi, mille järel panime taas papukesed jalga ja läksime taaskord äist Melbourne’i nautima. Õhtused suurlinnad on ikka võrratult ilusad. Vaatasime ära ka tuleshow, mis seal enne südaööd igal täistunnil toimub. Tegelikult oli meil kindel plaan minna ka kõrgetesse tornidesse linnailu imetlema minna aga kuna unustasime telefonide kellad edasi keerata, siis jäime hiljaks. Ehk siis kallis lugeja, meie ajavahe sinuga on kärisenud taaskord 7-le tunnile.

Järgmisel päeval tegime veel kiired tiirud linnapeal, külastasime isegi siinset tööbürood, et uurida, kuda siin asjad käivad, vaatasime üle ka outlettide poed ning hakkasimegi edasi liikuma. Enne veel kui linnast päris välja sõitsime, käisime läbi ka St. Kildast, mis on 5km kaugusel asuv rannaäärne kohake, kus asub ka kuulus Luna lõbustuspark. Melbourne’i linnast välja saamine võttis aega rohkem kui tunni ja seetõttu väga kaugele sel päeval ei jõudnudki. Ööbimiskohaks oli seekord Painters Island karavanpark Wangarattas. Seal oli kohe tunda, et oleme taaskord Ookeanist kaugele jõudnud kuna öö oli väga külm.

Nüüdseks on meil üle 6000km seljataga ja hetkel asume pealinnas Canberras. Homseks hommikuks plaanime jõuda Sydneysse. Järgmised seiklused juba sealt.

Anne ja Margus

Tagasi tsivilisatsiooni

Pühapäeva (12.04) hommikul alustasime oma tohutult pikka rännakut. Käskinud TomTomi Adelaide’i navigeerida oli tulemuseks hirmuäratav kilometraaž – üle 2000km. Enamik sellest teest jooksis üle Nullarbor Plaini, mis põhimõtteliselt on üks suur lage kõrb. Nullarbor tähendab ladina keeli „pole puid” ja eksta nii oligi. Üksikute puude vahel oli põhiliseks taimkatteks umbes meetri kõrgused põõsad. Kogu teele jäänud tsivilisatsioon koosnes mõnesaja kilomeetriste vahedega paigutatud roadhouse’idest, kus sai süüa-juua, magada ning muid põhilisi vajadusi rahuldada. Loomulikult olid looduses ka emud, vombatid, kängurud, kaamlid, dingod ning raisakotkad. Kuigi vahemaa oli ülipikk jäi vaatamisväärsustest vajaka. Üritame siiski oma põhilisemad elamused kirja panna.
Esperancest välja jõudnud oli esimeseks peatuseks ja viimaseks linna moodi asulaks mõnesaja km kaugusel asuv Norseman. Seal sai käidud mingi künka otsas vaateplatvormil, kust tegelikkuses midagi eriti ei paistnud. Künkalt alla tulnud hakkas meie ratsu esimest korda perutamishääli tegema. Nimelt algas radika juures pihta ilgem undamine. Kuna see mõne hetke pärast aga lõppes, siis ignoreerisime teda ning kimasime edasi. Paarsada km hiljem, Balladonia roadhouse juures peatudes, tuli aga jõrin tagasi. Kõik oma mehaaniku omadused käiku võtnud panime diagnoosi, et asi võib olla jahutusvedeliku vähesuses ning et hääl tekib radika ventika ülekoormusel. Tundub, et nii ta oligi, sest peale vedeliku lisamist kadusid selleks korraks kõik teadmata päritoluga kahtlased helid.

Balladonia oli ka see punkt, peale mida tuli kõige pikem sirge maantee lõik Austraalias – 146km ilma vähimagi kurvita. Enam igavamaks ei saa tee minna. Balladonias tuli meile vastu ka rattur, kes kogu Nullabori Plane’i ilmselt vändanud oli. Peab ikka tahtmist olema. Kui lõik läbitud hakkas ka päike loojuma ning rännet alustasid erinevad metsikud loomad. Nägime ära kohe karja kaamleid, kes mööda kõrbe kambakesti lonkisid. Siin seal märkasime loomulikult ka kängurusid.

Õhtuks jõudsime Cocklebiddy roadhouse’ini, kus asus ka karavanpark ja motell. Erinevalt eelnevatest karavanparkide kogemustest ei olnud see koht küll midagi väärt aga no missa hädaga teed. Telgi pidime püstitama kruusaplatsile, mis tähendas seda, et lisaks tugevale tuulele, mis segas telgi ülespanekut, ei olnud seda võimalik ka maasse kinnitada. Aga sellest polnud midagi – tekitasime autost tuulevarju ning kinnitasime telgi nööridega küll põõsaste, bensiinikanistri ning kokkupandavate toolide külge. Õnneks oli meil olemas ka õhkmadrats, mis meie kannikaid teravate kivide eest säästma pidi. Aga ega meil asjad nii lihtsalt ei käi ju, et pumpad madratsi täis ja magad öö läbi pehmelt – nimelt tuli paar korda öö jooksul üles ärgata ning käelihaseid treenida, et lössi vajunud madrats jälle täis saaks. Asi selles, et mõned päevad tagasi avastasime, et madrats laseb kusagilt õhku läbi. Esperances leidis Margus ka augu üles ning lappis ära, kuid tühjenemise kiirust see ei muutnud – järelikult polnud see leke ainus. Nüüdseks leidsime ka teise augu ja magame taaskord mõnusalt terve öö pehme madratsi embuses.

