Farmis...

Niisiis, viimane jutt oli, et oleme otsustanud oma järgmised seiklused farmis ette võtta. Siiani on kõik plaanikohaselt läinud ja esimesena võtsid selle tee ette Margus ja Harry, kes kolmapäeval seljakotid seljas ja rattad käevangus rongijaamas oma kallimatega mõneks ajaks hüvasti jätsid. Tundus, et kõik sujub, kuni nad Harvey nimelisse külakesse jõudsid ja oma kodinatega maha hakkasid astuma. Mingil imelikul põhjusel ei tahetud neile selles peatuses rattaid kaasa anda - väideti, et perroon olevat liiga kitsas vms ning et rattad saab kätte 60 km kaugusel olevast suurest rongijaamast. Ei aidanud nende palumine ega kurjustamine. Ratastest olid nad igal juhul ilma ning järgmine päev oli vaja 4km kaugusel olevasse farmi minna asju ajama. Öö magasid ära neljakohalises 8 ruutmeetrises seljakotimeeste üli palavas ühikatoas koos haisvalt ja kõvahäälselt peeretava rootslasega ning veel hullemaid kõhutuuleiile levitava šotlasega, kes boonuseks keset ööd täiest kõrist sonis.
Niipalju vingumisest ikka kasu oli, et järgmine päev toodi rongifirma kuludega rattad karavanparki ära.
Farmis leidsime apelsinikunni üles ning too kutsus neid sama päeva õhtuks juba tööd tegema. Töö oli pealtnäha lihtne ja loogiline - korjata apelsine ja asetada need ligi kuupmeetrisesse kasti, mille täitumisel oleks tegemist poole tonni apelsinidega. Iga täidetud kasti pealt saame 40$ (ca 320 eeku). Puud millelt korjamist alustasime olid ca 5m kõrged ning et ladvast vilju kätte saada õppisime kasutama "Cherry picker" (kirsside noppija) nimelist kolmerattalist tõstukit. Tolle juhtimine käib kolme pedaali abil: "üles-alla", vasak ratas edasi-tagasi, parem ratas edasi-tagasi. 10 minutiga oli juhtimine suht käes. Samuti sai selgeks traktori käsitlemine. Põkat kasutame selleks, et tema järelkärul olevaid apelsinikaste transportida. Viiemeetristelt puudelt korjamine käib siis nii, et üks mees teeb käsitsi alt tühjaks ja teine korjab tõstukilt ning kast ei taha kohe kuidagi täis saada. Tulemuseks oli päevas 4 kasti kahepeale andes kummalegi 80$, mis on selle töö eest liiga mõttetu raha. Kui nähti, et me suurte puude peal eriti kiiresti hakkama ei saanud pandi meid noorte puude peale, mille pikkus on vahemikus 1-4m. Kuna nendelt saab apelsinid maast või halvemal juhul kolme astmelise trepiga kätte, siis toimub korjamine oluliselt kiiremini - ca 7-8 kasti päevas. Ilmselt oleme muutunud ka oluliselt osavamateks korilasteks.
Ohud:
Et raha liiga kergesti kätte ei tuleks on keegi meile teele erinevaid takistusi sokutanud. Nimetagem siis mõned neist:

* Apelsini puud on jube okkalised - hullemad kui kaktused (ca 3cm okkad)
* Puude vahel kasvavad aeg ajalt mingid teised puud (võib-olla ikka apelsinid), mis on veel okkalisemad (ca 5cm okkad)
* Okste vahele armastavad pesasid teha herilased - sutsata saamise tabelit juhib Harry Marguse ees 3:2.

* Erinevalt Harryst, kellele herilase nõelamine muud paha ei paista tekitavat kui hetkelist valu, on Margus kannatanud paaripäevast valu koos sõrme liikumatusega.
* Puude vahele armastavad võrke kududa ca 10-15 cm pikkused ämmelgad. Ei oska öelda kas on ka mürgiseid, kuid nendest vutimuna suuruse tagumikuga isendiditest üritame igaks juhuks võimalikult kaugele hoida.Lisaks neile oleme lehtede vahel hängimas näinud varem mainitud "redback" ämblikut, kelle tugeva mürgisuse kohta on meil andmed olemas.
* Ulmeliselt kuri päike, kelle eest ajavahemikus kella 12-st 3ni pole praktiliselt võimalik varjuda - kui siis ainult põka alla.
* Kärbsed, kärbsed, kärbsed ja parmud - nad on nii tüütud, et neist me isegi ei räägi.

