Rohelised...

Eesmärk Sydneyst välja liikudes oli võimalikult kiiresti jõuda sinna kus on töö. Me lootsime et ta on parasjagu Queenslandi osariigis ja seega võtsime suuna Bundabergi poole. Kuna kilometraaž pikk, siis vahepeal tegime ikka mitmeid peatuseid ka. Esimene neist oli Coffs Harbouris, kus ööbisime ühes väga vinges karavanpargis ning nägime keskmisest veidi suuremat banaani. Coffs’is oli näha, et olime liikunud troopilise sooja kliima poole kuna tuvide asemel olid kukeharjadega punktuvid.

Järgmiseks vahepalaks oli Byron Bay, mis oli väike kuurort/surfi-linnake. Kuna aga sattusime sinna pühapäeval, siis oli linn kohalikest turistidest ummistunud. Linna suurim tänav oli paksult autosid täis ja liikumine toimus jalakäija kiirusel. Seal ronisime autoga mingi künka otsa, kus oli tuletorn ja ilus vaade aga kuna jälle oli turiste nii tohutult, et puudusid parkimisvõimalused, lasti tüdrukud fotokatega maha ning poisid jäid kuhugis suvalisse kohta parkima.

Päeva lõpu poole jõudsime Surfers Paradise’i. See linn erines eelnevast kahest kohast tatoolselt. Kui viimased olid lihtsalt väikesed linnakesed, kus käidi surfamas ja puhkamas, siis Surfers Paradise oli tõeline city, kus rand oli ääristatud pilvelõhkujatega. Sai sealgi veidi ringi tsillatud ja läheduses öömaja otsitud.

04.05 hommikul sõitsime varakult Brisbane’i, et seal võimalikult palju näha/teha. Aga ennäe imet- linn oli täitsa inimtühi ja poed olid kinni, kuigi oli esmaspäev. Asi selles, et kuna Brisbane asub Queenslandi osariigis ja erinevatel osariikidel on pühad tihtilugu erinevatel aegadel, õnnestus meil juba kolmandat korda ära näha Labor day nimeline mõttetu püha. Noh mõttetu muidugi meie jaoks, sest tööl me ei käi aga turistiasju tahaks teha.
Hoolimata sellest pühast tegime ikka Brisbanele tiiru peale ja vaatasime üle mõned turistiatraktsioonid nagu näiteks lopsaka loodusega pargid, parima linnavaatega mäe Coot-Tha ja McDonalds’i. Viimase küll muidugi 50 sendise jäätise pärast.

Brisbane TEHTUD! tegime enne ööbimispaika veel kiire peatuse Noosa nimelises rannaäärses surfilinnas. Kui näiteks Byron bay oli täis nooremapoolseid surfareid, siis Noosa rahvast suurema enamuse moodustasid pensioniealised neiud ja noormehed. Olime juba peaaegu troopikas – ilm oli palju soojem ja tuvide asemel liikusid ringi kalkunid.

Ööbima otsustasime jääda Childersisse – väike karavanparkidest koosnev linn mis on ümbritsetud farmidest. Tundus väga hea koht olevat, kust tööotsingutega alustada. Ja juba järgmisel päeval kammisimegi läbi karavanparke, et tööd leida. Siinkandis on karavanparkidel lisaks majutuse funktsioonile veel tööbüroo funktsioon. Ega farmerid eriti päkkpäkkeritega otse tegeleda ei taha ja seega vahendavad tööd pargid, kes vastutavad kogu paberimajanduse eest. Ja et sellest värgist mingit kasu saada on süsteem tehtud nii, et karvanpark sulle muidu tööd ei otsi, kui sa seal ei ööbi. Kui meie tööd küsisime, öeldi et mingi 20 inimest on enne meid ootejärjekorras ning et ehk mingi paari nädala pärast peaks tööd olema aga et seda tööd saada tuleb niikaua seal ööbida ja neile iga öö eest pappi köhida. Saatnud need pargid mõttes pikalt liikusime edasi Bundabergi, kus pidavat roppu moodi tööd olema. Seda oleme kuulnud mitmeist eri allikaist. Samas oleks pidanud seda eeldama, et kui kõik räägivad, et seal palju tööd on, siis on seal veel rohkemgi tööotsijaid. Ja nii oligi. Pea kümme karavanparki ja mitu hostelit läbi käinuna olime saanud kahte sorti vastuseid – 1)järjekorras ca 20 inimest, töö tuleb kahe nädala pärast või 2)me ei tegele töövahendamisega. Ka tööbürood ei suutnud meile ühtegi positiivset uudist tuua. Aga et oli Marguse sünna, siis otsustasime süüa arbuusi, torti ja juua end purju. Käik läks plaanikohaselt, kui järgmise päeva pohmakas välja arvata.

