Suurlinnade melu otsinguil

Jätkame siis selle koha pealt, kus eelmisel korral pooleli jäime - 15.04 hommikul jõudsime Adelaide’i. Parkinud auto kesklinna parkimismajja ning saanud turismiinfokeskusest esimesed juhtnöörid asusime kohe linna avastama.
Esimese asjana võtsime ette siinse kultuuri. Selleks seadsime sammud kunstimuuseumisse. Eriti äratasid huvi reklaamid muuseumis oleva fotonäituse “Austraalia parim loodusfoto" kohta. Kuna aga pilet tollele üritusele oli suhteliselt kirves, siis otsustasime selle vahele jätta ja kiirtuurina näituse läbi teha vaadates neidsamu pilte suveniiripoes olevast raamatust. Ja isegi miniatuursel kujul olid need väga vinged. Lisaks sellele näitusele oli seal veel palju põnevat. Suur osa oli pühendatud põlisrahvastele ja nende kultuurile. Põhiosa eksponaatidest olid erinevad töö- ja tapariistad, millega aborigeenid oma argipäevi üle elasid. Välja oli toodud paljude erinevate hõimude eri kujudega ning mustirtega kaunistatud odad, nuiad, bumerangid (küttimiseks ja kalapüügiks), toidunõud, kanuud, ehted ja paljud paljud muud eluks vajaminevat. Üks huvitavam vidin oli palju aastaid tagasi kasutatud padja aseaine – puust pulk millel sai pead puhata. Lisaks poismeeste patjadele oli kasutusel ka abielupaari padi (loe:pikem pulk). Veel võis muuseumis näha veel miljoneid aastaid vanu fossiile, vääriskive, dinosauruste ning vaalade skelette, erinevate loomade topiseid ja muud. Igatahes oli tore ja hariv kogemus ning saime teada palju siinse kultuuri kohta.

Peast targad, seadsime sammud kohaliku ostumeka poole – Adelaide keskturule. Turg oli suur ja lai ning sealt võis leida kõike. Suurem rõhk oli pandud toidukaupadele aga samas võis leida ka „kadaka turu” nänni.




Edasi jalutasime linnas, nautisime kohalikku arhitektuuri ja jahedat sügisilma. Ega tegelikult seal Adelaides suurt midagi vaadata polegi, meil oli lihtsalt hea tunne üle pika aja jälle uues suures linnas olla.

Pimeduse saabudes oli aeg leida endale pesitsuspaik. Esimene karavanpark küsis meilt, võrreldes seniste kolkakohtadega, üüratult suurt hinda. Ülejäänud kohad, kuhu helistasime, olid kas liiga kaugel või polnud neis vabu kohti. Ei jäänudki muud üle kui leida mõnus rannaäärne kohake kuhu autolaager üles lüüa. Kuna ei viitsinud trahvi saamisega riskida, siis telki igaks juhuks ei püstitanud ning magasime öö ära neljakesti autos – Jaanika ja Harry rooli taga, meie aga meisterdasime seljakottide ja muu tavaari vahele mõnusa pesa.