Varustus:
Tavariietes põlla peale apelsine korjama minek võib lõppeda veriselt ja päikesepistega. Selleks kanname alati peas mütsilotut, seljas tugevamast riidest pikkade varrukatega särki, kätte tõmbame kõigepealt ise valmistatud auklikud sokid ja nende peale kindad, jalas pikad püksid - või vähemalt Harry kannab - Margus laseb verel voolata. Ja tossud-sokid ka muidugi. Igal juhul on kogu selles riietuses üli palav ning seega tarbime tööpäeva jooksul kumbki ca 5-6L jooki. Herilaste peletamiseks ja nende pesade hävitamiseks on meil kaasas ka korralik malakas.

Loodus põllul:
Lisaks ülalnimetet põõsaämmelgatele ja herilastele saab võsa vahel kohtuda ka muude loodusnähtustega. Lehtede vahel oleme puu otsas näinud istumas konni, apelsinide peal ronivad aeg ajalt prussakud, põõsaste vahel jalutavad ringi kõverate nokkadega iibised, heinas hüplevad ja lendlevad sajad eri liiki tirtsud. Ära on nähtud ka 3-4cm pikkused sipelgad ning tuhandetest herilastest koosnevat ja süngelt madalatel toonidel sumisevat pilve.

Tööpäev näeb üldiselt välja järgmine - hommikul farmi jõudes võtame traktori ja sõidame sellega põllule puude vahele. Traktori taga oleval järelkärul on 3 kuupmetrist puust kasti. Need mõne tunniga täidetud sõidab üks meist tagasi peamaja juurde, et täis kastid tühjade vastu vahetada. Siin tuleb mängu järjekordne uus sõiduk, mille juhtimise oleme käppa saanud - labadega tõstuk (forklift). Esimesed kastide peale ja mahalaadimised tulid välja ülimalt aeglaselt, kuid nüüdseks saame hakkama enam-vähem normaalse ajaga jäädes siiski proffidele ca kolmekordselt alla. Tühjad kastid käru peal, sõidame tagasi põllale ja nii 3 korda päevas. Ega traktorisõit alati ideaalselt suju - ühe korra oleme põka ja 1,5T apelsinilastiga ka mutta kinni jäänud. Õhtul pargime trakatsi jälle peahoone juurde ning suundume koju, kus peale õhtusööki kohe unele saab mindud.

Annel aga nagu ikka eriti kannatust ei ole ja juba järgmisel päeval kihutas ka tema farmi poole, oma armastusele järele. Poole päeva pealt lahkus ta töölt, et kiiruga asjad pakkida ja rongile tormata. Teda oli juba järgmisel varahommikul (kell 7.00) ootamas uus töö Harvey Freshis. Nüüdsest alates on Annel mõneks ajaks mõtlemine ja loomingulisus piiratud, kuna suure enamuse ajast veedab ta vabrikus, kus temast on saamas pisike masin, kes teeb kindlaid liigutusi päevast-päeva. Tegemist on siis tehasega, kust väljuvad aplsinimahl, mille jaoks Margus ja Harry apelsine korjavadki, ja erinevad piimatooted (jogurt, piim, maitsepiimad, koor jne). Kohe esimesel päeval anti Annele valged vormiriided ja saadeti jogurtiliinile tööle. Kuna see masin oli küll suht tuksis, siis läks liitrite viisi jogurtit lihtsalt raisku, aga mõne tunni möödudes said kõik sordid valmis ning karbid olid valmis poodide poole liikumiseks. Teseks tööülesandeks sel päeval oli praakpiimade tühjendamine suurde anumasse, millest hiljem valmis koor.
Kristi kallis, liinitöö, mida sa juba lapsepõlvest saadik proovida oled tahtnud EI oole just kõige lahedam! Esialgu tundus ta selline põnev, sest sa näed oma silmaga kuidas nt piim pudelisse saab ja vb isegi aitad sellele oma käega kaasa. Aga peale teist 10h tööpäeva ei suutnud Anne küll enam mingit põnevust selles tegevuses leida. Aga siiski soovitame omal käel järele proovida , mõni on kindlasti sellise töö jaoks loodudki. Niipalju võib öelda, et töö on üsnagi füüsiliselt raske, niiet aitab kenasti vormis püsida :)