Kuna Jaanikal õnnesus juba 12st magama minna, siis kupatati ta hommikul rooli ja kästi see pohmarite kari Rockhamptonisse toimetada. Vahepeal infopunktist läbi hüpates saime sellise kasuliku vihje, et läheduses asuvate paradiisisaarte peal võib kuurortides töölisi vaja olla. Saigi natuke uuritud ja pea esimesest kuurortist öeldi, et nädala pärast saame seal tööd ainult et raha meile ei maksta. 3h tuleb päevas tööd teha ja vastutasuks saame tasuta majutuse ja snorgeldamisvarustuse. Kuna raha oli otsas, tuli esimese variandina ikka leida selline koht, kus midagi teeniks ka.

Rockhamptonis oli meil tavapärane rutiin – üritasime leida tööd nii büroodest kui internetist aga ei pussugi. Kandideerisime isegi Austraalia keskel asuva Alice Springi kandis olevasse kuurorti aga vastust pole veel saanud.

Paar päeva Rockys tiirutanud sõitsime ca 60km põhja poole Yeppooni linna, kus esimese asjana kohe infopunktist töö kohta uurisime. Meie õnneks töötas seal üks ülimalt tore ja abivalmis tädi Beverly, kelle naabrimees istutab kusagil metsa ja vajab selleks abilisi. Üritasime talle helistada aga vastu võttis ta naine, kes tundus paras bitch olevat ning kelle arvates meid sinna tööle vaja pole. Nutuse näoga Beverly juurde tagasi minnes soovitas ta meil peale tööpäeva lõppu oma naabrimehe kodunt läbi sõita ja andis meile aadressi. Kuna tööpäeva lõpuni oli terve tööpäeva jagu aega, siis veetsime aega oma lemmikviisil – tööd otsides. Küll panime tööotsingu kuulutuse ühte farmerite kogunemispaika, küll käisime linna ainsas farmis – ananassi farmis ja siis veel mõnes kohalikus kuurortis aga tulemust ei olnud kuskilt näha. Kuurortides märkasime muidugi järjekordset kliimamuutust – kalkunitest olid saanud paabulinnud ja jaanalinnud. Viimased pidavat veel erilised ülbikud olema ja inimestelt süüa norima ning kui sa miskipärast oled nii kitsi, et isegi jaanalinnule saiapalukest ei anna, siis võib 1,5 meetrine linnuke sulle lihtsalt peaga äsada.

Kuurortides proovis Margus uut taktikat – teha tööandjale sobiv CV. Telekoomiku haridus, töö Elisas ning mitmed muud omadused vahetusid Hotelli ja Turismindusega ning erinevate pubide ja restroranidega. Muidu lihtsalt ei võeta jutulegi. Isegi nõudepesijal on aastaid kogemust vaja. Mitmed kohalikud on meile öelnud seda, et oleme liiga ausad, et siin tööd leida. Ja eksta ilmselt nii ongi.

