Tagasi tsivilisatsiooni

Pühapäeva (12.04) hommikul alustasime oma tohutult pikka rännakut. Käskinud TomTomi Adelaide’i navigeerida oli tulemuseks hirmuäratav kilometraaž – üle 2000km. Enamik sellest teest jooksis üle Nullarbor Plaini, mis põhimõtteliselt on üks suur lage kõrb. Nullarbor tähendab ladina keeli „pole puid” ja eksta nii oligi. Üksikute puude vahel oli põhiliseks taimkatteks umbes meetri kõrgused põõsad. Kogu teele jäänud tsivilisatsioon koosnes mõnesaja kilomeetriste vahedega paigutatud roadhouse’idest, kus sai süüa-juua, magada ning muid põhilisi vajadusi rahuldada. Loomulikult olid looduses ka emud, vombatid, kängurud, kaamlid, dingod ning raisakotkad. Kuigi vahemaa oli ülipikk jäi vaatamisväärsustest vajaka. Üritame siiski oma põhilisemad elamused kirja panna.
Esperancest välja jõudnud oli esimeseks peatuseks ja viimaseks linna moodi asulaks mõnesaja km kaugusel asuv Norseman. Seal sai käidud mingi künka otsas vaateplatvormil, kust tegelikkuses midagi eriti ei paistnud. Künkalt alla tulnud hakkas meie ratsu esimest korda perutamishääli tegema. Nimelt algas radika juures pihta ilgem undamine. Kuna see mõne hetke pärast aga lõppes, siis ignoreerisime teda ning kimasime edasi. Paarsada km hiljem, Balladonia roadhouse juures peatudes, tuli aga jõrin tagasi. Kõik oma mehaaniku omadused käiku võtnud panime diagnoosi, et asi võib olla jahutusvedeliku vähesuses ning et hääl tekib radika ventika ülekoormusel. Tundub, et nii ta oligi, sest peale vedeliku lisamist kadusid selleks korraks kõik teadmata päritoluga kahtlased helid.

Balladonia oli ka see punkt, peale mida tuli kõige pikem sirge maantee lõik Austraalias – 146km ilma vähimagi kurvita. Enam igavamaks ei saa tee minna. Balladonias tuli meile vastu ka rattur, kes kogu Nullabori Plane’i ilmselt vändanud oli. Peab ikka tahtmist olema. Kui lõik läbitud hakkas ka päike loojuma ning rännet alustasid erinevad metsikud loomad. Nägime ära kohe karja kaamleid, kes mööda kõrbe kambakesti lonkisid. Siin seal märkasime loomulikult ka kängurusid.

Õhtuks jõudsime Cocklebiddy roadhouse’ini, kus asus ka karavanpark ja motell. Erinevalt eelnevatest karavanparkide kogemustest ei olnud see koht küll midagi väärt aga no missa hädaga teed. Telgi pidime püstitama kruusaplatsile, mis tähendas seda, et lisaks tugevale tuulele, mis segas telgi ülespanekut, ei olnud seda võimalik ka maasse kinnitada. Aga sellest polnud midagi – tekitasime autost tuulevarju ning kinnitasime telgi nööridega küll põõsaste, bensiinikanistri ning kokkupandavate toolide külge. Õnneks oli meil olemas ka õhkmadrats, mis meie kannikaid teravate kivide eest säästma pidi. Aga ega meil asjad nii lihtsalt ei käi ju, et pumpad madratsi täis ja magad öö läbi pehmelt – nimelt tuli paar korda öö jooksul üles ärgata ning käelihaseid treenida, et lössi vajunud madrats jälle täis saaks. Asi selles, et mõned päevad tagasi avastasime, et madrats laseb kusagilt õhku läbi. Esperances leidis Margus ka augu üles ning lappis ära, kuid tühjenemise kiirust see ei muutnud – järelikult polnud see leke ainus. Nüüdseks leidsime ka teise augu ja magame taaskord mõnusalt terve öö pehme madratsi embuses.

Esmaspäeva hommikul jätkasime teekonda Adelaide’i, kuhu oli jäänud kilomeetreid nii 1500 ringis. Asjad pakitud istusime autosse ja ennäe imet – auto ei käivitu. Ööga oli mingil imelisel väel aku end kelluks tõmmanud. Nutuse näoga abi küsima minnes sai veel igaks juhuks korra starterit käiatud ja prõnnnn – autu läks käima. Lootsime, et pika sõiduga laeb ehk uuesti täis.