Peale päikesetõusu, esimesi kalamehi ja rannas jooksjaid, lõime ka meie luugid lahti ning sõitsime taaskord keskturule hommikust võikut ja marsi šhokolaadi muffinit nosima. Kuigi Adelaides on rohkem inimesi kui Eestis kokku, me siit mingit erilist suurlinna melu ei leidnud. Võib-olla oli asi selles, et me lihtsalt ei osanud seda õigetest kohtadest otsida. Igatahes otsustasime oma otsingutega edasi minna ning sõitsime Adelaide’st välja, lähedal asuvasse mäestikku, Adelaide Hills’i. Sealt leidsime sellise toreda linnakese nagu Handorf. Viimase näol oli tegemist ühe vanima sakslaste (või nagu me ühtedelt eestlastelt õppisime – „vinkude”) linnaga Austraalias. Linn oli väike, armas ja muhe ning paksult turiste täis. Seal oli kätte jõudnud ehe sügis – lehed puudel olid miljonit eri värvi ning õhk mõnusalt karge. Lähedusest leidsime paar juustuvabrikut, kus erinevaid haisvaid kitse- ja lehmajuuste sõime, šokolaadivabriku, kus kahjuks polnud testimiseks piisavalt šhoksi välja pandud, et südame pahaks saaks. Ja maasikafarmis käisime ka.
Erinevalt eelnevatest kordadest otsustasime seekord endale öömaja valges leida. Väljavalitud linnaks osutus Murray Bridge ja karavanpargiks Princess Highway, mis oli täiest talutav ja normaalse hinnaga.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Melbournele. Teeks ei valinud mitte kõige otsemat rada vaid sellise, mis jooksis mööda rannikuäärt. Nimeks Great Ocean Road. Enne veel kui selleni jõudsime tuli sõita sadu kilomeetreid lõunaookeani suunas. Veidi enne Lõuna-Austraalia ja Victoria osariikide piiriületust tegime lõunapausi linnakeses nimega Mt Gambier, milles asus mitu vulkaanikraatrit. Ühte neist oli tekkinud ka imeilusa sinise veega järveke. Lõunapausiks valisme Umpherstoni Sinkhole’i. Sinkhole ehk äravooluauk tekkis sinna sellest, et maas olevasse lõhesse voolanud veed uuristasid selle alt tühjaks nii suures ulatuses, et kogu maa lõpuks sisse vajus. Nüüd kasvavad augu servades rohelised ronitaimed ning põhjas ja serval asuvad superluks vaatega piknikupaigad.
Sel päeval me Great Ocean Roadini veel ei jõudnud, tegime tee algul asuvas linnakeses nimega Warrnambool peatuse ja öömajaks valisime Holiday Caravaparki. Warrnambooli linn oli suhteliselt suur koht (vähemalt 3 McDonaldsit). Meie valitud ööbimiskoht oli soodne, hubane ning puhas. Seal üritasime eemaldada ka pisikesed augukesed, mis meie madratsisse ikka miski pärast kipuvad tulema. Ühe leidsime ja lappisime, kuid neid jäi sinna veel ning tuleb kindlasti ka juurde. Ega see asi enne lõppe kui madrats üleni jalgratta sisekummiga kaetud saab.

18.04 hommikul trotsisime ülimalt kehvakest ilma ja alustasime sõitu mööda Great Ocean Roadi. Kuulus on viimane oma maaliliste vaadete ning 12 ookeanis asuva kivimüraka poolest. Viimaseid kutsutakse 12ks apostliks. Ilm oli küll selline, et pilved olid nii madalal, et sõitsime lausa nende sees ja kõik oli ühtlaselt märg. Õnneks toimus ka aegajalt väikeseid selginemisi, parasjagu piisavalt palju, et saime kõik soovitud vaatamisväärsused üle kaetud ning pildistatud. Great Ocean Road ise on aga üks jube kurviline tee, millel pikkust ca 250km ja kus kiirused naljalt üle 50km/h ei kasva. Kogu tee koosnes 95% kurvidest, mis tähendas et põhiline osa sõidust nägi välja rooli korda mööda vasakule ja paremale 90 kraadi välja keeramisest. Et sõit oleks põnevam oli teeäärde pandud iga kurvi jaoks eraldi kiirusepiirang ehk 100m kohta umbes 3 kiirusepiirangut. Kusjuures meie autoga tuli kurv võtta lubatust ca 10km/h aeglasemalt, et väga kiskuma ei hakkaks. Peale seda kui Margus oli mitu tundi rooliga vehkinud ning endast kiiremaid autosid aegajalt mööda lasknud jõudsime ühe vähese sirgema lõigu peale kogu tee jooksul. Ja kuigi me ometigi teame, et Austraalias ei tasu kiirust ületada ja pole seda siiani praktiliselt kordagi teinud, suutis Margus 90 alas mingi 70 märgi maha magada. See hetk ei jäänud märkamata aga inspektor Kukekesele, kes visalt meile järgi kihutas ning 227$ trahvi väänas selle eest, et kiirus 14km/h üle oli. Mendiraibe ütles veel, et tavaliselt ta laseb sellise väikese kiiruseületuse puhul noomitusega minna. Kuna Margus ta küsimuse peale, et kas me ta mendiautot märkasime, vastas, et mitte, siis tekkis tal mingi alaväärsuskompleks ja keeras meile täiega. Üldse oli mingi kahtlane tüüp kuna ta soovitas meil trahvi mitte maksta, sest see pidavat 7 aastaga kehtivuse kaotama.

Samal õhtul Melbourne’i jõudes ja linna peal tiirutades infokeskust otsides, saime vist ühe trahvi veel. Kuigi siiani on teada olnud, et varajase kollasega ristmikul pöörde lõpetamine peaks olema legaalne, sest roheline tuli siin ei vilgu ja muidu oleks võimatu liigelda, tegi meist foori kaamera pilti. Seisime parasjagu ristmikul oodates võimalust pöördeks, kui järsku tuli kollaseks läks ja liikluskaamerast välgusähvatus käis. Eks mõne aja jooksul saab siis teada, kas tuli trahv ja kui palju.