Peale tööpäeva lõppu käisime siis metsamehe juures aga ega teda ennast kodus ei olnudki vaid teised puudeistutajad. Nood arvasid et tööd on seal küllaga ning et peaksime bossile Gregile uuesti helistama. Vastu võttis muidugi tema naine aga seekord olime kavalad ja küsisime ikka tüüpi. Gregiga saime kohe jutule ja esmaspäevaks oli tööpäev olemas. Niikaua tuli veel kusagil vegeteerida ning puhkuse lõpust viimast võtta. Nii olimegi ühes päris mõnusas karvanpargis, kus võtsime palmide vahel basseini ääres päikest, vahepeal ujudes ja tennist mängides.
Laupäeval käisime õhtul veel rannas kuutõusu vaatamas. Viimasega kaasnes ka veetõus ja see ei olnud väike – veetasemete vahe ööl ja päeval oli 5m. Kui meie randa jõudsime oli tõus juba täies hoos ning liivarannast kattus paari minutiga ca 7m veega.
Esmaspäev oli lõpuks meie kauaoodatud tööpäev. Äratuskell helises 3:30, 5:00 startisime Gregi maja juurest, 6:00 olime peale 20km asfaltteed ja 20km auklikku džiipidele mõeldud kruusateed jõudnud sihtkohta. Ega päris täpselt pole siiani aru saanud, kus see koht asub aga fakt on see et sinna sõidab tunni ning kohal olles ümbritsevad lagedad põllud ja mäed. Mägede tagant tõusva päikese saatel tehti meile ära kiirkoolitus, kuidas istutada puud ning tööpäev võis alata. Töö näeb välja selline, et tühjale ülesküntud põllule saadetakse peale pea tosinane kamp labidate ja istikutega varustatud noori, kes kõik valivad omale vao ning sisestavad taimed kolmesammuste vahedega maapinda. Viimaseks on kas pehme muld (vähelevinud variant), kuivanud sopp (enimlevinud variant), ülikuivanud sopp (me kutsume ka asfaltiks) või savine muld. Pidevalt on muld kaetud nabani ulatuva heinaga.
Raha makstakse meile resti pealt. Üks rest sisaldab 48 puud ja selle eest saab 5$, seega teenid niipalju kui ise teha suudad ja viitsid. Keskmiselt tehaks ca 20-30 resti päevas, osavamad 40-50 ja mõned segased on teinud üle 70. Viimased teenivad seega ka väga head raha. Meie oleme hetkel veel need keskmised aga üritame pürgida hullude hulka. Kahepeale oleme 7728 puud istutanud. Seega meie ökoloogiline jälg on küll superroheline.

Töö ise on füüsiliselt suht raske. Kõva koormuse saab selg. Villud tekivad nii kätele kui jalgadele. Kuid me ei kurda – trenn on hea ja raha makstakse ka. Nõmedam osa sellest on ülivarajane ärkamine ja see et töötsükkel on 10 päeva tööd ka 4 päeva puhkust. Erinevalt sääskedest ei ole meil kella 4 ajal kohe üldse mitte söögiisu. Aga midagi tuleb ju sisse pressida, et jaksu oleks tööd alustada.

Elamine on meil orgunnitud tööandja juurde. Elame tema aias luksuslikus kahetoalises telgis, milles isegi Margus vabalt püsti seisab. Ilmselt võiks Annegi kukile ronida. Kasutada saame kõike majas olevat (pesuruum, köök, telekas jne). Boonustena laulab meile unelaulu telgi läheduses röökiv konn ning ka äratus on orgunnitud 10 meetri kaugusel oleva kuke pool. Viimast küll kahjuks kaks tundi liiga vara.

Ja vahepeal helistati Margusele ühest kuurordist ja kutsuti kelneriks. Ju siis valetamine tasub vahest ikka ära.
PS! Suured kallistused veelkord kõikidele emadele meie poolt teate ju küll mis puhul ;)