Esimeseks peatuseks Eucla, mis on kuulus oma liivadüünide pärast. Tõesti olid ägedalt kõrged mäed, mis tehtud puhtast valgest liivast. Kuna kaheveolise autoga väga lähedale neile ei saanud, siis imetlesime künkaid kaugelt. Mõnedkümned kilomeetrid peale Eucla asulat asub Western Australia ja Southern Australia osariikide piiripunkt. Eelnevalt olime kuulnud ka seda, et nii nagu riiki sisenemisel, ei tohi ka osariikide vahel liiklemisel üle vedada deklareerimata juur-, puuvilju ja lihatooteid. Seega üritasime enamikest sellistest asjadest enne lahti saada. Tegime peatuse ühe järgmise roadhouse'i juures ning kugistasime sisse kõik järele jäänud tomatid-kurgid. Samal ajal pakkus seltsi meid ümbritsev 5-st isendist koosnev vesiste suudega metsikute Dingode kari, kes kõik söögipalukesi noolisid. Kontrolli põhjuseks on ära hoida erinevate haiguste ja kahjurite sattumist valedesse kohtadesse ning liikide säilitamine. Tundub küll mõttetu aga ometigi on Austraalia suutnud sellise radikaalse käitumisega ära hoida näiteks kollatõve, marutaudi, hepatiidi, erinevate kopsuhaiguste jõudmise riiki.
Tegelikkuses me piiripunktis peatuma ei pidanud ning tuli välja, et läbiotsimine toimub hoopis pooltuhat kilomeetrit edasi Ceduna linnas. Ceduna sai valitud ka meie ööbimiskohaks. Kuid kuna me hommikul sõiduga õigel ajal alustada ei suutnud, tuli meil viimased 150km pimedas sõita. Õnneks leidsime teelt road traini, kellele end sappa haakisime ning ilma ise kängurudest hakkliha tegemata kohale jõudsime. Roadtrainiks (autorong) kutsutakse siin suurt rekkat, millel on vähemalt üks tavarekka pikkune järelhaagis. Sildid hoiatasid kuni 37m pikkustest isenditest ning eriti üksikutel teedel pidavat näha olema ka kuni 50m pikkuseid ronge.

Cedunale lähenedes tabas meid tõsine imestus, kui nägime kaugelt linnatulesid. Kui viimased 1400km oli asula meie jaoks tähendanud motellist, karavanpargist ja baarist koosnevat kompeksi, siis seekordses linnas oli karavanparke lausa 4. Koht oli kindlasti suurem kui näiteks Harvey. Hea tunne oli kohe tsivilisatsiooni näha. Linna sisenedes oli siis ka kontrollpunkt, kus kogu puu- ja juurvilja saak üle vaadatakse. Meid võttis vastu üsnagi väsinud ilmega onu, kes meie varude kohta päris. Sellepeale viskas Anne neli porgandit letti ja ütles, et see ongi kõik mis meil on. Porksid lubas onu meil endale jätta ja lasi kenasti läbi. Oleks me seda teadnud, et asi nii lihtne saab olema, poleks tomateid ja muud kraami lõunaks nii hoolega sisse puginudki.
Öömaja otsides pidime nentima, et tegemist oli suhteliselt populaarse peatuspaigaga - kaks esimest karavanparki olid täis. Kolmandas pargis meil aga näkkas ja saime 12$-ga endale telgikoha. Ööbimise eest makstud ning autot uuesti käivitada üritades jäime jälle pika ninaga. Seekord isegi nii hullusti, et ilma abita autot parki ei liigutanud. Kuna meil on automaatkast, siis ju käima ka ei lükka. Õnneks oli purjus pargivahil vastavad vahendid olemas ja saime jälle liikuma... telkimisplatsini siis.

Karavanpark eriti äge ei olnud aga parem igaljuhul kui eelmine. Vähemalt oli seekord näiteks köök olemas. Küll asus see pesuruumis aga siiski...

Teisipäeva hommikul otseloomulikult Falcon otsustas mitte käivituda ja appi tuli kutsuda pohmas pargivaht. Otsustasime, et nii seda asja jätta ei saa ning sõitsime ühe autokaupade poe juurde, kus mingi asjapulk lahkelt kohvritäie testimisvarustust lagedale tõi ning tegi kindlaks, et genekas töötab korralikult, ühtegi lühist või muud jama pole, mis aku lihtsalt tühjaks imeks ning et automüüja valetas meile, et aku uus on – tegemist hoopis mai 2006 mudeliga. Kõige lahedam oli tester, mis akuga ühendades ütles „vaheta akut”. Selline peab müügi edenemiseks ilmselt igal aku müügimehel olemas olema. Kuna polnud aega vana akut laadima hakata ega viitsimist katsetada, kas ta Adelaide’ni vastu peab, seda enam, et vahest ka sõidu ajal kadus näidukipaneelil vool tagant ja osutid kukkusid kõik nulli, siis otsustasime osta tutika aku. „Vaheta-akut-riist” toimib.

Uus vooluallikas hangitud võisime alustada viimast lõiku teekonnal Esperance-Adelaide – jäänud oli ca 700km. Praktiliselt ilma peatusteta, kui välja arvata purksi ja jätsi peatus Port Augustas, sõitsime välja Adelaide külje all asuvasse linnakesse Port Wakefieldi. Seekordse teekonna põhiliseks märksõnaks oli „Oversized vehicle” ehk siis ülemõõduline sõiduk kuna iga natukese aja tagant tulid vastu sellised masinad, mille veos ei mahtunud sõiduraja piiresse ära. Küll veeti monstertrucke, kaevandustraktoreid, lintraktorite tohutuid linte, maju ning muid imelikke metallist kokku nikerdatud käkebaanasid. Aga hoolimata kahtlastest kaasliiklejatest jõudsime ikka täie elu ja tervise juures kohale. Valisime esimese ettejuhtuva karavanpargi, mis osutus täiesti okeikaks ja siia me jäime.
Järgmisel hommikul jõudsime lõpuks Adelaidesse ning nüüdseks on selja taga 4200km. Siinsetest sündmustest ja tegemistest pajatame juba järgmisel korral.

PS. Jälgige meie trippi kaardil, mida üritame igal võimalusel uuendada, aadressil http://margus.kr/img/australia.jpg

PPS. Ajavahe meie ja teie vahel on kärisenud 6,5-le tunnile

Anne ja Mati