Harvey ja elamine
Elu on siin nagu "Kodus ja võõrsil" nimelises seebikas - elame karavanpargis. Park koosneb ca 40st karavanist. Pooled siinsetest elanikest on firma John Holland töötajad, kes kusagil Harvey läheduses kaevandamas käivad. Ülejäänud rahvast on enamik meiesugused backpackerid, kes päeva Harvey Fresh farmis töötavad ning öö karvanis veedavad. Väike osa inimestest on juhuslikud möödujad, kes päevaks siin peatuvad ning pikaajalised elanikud, kelle jaoks on karavan tema põhi elukoht. Ka meil on olemas oma isiklik kuut koos suure voodi, kapi, pliidi, kraanikausi ja lauaga - missa hing rohkem tahta oskad. Jaanika ja Harry onn on sarnane meie omaga, kuid pisud mahukam.
Lisaks meile neljale leidsime ühest karavanist veel ühe eestlastest paarikese. Nemad on Evelin ja Allar ning pärit Saaremaalt. Koos nendega veetsime ka esimese puhkepäeva, mille jooksul nägime ära kohaliku tammi ning ranna.
Harvey ise on pisike mõnetuhande inimesega linnake, kus ilmselt enamik inimesi on lähemalt või kaugemalt seotud farmindusega. Linnas on olemas kõik eluks vajalik - kohvikud, riidepoed, kiirtoidu restod, bassein, politsei jaoskond jne. Isegi kohaliku kaubandusketi IGA 2 poodi. Huvitav on aga viimaste paiknemine - ei ole nad üks ühes ja teine teises linna otsas vaid vastamisi - üks ühelpool ja teine teisel pool teed. Kummaski poes maksavad erinevad asjad erinevat hinda ja seega saab kahe poe peale soodsamad asjad kokku kompunnida.
Kliima Harveys on veidi erinev Perthi omast. Kui Perthis oli päeval kuum ja õhtul-öösel-hommikul parajalt soe, siis siin tõuseb absoluutselt igal ööl meeletu tuul ning temperatuur langeb kõvasti. Hommikuks on õhk nii jahe, et ilma pusata õue minna ei taha. Aga nii kui päike tõuseb tõuseb ka temperatuur ja mõne tunniga on 40 jälle käes.

Internetiga siin just kõige paremad lood ei ole, siin on küll kaks kohta linnas, kus mingi raha eest saab natukeseks netti aga kuna nende lahtiolekuajad satuvad alati meie töötundidega samale ajale, siis on sellega keerulised lood. Ehk siis ilmselt läheb meil järgmise postitusega jälle veidike aega, samas anname oma parima, et endast märku anda. Aga senikaua saate meiega ühendust telefoni teel, et kui suur igatsus peae tuleb, siis saatke sõnum või helistage ;)

Meie numbrid endiselt 0414233611 (Anne) ja 0414288551 (Margus)