Esmaspäeva hommikul jätkasime teekonda Adelaide’i, kuhu oli jäänud kilomeetreid nii 1500 ringis. Asjad pakitud istusime autosse ja ennäe imet – auto ei käivitu. Ööga oli mingil imelisel väel aku end kelluks tõmmanud. Nutuse näoga abi küsima minnes sai veel igaks juhuks korra starterit käiatud ja prõnnnn – autu läks käima. Lootsime, et pika sõiduga laeb ehk uuesti täis.


Esimeseks peatuseks Eucla, mis on kuulus oma liivadüünide pärast. Tõesti olid ägedalt kõrged mäed, mis tehtud puhtast valgest liivast. Kuna kaheveolise autoga väga lähedale neile ei saanud, siis imetlesime künkaid kaugelt. Mõnedkümned kilomeetrid peale Eucla asulat asub Western Australia ja Southern Australia osariikide piiripunkt. Eelnevalt olime kuulnud ka seda, et nii nagu riiki sisenemisel, ei tohi ka osariikide vahel liiklemisel üle vedada deklareerimata juur-, puuvilju ja lihatooteid. Seega üritasime enamikest sellistest asjadest enne lahti saada. Tegime peatuse ühe järgmise roadhouse'i juures ning kugistasime sisse kõik järele jäänud tomatid-kurgid. Samal ajal pakkus seltsi meid ümbritsev 5-st isendist koosnev vesiste suudega metsikute Dingode kari, kes kõik söögipalukesi noolisid. Kontrolli põhjuseks on ära hoida erinevate haiguste ja kahjurite sattumist valedesse kohtadesse ning liikide säilitamine. Tundub küll mõttetu aga ometigi on Austraalia suutnud sellise radikaalse käitumisega ära hoida näiteks kollatõve, marutaudi, hepatiidi, erinevate kopsuhaiguste jõudmise riiki.
Tegelikkuses me piiripunktis peatuma ei pidanud ning tuli välja, et läbiotsimine toimub hoopis pooltuhat kilomeetrit edasi Ceduna linnas. Ceduna sai valitud ka meie ööbimiskohaks. Kuid kuna me hommikul sõiduga õigel ajal alustada ei suutnud, tuli meil viimased 150km pimedas sõita. Õnneks leidsime teelt road traini, kellele end sappa haakisime ning ilma ise kängurudest hakkliha tegemata kohale jõudsime. Roadtrainiks (autorong) kutsutakse siin suurt rekkat, millel on vähemalt üks tavarekka pikkune järelhaagis. Sildid hoiatasid kuni 37m pikkustest isenditest ning eriti üksikutel teedel pidavat näha olema ka kuni 50m pikkuseid ronge.

Cedunale lähenedes tabas meid tõsine imestus, kui nägime kaugelt linnatulesid. Kui viimased 1400km oli asula meie jaoks tähendanud motellist, karavanpargist ja baarist koosnevat kompeksi, siis seekordses linnas oli karavanparke lausa 4. Koht oli kindlasti suurem kui näiteks Harvey. Hea tunne oli kohe tsivilisatsiooni näha. Linna sisenedes oli siis ka kontrollpunkt, kus kogu puu- ja juurvilja saak üle vaadatakse. Meid võttis vastu üsnagi väsinud ilmega onu, kes meie varude kohta päris. Sellepeale viskas Anne neli porgandit letti ja ütles, et see ongi kõik mis meil on. Porksid lubas onu meil endale jätta ja lasi kenasti läbi. Oleks me seda teadnud, et asi nii lihtne saab olema, poleks tomateid ja muud kraami lõunaks nii hoolega sisse puginudki.
Öömaja otsides pidime nentima, et tegemist oli suhteliselt populaarse peatuspaigaga - kaks esimest karavanparki olid täis. Kolmandas pargis meil aga näkkas ja saime 12$-ga endale telgikoha. Ööbimise eest makstud ning autot uuesti käivitada üritades jäime jälle pika ninaga. Seekord isegi nii hullusti, et ilma abita autot parki ei liigutanud. Kuna meil on automaatkast, siis ju käima ka ei lükka. Õnneks oli purjus pargivahil vastavad vahendid olemas ja saime jälle liikuma... telkimisplatsini siis.

Karavanpark eriti äge ei olnud aga parem igaljuhul kui eelmine. Vähemalt oli seekord näiteks köök olemas. Küll asus see pesuruumis aga siiski...

