2009

Kallis lugeja. Polegi veel sel aastal kohtunud aga siin me nüüd oleme ja jagame teiega uue aasta uusi sündmuseid. Selle postituse pühendame Harryle, kel on täna (12.01) sünnipäev.
Aasta vahetus, erinevalt teist, ilma suurema pauguta. Tundub, et siin on eraisikutel ilutulestiku laskmine keelatud ning sellega tegelevad ainult profesionaalid. Võib-olla on see sellest, et austraallased lasid endil tahmas peaga liiga tihti kehaosi küljest. Igatahes, kuna rakette lasti ainult südalinnas ja me asusime sellest mõne kilomeetri kaugusel, siis me sealt lastud madalaid rakette ei näinud vaid kuulsime vaikset mürtsumist.
31. õhtu algas meil neljakesi Anne võidetud tequila lahendamisega. Selle tegevuse lõbusamaks muutmiseks tuli meil geniaalne mõte mängida alkoholi peale kaarte. Mängisime mängu nimega Euchre, mis toimus paaridena ja kaotaja paar pidi peale igat ringi ühe shoti tekiilat jooma. Kuna paaril "Anne ja Harry" alguses eriti hästi ei läinud tuli neil pidevalt pitse kummutada. Peale neljandat ringi hakkas Jaanikal ja Margusel neist hale (loe: oli tekiila isu) ning nii me võtsimegi kõik koos. Mispeale ka nende õnn pöördus ja nii nad jõid veel 5x järjest. Nagu arvata võis, olime juba üsna varakult väga piduses meeleolus ning seadsime sammud mõne kilomeetri kaugusel asuvale grillpeole, kuhu olid kogunenud igasugu seljakotimehed üle kogu maailma - isegi 2 eestlast leidsime eest. Veetsime lõbusa õhtu saades mitmeid uusi tutvuseid. Hiljem, kui aasta uus, vantsisime vaikselt meie poole tagasi, et ära oodata aasta vahetumine Eestis. Kõik kustusid peale Anne, kes vapralt kella 7ni vastu pidas.
Selle aasta esimeseks eesmärgiks on meil koos Jaanika ja Harryga koguda raha, et nelja peale auto osta, millega Austraaliale ring peale kärutada. Selleks oleme viimase nädala meeleheitlikult tegelenud töö otsingutega. Lisaks tavapärastele interneti otsingutele ja tööbüroode külastamisele, oleme hakanud ka personaalselt kohal käima. Margus arvab, et ta sõitis eelmise nädala jooksul jalgrattaga maha ca 100km, et ümberkaudsed linnaosad läbi käia ja kõikidesse kohtadesse, kus on uksel silt "vajatakse töötajaid", oma CV anda. Loodame, et sel nädalal hakatakse meile helistama, et pakkuda mõnda kohta. Ka Anne, kes on väga tublisti kogu aeg tööl käinud, tegi Margusega laupäeval kaasa ühe linnaosa tiiru, sest temagi tahab normaalsemat töökohta.
Lisaks töökoha otsingutele käis Margus ühel päeval, koos Kiereni ja teiste päkkpäkkeritega, jõe ääres end veidi jahutamas. Perthi ja Freo vahel on üks selline koht, kus jõe tavapärased madalad kaldad on muutunud üle 10m kõrgusteks kaljudeks. Ja kuna vesi oli seal ka väga sügav, siis käiaksegi seal kaljudelt vette hüppamas. Nii ka meie. Et kõrgusekartuselt mõtted mujale viia ujusid meie alt läbi ca 40cm läbimõõduga meduusid. Teades, et nendega kokkupuude ei pruugi eriti hästi lõppeda, ootasime rahulikult, kuni nad möödunud olid ja alles siis hüppasime. Kodus sai hiljem veel kirjandusest uuritud, et Austraalia kõige tapvamad elukad ongi just meduusid, kes ookeanis kasvavad ca 3m suurusteks. Et järgmisele hüppele pääseda tuli mööda kaljuseina üles ronida, mis õnneks väga keeruline ei olnud. Huvitav jõgi on ikka see Swan river, kuna vesi oli tolles sama tulisoolane, kui ookeanis.
Adrenaliinidoosid kätte saanud jalutasime tagasi auto juurde, mis seisis 500m kaugusel parklas. Sinna jõudes tervitasid meid uurivate nägudega politseinikud ja mornide nägudega autoomanikud. Nimelt oldi kolme autosse sisse murtud - nende seas ka meie Hyundai. Meie kahjud olid purustatud tagaklaas ja Uus-Meremaa tüdruku poolt tahaistmele jäetud käekott, milles oli rahakott, telefon ja fotokas. Ülejäänutel vedas, kuna me panime oma väärisasjad kindalaekasse, mida, erinevalt teistest autodest, meie omal ei tühjendatud. Sündmuskohalt oldi nähtud jalgrataste ja suurte kottidega ära kihutamas aborigeenidest poisikesi. Kui info mentideni jõudis, kihutasid nad küll ratturitele järgi, kuid kedagi kätte ei saanud. Nii nagu Pariisis neegreid ja Eestis venelasi, peetakse siin põhipättideks just aborigeene. Viimaseid on ilmselt riik ajanudki sellele teele, sest kuna neid siin ei sallita ega võrdsustata valgetega, siis võibki neid näha ainult sellistes "ametites" nagu joodik, kerjus, pätt või hullumeelne.
Eile, kui varjus olid mõnusad 38 kraadi sooja, otsustasid Anne ja Margus raha kokku hoidmise ja trenni tegemise eesmärgil randa minna jalgratastega. Kuna rand asub ca 9km kaugusel, siis oligi see just paras vahemaa. Esimeses ettejuhtuvas bensukas said Marguse ratta mõlemad rehvid ja Anne ratta esirehv endale sisse tutika õhu, et oleks lihtsam vändata. Poolel teel oli meil juba nii palav, et liikusime edasi vaid mõtte jõul sellest, et kohekohe saab jahutavasse ookeani. Kuuendal kilomeetril võttis meie üritus aga uue huvitava pöörde - Anne ratta tagarehv plahvatas. Sisekumm läks puruks sellise pauguga, et lõi väliskummist tüki välja. Meie õnneks olime me suure kaubanduskeskuse lähedal, kus asus ka bensujaam. Meie õnnetuseks oli pühapäev, seega oli kaubanduskeskus kinni ning bensujaamas müüdi ainult bensiini ja süüa. Nii siis ei jäänudki midagi muud üle, kui tuli jalgratas käekõrval koju tagasi jalutada. Vaatasime veel hoolikalt üle koha, kus rehv oli lõhkenud, kuid ei suutnud tuvastada ühtegi naela, klaasikildu, äärakivi või noaga pätti põõsas, kes oleks võinud kummi lõhkuda. Tegemist oli täiesti puhta ja sileda teega ning 20 minutit varem, kui teisi rehve õhuga täidetud sai, jäi see puutumata, sest oli täpselt piisavalt täis - mitte liiga palju, mitte liiga vähe. Seega müstika.

Saigi nüüd teieni toodud meie tagasihoidlikud seiklused uuel aastal. Ja hoiame kõik pöialt, et järgmise postituse ajaks on Margus ka endale lõpuks tööd leidnud.

Kohtumiseni,
A&M

PS. Kui kedagi peaks veel jõuluteema huvitama, siis leidsime youtubest ühe 2008 aasta maja ehtimisvõistlusel osaleja http://au.youtube.com/watch?v=DeEFNhKIrKU