Nagu pealkirjast järeldada võid, siis osa ajast oleme pühendanud erinevatele pidustustele.
17ndal seadsime sammud randa, seekord ainult kahekesi, kaasas snäkid ja vein. Tähistada oli paljugi, kõige olulisem on aga see, et juba terve aasta oleme olnud koos kõige kallimaga... ning et enam küsimusi ei tekiks, siis JAH, me oleme nüüd kihlatud :)
Õhtuks kutsusid Harry ja Jaanika meid aga endile külla, et tähistada nende sündimise päevi. Nimelt oli siis Harryl 12. ja Jaanikal 20. jaanuaril sünnipäevad, mida nad juba aastaid koos armastavad pidada. Nii vedasimegi end teisele poole linna, et koos tähistada. Pererahvas oli lahke nagu alati ja meid kostitati igasuguse hea ja paremaga, eriti nämma oli aga pizzapirukas...mmm...kõht läks äkki tühjaks... Aga sel õhtul saime tuttavaks ka uute eestlastega, varem tuttavaks saanud Kerli sõpradega, Raini ja Sandriga. Pidu oli vägagi meeleolukas, mängitud sai nii sabotööri kui ka pokkerit.
Järgmisel päeval suundusime sama seltskonnaga randa, et eelmise õhtu veini tagajärgi leevendada. Olles juba mõningad suplused teinud nägime äkitselt väga imetabast pilti - mööda randa jalutasid hobustega politseinikud. Poleks pilti teinud, siis oleks selle nägemuse ka ilmselt eelmise õhtu kaela ajanud.Viimase paari nädala jooksul on meie majanaabrid meid üksi jätnud - naabrimees Kieren lahkus kuna ta ei saanud hakkama üüri maksmisega ja naabrimutt Aditi (meile Tiiu) läks korra kodumaale Indiasse puhkusereisile ning tagasitulles lubas hakata oma peikaga koos elama. Seega on kogu maja hetkel veel meie päralt. Aegajalt muidugi käiakse tube päkkpäkkeritele näitamas, kuid keegi meiega kooselu pole otsustanud veel alustada.
Vahepeal oleme tegelenud endiselt ka tööotsingutega ning intervjuudel käimisega. Tundub, et meie töötamise ja puhkamise viisa on tõesti mõeldud eelkõige farmi või istanduste tööde jaoks kuna korralikku tööd ei taha lühiajaliselt keegi anda. Aga meie ei kaota lootust, jätkame üritamist, pealegi plaanime õige pea nagunii liikuma hakata. Margus üritab karjääri teha näiteks toitlustuse vallas. Nimelt on ta meie kodumajast 200m kaugusel asuvas kiirsöögi kohas "Pasta Fiesta" köögiabi. Kolmepäevase töökogemusega on ta selgeks saanud friikardulate, küüslaugusaiade, bruschettade, lasagne, cannelloni, kana "parmigiana" ja itaalia vorstide küpsetamise, caesari ja kreeka salatite valmistamine ning muud moodi koka abistamise.
Aga pidusid oli ju veel... Ja järgmised toimusid Kerli juures. Päeva alustasime rannas liival ja lainetes. Seekordne rand oli jällegi teistsugune - rannaliiv oli eriti valge ja peen, enne lainete murdumispunkti oli madal sillerdav vesi, peale mida tulid mõnusad surfilained. Peale randa suundusime aga Kerli ja Harry (eestlanna šotlasest elukaaslase) juurde grillipeole, kus viimaste šotlastest sõbrad meid juba ees ootasid. Nalja sai nabani ja veini veidi rohkemgi ning pidu kestis hommikutundideni. Kuna ilm oli järgmisel päeval taaskord vääga palav, siis koju jõudes olid meie energiavarud jäägitult otsas. Niisiis lebasime me lausa tunde lihtsalt voodis, konditsioneer ja ventilaator laes vurisemas, vahepeal kordamööda ka tukastades. Selle peale otsustas meie konditsioneer otsad anda ja nüüd ootame juba mitmendat päeva pikisilmi parandusmeest, kes meile külma teeks.
26.jaanuar on aga siinse elanikkonna jaoks üks olulisemaid pühi - Austraalia päev. Kuna tegemist on enamike jaoks töölt vaba päevaga, siis minnakse juba hommikul perede ja sõpradega parkidesse hängima. Põhiline massiüritus Perthi linnas toimus aga Sir James Mitchelli nimelises pargis, mis oli selleks ajaks kui meie sinna jõudsime (5PM) juba pungil rahvast täis. Paljud olid tulnud sinna peredega ning kaasa võtnud grillid, telgid, päiksevarjud, muusika ja muud vajalikku. Suurema osa massist aga moodustasid lakku täis teismelised, kes täiest kõrist kisendasid Aussie-Aussie-Aussie OI! OI! OI! Esimeste pargis veedetud minutite jooksul oleks meil peaaegu õnnestud näha naistekätsi aga õnneks või kahjuks segas politsei neile vahele.
Mitchelli parki jõudmisel oli meie pea eesmärgiks leida üles gäng inimesi, kellel pidavat kaasas olema suur eesti lipp. Peale paaritunnist otsimist ja mitmeid telefonikõnesid leidsimegi üles postkaardi suuruste lippudega eestlased. Taaskord oli siis tegemist eestlaste kokkusaamisega ning kohaks sai valitud Mitchell park, sest sealt avanes superhea vaade jõele ning õhtul selle kohal toimuvale ilutulestikule. Tehti ka uus mitteametlik rekord üle 40 eestlase näol.Peale seda kui austraallased olid poole tunni jooksul üle 4000000$ õhku lasknud võtsime oma tallapressid ja väntasime koju tagasi.