Teisipäeva hommikul otseloomulikult Falcon otsustas mitte käivituda ja appi tuli kutsuda pohmas pargivaht. Otsustasime, et nii seda asja jätta ei saa ning sõitsime ühe autokaupade poe juurde, kus mingi asjapulk lahkelt kohvritäie testimisvarustust lagedale tõi ning tegi kindlaks, et genekas töötab korralikult, ühtegi lühist või muud jama pole, mis aku lihtsalt tühjaks imeks ning et automüüja valetas meile, et aku uus on – tegemist hoopis mai 2006 mudeliga. Kõige lahedam oli tester, mis akuga ühendades ütles „vaheta akut”. Selline peab müügi edenemiseks ilmselt igal aku müügimehel olemas olema. Kuna polnud aega vana akut laadima hakata ega viitsimist katsetada, kas ta Adelaide’ni vastu peab, seda enam, et vahest ka sõidu ajal kadus näidukipaneelil vool tagant ja osutid kukkusid kõik nulli, siis otsustasime osta tutika aku. „Vaheta-akut-riist” toimib.

Uus vooluallikas hangitud võisime alustada viimast lõiku teekonnal Esperance-Adelaide – jäänud oli ca 700km. Praktiliselt ilma peatusteta, kui välja arvata purksi ja jätsi peatus Port Augustas, sõitsime välja Adelaide külje all asuvasse linnakesse Port Wakefieldi. Seekordse teekonna põhiliseks märksõnaks oli „Oversized vehicle” ehk siis ülemõõduline sõiduk kuna iga natukese aja tagant tulid vastu sellised masinad, mille veos ei mahtunud sõiduraja piiresse ära. Küll veeti monstertrucke, kaevandustraktoreid, lintraktorite tohutuid linte, maju ning muid imelikke metallist kokku nikerdatud käkebaanasid. Aga hoolimata kahtlastest kaasliiklejatest jõudsime ikka täie elu ja tervise juures kohale. Valisime esimese ettejuhtuva karavanpargi, mis osutus täiesti okeikaks ja siia me jäime.
Järgmisel hommikul jõudsime lõpuks Adelaidesse ning nüüdseks on selja taga 4200km. Siinsetest sündmustest ja tegemistest pajatame juba järgmisel korral.

PS. Jälgige meie trippi kaardil, mida üritame igal võimalusel uuendada, aadressil http://margus.kr/img/australia.jpg

PPS. Ajavahe meie ja teie vahel on kärisenud 6,5-le tunnile

Anne ja Mati

2000 km selja taga

8. aprillil liikusime Augusta linnast tagasi Hamelin Bay karavanpargi suunas väikese kõrvalepõikega Cosy Corneri randa. Nagu nimigi ütleb oli tegemist väga hubase nurgakesega. Parkimisplats oli kõrgel kaljude otsas ja randa saamiseks tuli mitukümmend meetrit alla poole jalutada. Alustuseks tegime esimest korda oma gaasigrilli peal nuudleid ning pidasime üleval kalju otsas väikse pikniku. Kõhud täis ja meel hea ronisime randa, kust parasjagu viimased rannalised meile vastu jalutasid. Seega oli kogu imeline ookeani kallas meie nelja päralt. Tundus tõesti nagu oleks mõnele üksiku saare paradiisirannale sattunud. Riided seljast kiskunud, jooksime vett katsuma... prrr jube jahe oli ikka, kuid kuna tegemist oli selle reisi viimase võimalusega India ookeanis ujuda, siis tuli seda kasutada. Enne veel kui vette kargasime märkasime järsku mitmeid pisikesi uimi veest välja olevat. Ei saanudki päris täpselt aru, kas need olid selja- või sabauimed, kuid neid tüüpe oli seal igatahes palju. Võib-olla olid haipojad, võib-olla hoopis mingid muud kalad. Igaks juhuks nende keskele ujuma ei läinud, vaid käisime veidi eemal madalas vees end kastmas.

Enne karavanparki tegime veel väikese peatuse orgaaniliste veinide vinoteegis. Orgaaniliseks pidavat asja tegema see, et veinide valmistamisel ei ole kasutatud mingeid tehislikke aineid ning kõik toimub karmide reeglite järgi. Erinevalt eelnevatest vinoteekidest taheti siin testimise eest raha saada aga kuna ei olnud varem orgaanilisi veine proovinud, siis otsustasime selle ära teha. Jällegist olid kõik veinid väga hapud ja kuivad ning nendest 25$ küll välja ei käiks. Samas erineb meie maitsemeel asjatundja omast ka kindlasti kardinaalselt. Siiani pole ükski kallis vein veel 12$ 4L pakiveini aka „gooni” vastu veel saanud :)

Ööbimispaigas vaatasime ära taaskord imelise päikeseloojangu – vedasime toolid randa ja tegime romantikat. Enne veel kui päike silmapiiri puudutas märkasime, et vee ääres oli inimesed väga elevile läinud. Asja lähemalt kaema minnes nägime, et randa olid tulnud kaks pea 1,5m läbimõõduga rai kala, kellele kohalikud söögiks kalu loopisid.