Tujud „kõrged” ja meeleolud „ülevad” leidsime endale südalinnas ühe mõnusa hosteli nimega Urban Central, lõime end üles ja läksime linna peale lällama. Algne plaan oli mõnda ööklubisse sisse sadada aga erinevatel põhjustel jätsime selle järgmiseks korraks. Näiteks ei viitsinud me tohutupikkades järjekordades istuda, et saada kalli hinnaga ülerahvastatud klubisse. Ühe klubi uksel, kui Margus ja Harry käisid küsimas, et mis pidu on, anti neile läbi lillede märku, et pedesid nad sisse ei lase. Lõpuks märganud, et Anne ja Jaanika nendega koos on, muutus jutt totaalselt aga siis ei tahtnud enam meie sinna minna. Lõpuks mõtlesime, et lähme vaatame hoopis noorte alternatiivrokkarite, emode ja teiste enesehaletsejate peole aga sinna meid ka sisse ei lastud, kuna käimas oli parasjagu metallistide pidu, mis tähendas et riietus pidi olema üleni must. Nii läksimegi hoopis kahekesi linna peale jalutama. Tantsisime kirjeldamatult romantilise jõe ääres, millelt peegeldusid meid ümbritsevate pilvelõhkujate siluetid ning tuled, taustaks mahedalt mängiv saksofonist.

19nda hommikul ajasime end juba varakult üles, sõime hommikust ja seadsime sammud taaskord linna poole. Sõitsime tuuritava trammiga Queen Victoria turule ja vaatasime üle, mis seal pakkuda. Erinevalt Adeleide omast võis siit leida just erinevaid riideesemeid ja muid tarbekaupu. Sel päeval oli seal ka Mehhiko päev, mille raames pakuti vastavaid toite ja olid ka erinevad esinejad, ühesõnaga suur melu.

Turul käidud, suunasime jalakesed tagasi kesklinna poole. Käisime ära Hiinalinnas, Parlamendi hoone ja Printsessi teatri juures, galeriides ja muuseumides, vahepeal astusime sisse ka ühele uhkele peole, lootes sealt tasuta veini saada. Üsna selgelt oli aru saada, et meie oma seljakottide ja plätudega sinna seltskonda ei kuulunud aga sellegi poolest tegime targad näod pähe ja tundsime, et peamegi seal olema. Kui saime aru, et veini eest tuleb seal siiski oma raha välja käia, kaotasime huvi ja liikusime edasi.
Peale 6tunnist jalutuskäiku andsid jalad tunda, et vajavad puhkust. Kuulasime neid ja läksime tagasi hostelisse. Tegime isegi mõnusa uinaku ja õhtusöögi, mille järel panime taas papukesed jalga ja läksime taaskord äist Melbourne’i nautima. Õhtused suurlinnad on ikka võrratult ilusad. Vaatasime ära ka tuleshow, mis seal enne südaööd igal täistunnil toimub. Tegelikult oli meil kindel plaan minna ka kõrgetesse tornidesse linnailu imetlema minna aga kuna unustasime telefonide kellad edasi keerata, siis jäime hiljaks. Ehk siis kallis lugeja, meie ajavahe sinuga on kärisenud taaskord 7-le tunnile.

Järgmisel päeval tegime veel kiired tiirud linnapeal, külastasime isegi siinset tööbürood, et uurida, kuda siin asjad käivad, vaatasime üle ka outlettide poed ning hakkasimegi edasi liikuma. Enne veel kui linnast päris välja sõitsime, käisime läbi ka St. Kildast, mis on 5km kaugusel asuv rannaäärne kohake, kus asub ka kuulus Luna lõbustuspark. Melbourne’i linnast välja saamine võttis aega rohkem kui tunni ja seetõttu väga kaugele sel päeval ei jõudnudki. Ööbimiskohaks oli seekord Painters Island karavanpark Wangarattas. Seal oli kohe tunda, et oleme taaskord Ookeanist kaugele jõudnud kuna öö oli väga külm.

Nüüdseks on meil üle 6000km seljataga ja hetkel asume pealinnas Canberras. Homseks hommikuks plaanime jõuda Sydneysse. Järgmised seiklused juba sealt.

Anne ja Margus