Karavanpargis tegime ka seekord sama trikki, mis päev varem – läksime kohale selleks ajaks kui peahoone juba kinni oli, võtsime vaba telkimisplatsi ning hommikul ära minnes jätsime kasti raha kahe inimese eest (25$).

Neljapäeva hommikul panime eesmärgiks jõuda päeva lõpuks Albany linna, kuid teel sinna külastasime mitmeid vaatamisväärsuseid. Alustuseks sõitsime sellisesse kohta nagu Karri rahvuspark, sest kuuldavasti pidavat seal olema vähemalt üks suur puu, mille otsa ronida. Pärast mõningast tiirutamist mööda punaseid „kruusateid” leidsime lõpuks selle puu üles. Puu diameeter oli ca 2m ning kõrgust 69m ringis ning selle otsa sai ronida. Algul arvasime, et ümber puu jookseb keerdtrepp, kuid kohapeal nägime, et „trepi” moodustasid puu tüvesse taotud metallvaiad. See meid ei heidutanud ja läkski ronimiseks. Naised jõudsid tubli 25m kõrguseni, kus asus esimene platvorm aga Margus ja Harry panid ikka tippu välja. Kui ennist sai öeldud, et puu kõrgust oli 69m, siis käidud sai tegelikkuses 75m kõrgusel, sest ladvas asus kolmekordne penthouse onn, mis ulatus kõrgemale kui latv. Sealt ülevalt oli suhteliselt okei vaade, kuid põhielamuse andis kindlasti ronimine ja see et vaiade vahelt maa paistis. Margusele meenus lapsepõlv ning EMTi ja RLE mastide vallutamine. Alla jõudes arvasid igatahes jalalihased, et kole ammu pole vist trenni teinud.

Järgmiseks peatuspaigaks oli Lavendel & Berri Farm, kus proovisime ära kohaliku meejäätise ning nägime ära ühed väga huvitavad ja imetabased loomad – alpacad. Kuna Busseltoni Wildlife pargist oli linnusööta veel järel, siis toitsime neid sellega. Kehakujult meenutasid tüübid laamasid aga kuna meist keegi bioloogias eriti kõva käsi pole, siis ei oska öelda kas neil ka mingit tegelikku seost on. Kõige ägedamad olid igatahes ühe valge alpaca sinised silmad, sest pupillideks olid tal ca 1,5cm pikkused horisontaalsed kriipsud.

Samal ajal õnnestus meil saada ka tripi esimene vihmakogemus. Tegelikult oli taevas juba hommikul kurjakuulutavalt hall. Õnneks piirnes asi siiski niisutava uduvihmaga, mis meid saatis ka kogu järgneva atraktsiooni – olime jõudnud Valley of the Giants (hiiglaste org) nimelisse piirkonda. Nähes meid ümbritsevat metsa ei olnud raske aru saada, kust antud org endale nime oli saanud – puud olid tõesti hiiglaslikud. Tegemist oli eukalüpti soost „Tingle tree”-dega, mis eesti keeli oleks vist kõdipuud :) Mõne läbimõõt ulatus mitme meetrini. Siinseks atraktsiooniks oli „Tree top walk” ehk jalutuskäik puulatvades. Ja just nii see välja nägigi – jalutasime mööda metallsilda, mis viis aina kõrgemale ja kõrgemale maapinnast kuni lõpuks kulges hiiglaslike puude latvade läheduses ca 40m kõrgusel. Tõeliselt vahvaid asju mõeldakse siinmail ikka välja. Latvades käidud võtsime ette veel ühe lühikese jalutuskäigu mööda matkarada, mis viis läbi ühe kõdipuu, mille läbimõõt võis olla ka nii 4m ringis. Öelge siis veel, et Austraalia loodus on ainult bushland.

Peale Valley of the Giantsit sõitsime veel läbi Denmargi nimelisest linnakesest ning jõudsime enne pimedat Albanisse. Seal oli põhieesmärgiks leida üks korralikult suur pood, mis ei oleks IGA. Panimegi tomtomi poode otsima, kuid tema abil jõudsime ainult alkopoodideni. Üldse oli Tomil vist suhteliselt paha päev kuna väiksematel teedel sõites oli ta enamiku ajast suhteliselt kindel endas, et me oleme teelt välja sõitnud ja eksinud metsavahele. Kuna me tema kahtlaseid nõuandeid ignoreerisime, siis ilmselt tahtiski ta oma mured õhtul viinaklaasi uputada. Õnneks leidsime omal käel ikka Woolworthi nimelise poe üles ning tegime suured shopingud, sest kuna on pühadeaeg, on poed reede, pühapäev ja esmaspäev kinni.
Peale poes käiku kimasime karavanparki otsima, et enne pimedat veel telk püsti saada. Valituks osutus Rose karavan park, mille juba traditsiooniks saanud kujul üle lasime – maksime kahe eest. Park ise midagi erilist ei olnud, kui asukoht välja arvata. Nimelt asus ta täiesti ookeani kaldal aga kuna ilm kehvake oli ja õhtu ka juba, siis sellest mingit kasu ei olnud.

Reede hommikul varavalges tegime karavanpargist põlved ning sõitsime üle vaatama eelmisel päeval turisti infopunkti poolt soovitatud vaatamisväärsusi. Esimeseks põnevaks kohaks oli „Blowholes” (puhumisaugud). Asus see ookeani ääres ning kuna auto sai pargitud kalju servale, siis tuli eelmisest päevast pakustunud jalgade abil kuidagi see kilomeetrine rada alla mäge üle elada. Kohale jõudes ootas meid ees kaljuserv, mis ikka veel oli ca 30m veepiirist kõrgemal. Kuigi oli väga vaikne ilm laksusid tohutud lained mürinal vastu kaljuseina ning taamal kostusid kahuripaugu sarnased mürtsatused. Tuli välja, et viimane oligi tekitatud blowhole’i poolt. Blowhole kujutas siis endast mitmekümne meetri sügavust torujat auku või pragu kaljuseinas, mis algas alt lainete juurest mõnest koopast ning lõppes üleval kalju peal. Suurtemate lainete korral täitus koobas kiiresti veega ning õhk suruti mööda suhteliselt kitsaid käike ja pragusid (blowhole’id) mööda välja. Tulemuseks oli tohutu tuulehoog ning suhteliselt kõva müra. Tuul oli ikka selline, et juuksed olid täiesti sirged peas püsti (isegi Annel) ning riided tahtsid seljast ära tulla. Tormisema ilmaga oleks sealt ilmselt ka vett välja löönud.
Kuna lainetus oli seal kõva, siis oli all ookeanis loomulikult kamp surfihimulisi mehi ja naisi. Kuid ega sinna veeni tegelikult mingit rada ei viinud vaid tuli kaljude vahel, laud käes, turnida. Meile imestuseks oli üks turniajatest ca kuuekümnendates neiu, kes vapralt, bodyboard käes, marssis alla kivise ja karmi ookeani poole. Ise küll poleks julgenud sinna vette minna.
Tagasi auto juurde roninud otsustasime sõita mõned kilomeetrid edasi ühe loodusliku sillani. See kujutas endast ühte suurt kaljumürakat, mille ookean oma meeletu jõuga alt tühjaks oli uuristanud nii, et tekkis kahte kaljut ühendav kivist sild. Kõik see oli väga massiivne ning ilus ja jättis meile tugeva emotsiooni.

Kuna Albani üks põhilistest vaatamisväärsustest – vaalamuuseum – oli suhteliselt kallis ja pühade puhul ka kindlasti korralikult ülerahvastatud, siis me sinna trügima ei hakanud vaid võtsime suuna edasi kohaliku tuulepargi poole. Muidu tuulegeneraatorid nagu ikka aga see, et nad ookeani kaldal asusid, oli ilus. Generaatorid olid 65m kõrged ja 35m labadega. Nad katavad ära 75% Albany elektrivajadusest ja hakkavad tööle juba siis, kui õues puhub tuuleke 7m/s.
Seegi üle vaadatud, võtsime suuna Esperance’i linna poole. Teekonna pikkuseks ca 400km ning kohale jõudsime enne päikeseloojangut ehk siis umbes kell 17:15. Enne kesklinna leidsime karavanpargi nimega Pink Lake (Roosa järv) ning sel korral olime end juba ette valmistanud selleks, et maksame lõpuks ka ausalt öömaja eest. Vastu võttis meid aga tore roosa säriga onu, kes nägi siin eestlasi esimest korda ja võttis meilt raha vaid kahe inimese eest. Saime ka teise öö sama diiliga, niiet läks kohe eriti hästi.

Ilmad on siin kohe superhead ja Esperancis pidavat olema Austraalia ilusaimad rannad. Nii et mis meil siis üle jäigi kui veeta terve tänane päev nautides siinseid rannamõnusid. Käisime kaemas mitut randa - üks ilusam kui teine. Enamik neist surfamiseks ideaalsed. Meie valisime rahulikuma ranna nimega Twilight Beach. Rannast mõnesaja meetri kaugusel vees asus suur kalju, mida poisid ka vallutamas käisid.

Homsest ootab meid ees pikk pikk autosõit. Plaan on kolme päevaga Adelaidi jõuda, teepikkuseks 2250km. Mis siis muud kui raudset kanni meile.

Häid munadepühi ka
A&M

Baibai Harvey ja terekest seiklused

Saigi lõpuks otsa see pidu meil seal pisikeses Harvey külakeses ning alustasime oma väikest ringreisikest, mis esialgsete kalkulatsioonide kohaselt peaks olema ca 10000km pikk. Hetke seisuga oleme läbinud sellest umbkaudu 600 ning asume Busseltonis. Aga enne veel kui räägime siinsetest sündmustest tuletame meelde viimaseid päevi Harveys.

Tööga saime ühele poole 2. Aprillil ning viimane tööpäev algas meil vara, juba enne päikesetõusu. Tegelikult oli meil juba ammu plaan minna tagasi Honeymoon road’il asuvale kaljunukile ja nautida päeva algust. Pakkisime juba õhtul Anne küpsetatud pirukad kaasa, hommikul võtsime veel kuuma kohvi ja teki ning asusime teele. Jõudsime kohale just siis, kui esimesed valguskiired ilusat päeva tervitasid. Päikesetõus sealt vaadates oli tõeliselt kaunis. Taevas oli iga minutiga täiesti erinevat värvi. Ilus algus viimasele tööpäevale. Nii nagu päikeseloojangu ajal on ka tõusu ajal kõik metsikud loomad väga aktiivsed. Eriti peame silmas päeval põõsa all laisklevaid kängurusid. Nii teel mäele kui ka tagasi nägime mitmeid erinevaid kängusid. Üks kolmik näiteks pidas põlla peal vahti, seistes ringkaitses vaadates kõik erinevasse ilmakaarde. Kaks kängut üritasid aga meie autoga võidu joosta ning auto eest läbi vupsata, et üle tee minna. Väiksemal ja nobedamal see õnnestus aga suurema kiusamiseks vajutasime muudkui kaasi juurde kuniks too alla andis ning meie tagant minema pidi.

Tööl võtsime viimast päeva väga rahulikult. Panime rõhku vähem tempole ja rohkem sellele, et endal huvitavam oleks. Näiteks Margus ja Harry otsustasid konteinereid laadides kasutada ära seda, et pakid olid valget ja pruuni värvi. Ridasid maast laeni ladudes sai oma loovust proovile pannes jäetud konteineri tühjaks laadijatele mõningaid sõnumeid nagu üks suur naeratav nägu. Kogu see tegevus võttis muidugi topeltaja, kuid tulemus oli seda väärt... vähemalt meie arvates. Samas tegime oma töö ära ikka kiiremini, kui naaberkonteinerit laadivad tüübid.
Reedel sai lõunaks kodinad kokku pakitud ning peale seda Perthi põrutatud. Nimelt tegime veel viimase kõrvalpõike sõprade Triin-Liisi ja Kuno juurde, et eestlastega hüvasti jätta. Enne Perthi jõudmist käisime läbi Rockinghamist, kust saab praamiga sõita Pingviinide saarele. Kahjuks jäime sinnaminekuga natuke hilja peale ja viimane praam oli juba ära läinud. Hiljem kuulsime, et saarel päeval metsikuid pingviine näha polegi vaid neid, kes kinni püütud ja purki pandud. Nagu loomaaias.

Plaan oli tähistada reedel tripi algust ning laupäeva hommikul sellega pihta hakata, kuid kui mängus on suured kogused veini, õlut, viina ja rummi, siis plaanid on visad muutuma. Peale prallet, kuhu kaks korda ka politsei kutsuti, otsustasime siiski veeta ka laupäeva Perthis ning minna Bictoni linnaossa kaljult vettehüppeid tegema. Koht oli peaaegu sama, mis eelmine kordki, kui Margus seal käis, kuid nüüd koosnes punt vaid eestlastest. Kui kodunt startides ei olnud enamikel meist (peale Marguse) veel sellist tunnet, et suudaks kuhugi kõrgele ronida ja veel vähem sealt alla hüpata, siis kohale jõudmisega paranesid ilmselt ka enesetunded, sest 9st inimesest julges hüppeid sooritada lausa 6, nende hulgas ainsa neiuna ka Anne. Valida oli erinevate kaljunukkide vahel – madalaim neist ca 6m veest ning kõrgeim võis silma järgi nii 10m olla. Kaasas oli ka vesipiip, mis hüpete vahel julgestust andis. Sooritasime mitmeid hüppeid, veendusime, et Swan’i jõe vesi on siiani tulisoolane, vaatasime ära päikeseloojangu ja tulime tulema. Õnneks seekord keegi autodesse sisse murdnud ei olnud (ptuiptuiptui).
Kuna eelmisel ööl sai magama jäädud sinna kuhu kukutud ehk siis olime kahekesi diivanil, mille käetugede vaheline laius oli ca 150cm, siis nüüd otsustasime ära testida oma uhiuue telgi. Telk on täpselt nii paras, et Marguse jalad on vastu üht ja pea vastu teist külge, kui väiksemat sorti diagonaliseerimisega lahendus ka see probleem. Igatahes oli väga soe ning ümbruskond väga vaikne kuni selle hetkeni, mil päike tõusis ja kõik maailma linnud meie kohal oleva puu otsas täiest kõrist röökima kukkusid. Oi kus tekkis igatsus õhupüssi järele...

Pühapäeva varahommikul kell 12 alustasimegi lõpuks oma kauaoodatud roadtrippi. Kihutasime mööda läänekallast alla poole edasi Harveyst ja Bunburryst linna nimega Busselton, kus meid ees ootasid sõbrad Ingrid ja Andres. Nendega koos sai käidud veel ühel grillõhtul, kus keset põldu oli koos üle 12 eestlase, kellest me pooli veel ei tundnud. Õhtusöök söödud liikusime edasi öömaja poole, milleks oli Andrese ja Ingridi uhke eramajakene. Sealt leidsime eest Annele Eestis varem tuttava Silveri. See on juba teine kord, kui läheme oma uutele Eesti sõpradele esimest korda külla ja siis üllatusena astub esimesena uksele keegi, keda Anne juba ammusest ajast teab aga tema siiatulekust pole õrnagi. Igastahes toredad üllatused, ootame juba järgmisi.

Kuna Silver esmaspäeval tööle ei läinud, oli ta lahkelt nõus meie võõrustaja olema ning kohalikke vaatamisväärsusi tutvustama. Nii saigi rannaasjad kaasa pakitud ja teele asutud. Esimese asjana läksime ja kammisime läbi kõik linna kaltsukad, kuna eesmärgiks oli leida meile suur ja soe suletekk, mis hoiaks meid jahedate ilmade korral külmapoiste eest. Missioon täidetud, sõitsime Busseltoni uhkeimat vaatamisväärsust, 1841m pikkust puust kaid, kaema, kuid kahjuks oli see mõni päev varem suletud remonttöödeks seega eriti pikalt seal peal jalutada ei lastud. Edasi võtsime suuna Cape Naturaliste poole, et vaadata üle sealne tuletorn. Kohapeal selgus aga, et torni saab minna vaid koos tuuriga, millest meie huvitatud ei olnud ning seega loobusime sellest plaanist. Jalutasime hoopis ise põlenud põõsaste vahel ringi. Midagi erilist seal tegelikult vaadata ei olnudki ning kärbsed kiusasid kah jubedalt, sellepärast seal kaua aega ei veetnudki, vaid panime oma valgele täkule hääled sisse ja põrutasime hoopis Sugarloafi kaljudele. Vot see oli alles ilus koht. Nii kui eemalt ookean paistma hakkas, tormasime meie fotoaparaatidega autost välja ja kukkusime klõpsima, nii ilus oli. Seal olid ka vägevad kaljud, mille otsa turnima läksime. Kaljuronimist olime juba ammu teha tahtnud ja nüüd oli meie võimalus. Selline ämblikmehe tunne tuli kohe peale ilma julgestuseta kaljudel üles-alla ronides. Aga see vaade mis sealt teiselt poolt veel avanes oli ülivägev. Midagi nii ilusat polnud me veel siiani näinud. Poolteist tundi kaljuronimist oli paras trenn ka, niiet kui me lõpuks tasasele pinnale jõudsime, olid jalad kanged ja janu lausa tappev. Nüüd oligi õige aeg võtta suund randa, seekord siis nimega Yallingup. Rand oli kena nagu ikka, ilm lihtsalt suurepärane ja lained tugevad. Sealt rannast oli näha ka neid kaljunukke, millel eelnevalt turnimas olime käinud. Kaua me rannas lebotada ei saanud, kuna nälg näpistas jubedalt. Niisiis tegime ühe kiire shopingu ja vaaritasime kogu suurele perele (7 täiskasvanud liiget) õhtusöögi. Meil läks kohe eriti hästi, kuna saime ka teiseks ööks sõprade Ingrid-Andres-Silver juurde öömajale jääda. Suur-suur aitäh teile selle eest, loodame, et saame ka ise teinekord nii head võõrustajad olla.

Busseltonis olles tahtsime veel näha ühte väga lahedat wildlife parki, kuid netist uurima hakates tuli välja, et olime linnad sassi ajanud ja see asus hoopis Bunburrys. Kuna sinna oli ca 50km võtsime teisipäeva hommikul suuna tagasi Bunburry poole. Wildlife ehk siis metsikute loomade park oli põhimõtteliselt nagu mini loomaaed ainult selle vahega, et papagoisid, kängurusid, emusid, jäneseid, merisigu ja parte sai seal toita ja katsuda. Jõudsime sinna väga õigel ajal – pool tundi peale avamist – ehk siis see aeg kui lindudel-loomadel veel kõhud tühjad olid. Uksest sisse astudes ootasidki meid näljaste nägudega kängud, kes meie pakutud kohapealt ostetud spets toitu nina krimpsutades peo pealt sõid. Edasi jalutasime papagoide puuri, kus oli ca 10 erinevat liiki papagoid. Nendele läks sama toit juba paremini peale ning mõne hetkega olime kaetud papagoidega, kes kas sõid meie käest pudi või nokkisid juukseid, särki, Anne kõrvarõngaid, päikseprille jne. Mõni ülbikum hammustas Margust näpust kui too neid nati kiusas. Kaetud „meeldiva” lõhnabuketiga suundusime edasi järgmise puurini, kuhu meid enam sisse ei lastud kuna papgoid olid võrreldes eelmistega oluliselt suuremad. Need valged isendid tegi eriliseks nende võime rääkida. Kaugelt juba hüüdsid meile „Hello!” ja „How are you doing”. Andes kätte neile väikse muusikarütmi hakkasid nad meeleheitlikult peaga rokkima ning tantsima, üritades ise veel väikest viisikest kõrvale vilistada. Veel nägime öökulle, wallabisid, jänkse, veel palju papagoisid ja emusid. Igatahes väga tore koht oli ja soovitame kõigile.

Loomaaed nähtud andsime TomTomile käsu juhatada meid Margaret Riveri šhokolaadi vabrikusse. Seal sai testida tumedat, heledat ja valget šhoksi. Nii me siis ajasime seda näost sisse kuni süda oli tõeliselt paha. Et seda tunnet veidigi leevendada, sõitsime seal kõrval asuvasse kohta, kus sai proovida igasugu kompotte, moose, kastmeid, oliive, juuste ja loomulikult veini. Viimased olid küll kallid, kuid ei läinud sellegi poolest meile ükski peale. Margaret River ongi tuntud oma veinitehaste poolest ja sellepärast pidime meiegi veel vähemalt ühte neist sisse astuma. Seekordseks valikuks osutus suur ja tuntud tootja nimega Madfish. Tema tehas oli suur ja lai. Viinamarjapõllud laiusid mitmeid kilomeetreid, degusteerimisala oli ka avar ja kena ning meid lubati isegi suurte veinivaatide juurde. Need veinid olid juba palju paremad, eriti huvitavad olid aga kihisevad valged ja punased.
Veinidest soe tunne sees, võtsime suuna Cave Roadile (Koobaste teele), kus nagu nimigi reedab asub mitmeid maaaluseid paiku. Ühte neist, nimega Lake Cave (Järve koobas) viisime ka Jaanika ja Harry. Ise me koobastest suurt lugu ei pea, kuna oleme juba käinud ja miskit väga uut sealt ikka leida ei ole. Aga nemad jäid rahule ja selle üle on hea meel. Meie otsustasime aga vaadata üle Margaret Riveri linnakese ja sealsed rannad.

Seejärel oligi juba aeg seada onu Tom ööbimiskoha otsingule, seekord otsustasime karavanpargi kasuks, mida soovitasid meile Triin-Liis ja Kuno. Hamelin Bay oli väga ilus rannaäärne kohake ja kuna meie jõudsime just päikeseloojangu ajaks, siis parkisime, võtsime veinid kaasa ja läksime randa nautima. Karavanparki jõudsime peale kella viite, mis tähendas, et registratsioon oli juba kinni. Hilistele saabujatele oli jäetud kirjake, milles oli ära märgitud kõik vajalik, et kust saame omale platsi kaardi jne. Valisime siis ühe kõrvalisema koha, panime telgi püsti, tegime õhtusöögi ning panime järgmise päeva plaanid paika. Enne magama minekut tegime kahekesi veel romantilise jalutuskäigu mööda randa künka otsas asuvale vaateplatvormile. Tõeliselt ilus öö oli ning kuu valgustas taevas nagu prožektor. Eriti vinge oli et kuu ümber oli moodustunud suur helendav sõõr. Kohalikud teadsid rääkida, et see pidavat tähendama, et järgmine päev tuleb ilus ja tuulevaikne ning nii ta ongi – täna on ilm imeilus, palav ning peaaegu, et tuulevaikne. Mõnes mõttes natuke jama, sest hommikul käisime vaatamas kohta, kus India ja Lõuna Ookeanid kohtuvad. Tavalise tuulise päeva ja lainetava ookeaniga pidavat läbi vee jooksma selgelt vahutav ja mürgeldav triip, kuid täna oli vesi täiesti sile. Ilus oli ta sellegi poolest. Ookeanide kohtumispaika tähistas ka kõrge Cape Leeuwini majakas, mille tipus ka meie ära käisime. Vee äärde oli kogunenud ka suur hulk eri liiki krabisid, kes meid nähes plehku panid. Mõned aga saime ikka pildile.
Hetkel olemegi majaka lähedal asuvas Augusta linnas ja plaanime edasist päeva. Kuna ilm on viimase peal, siis kujuneb sellest ilmselt rannapäev.
Kogu meie elu on pakitud auto tagumisse ossa, kusjuures pakkimine tuleb meil iga korraga kohe silmnähtavalt osavamalt välja. Jube põnev on kogu aeg, tõeline seiklus on alanud. Elame ühe päeva korraga ja kunagi ei tea täpselt kuhu omadega välja jõuame.


Päikest teile ja püsige ikka meie lainel ja vaadake aeg ajalt „margus.kr/pildid” üritame sinna ikka igal võimalusel pilte laadida

Anne ja Margus