Perthist vaikselt liikumaie

Tervitused kodumaa rahvale. Räägime nüüd natukene jälle vahepeal toimunud sündmustest ja tulevikuplaanidest.
Eelmisel nädalal saime üle pika aja endale jälle majanaabrid. Hindu naise vahetas välja sakslasest mees Kai ja austaallase vahetas välja hindust mees (nime ei mäleta). Kai näol on tegemist eheda backpackeriga - tööd pole ja seega pole raha, et üüri maksta, süüa osta või kodust väljas käia aga õlle jaoks ikka raha leiab. Hindut aga meil eriti kohata pole õnnestunud. Teame niipalju, et tal sai vanematega kooselust kopp ette ja otsustas eraldi kolida ning et ta on oma uude 9 ruutmeetrisesse tuppa juba 5 autotäit asju suutnud mahutada.
Eelmisel nädalal alustas Anne tööd ka oma uues ametis. Töö on põhimõtteliselt sama, mis tema eelmises kohas oli. Erinevuseks on see, et päevad on oluliselt lühemad, tööandja on toredam, töösse suhtumine lebom ning see, et paraolümpia toetamise asemel müüb ta nüüd veeta autopesu/vaha... Esialgu tundus asi suht kahtlane, kuna autodest neiu just kõige rohkem ei tea. Aga kuna seltskond oli väga lahe ja kõigi jutu järgi raha teenimine ka suht lihtne, siis otsustas ta proovi teha. Kõigepealt korraldati väga põhjalik koolituspäev, mille käigus sai kõik vajalikud teadmised autopesust ja vahast omandatud ning auto peal ka toode järele proovitud. Tundub, et tegemist on tõsiselt hea tootega, mida on ülilihtne kasutada ja kuna sellist asja veel turul ei ole, siis on seda üsnagi lihtne müüa. Niisiis, varsti võib öelda, et Annest on saamas ikka tõsine müügimees, ükskõik mida müüa on vaja, saab tehtud :)

Vahepeal oli Margus kandideerinud nii mõnelegi töökohale, kust ühelt saadeti vastu mingi salapärane kutse mingile salapärasele konverentsile. Pidavat olema hea rahateenimise võimalus. Olime kohe suht kindlad, et tegemist on mõne püramiid-skeemiga, kuid kuna meil laupäeva hommikul kell 10 midagi paremat teha polnud võtsime rattad ja liikusime ühistranspordi abil 20km kaugusele Murdochi ülikooli. Olles 10min konverentsil viibinud sai meile selgeks, et meie kahtlustused osutusid tõeks - tegemist oli ACN nimelise ameerika "telekommunikatsiooni" firmaga ja skeemiks oli püramiid. Firma tegeleb inimestele videotelefonide pähemäärimisega. Maksad hunniku pappi telefoni eest ja edaspidi vähemalt 500kr kuus ning selle eest saad kõnesid teha teistele õnnetutele, kellel samasugune jama kodus on. Skypest pidavat see palju parem olema, sest sul ei pea kodus arvutit olema (aga nett peab :D). Selleks, et meie ACNist raha teenida saaks oleksime pidanud alustuseks maksma 500$ ja edasi värbama enda tiimi 10 inimest, kes omakorda värbaks oma tiimi 10 jne jne. Lisaks peaksid kõik liikmed müüma vähemalt kahele inimesele selle videotelefoni paketi. Ning siis oleks meil raha nagu muda ja enam tööd tegema ei peaks.
Konverentsirahvas pikalt saadetud otsustasime tagasi sõita ratastega, ilma ühistransporti kasutamata. Hommikusest jahedast 25 kraadisest ilmast oli ootamatult saanud ca 38 kraadine leitsak koos täieliku tuulevaikusega. Kuidagi suutsime ikka ilma suurtemate südamerabandusteta 20km ära pressida ja jõudsime elusalt koju, kus meid ootas peaaegu et külm dush ja jahe morss.
Nagu iga teine nädalgi tegelesime hoogsasti tööotsingutega, kuid erinevalt varemast oli meie sihtgrupiks farmitöö - alates kana kitkumisest kuni viinamarja tampimiseni. Peaasi et saaks Perthist liikuma ja raha kogumise eesmärgil tööle. Plaanid lähitulevikuks ongi just sellised, et teenida mingil määral raha, osta auto ja kõmmutada Austraaliale ring peale.
Iga Perthi backpacker teab, et farmitöö leidmiseks tuleb käia vähemalt kolmes järgmises kohas: "Aussiejobs", "The Jobshop", ja "ICP". Aussiejobsi teenindajaks on üks parajalt priske tädike Anissa, kelleni me ei jõudnudki, sest oma järjekorda ootas parasjagu ca 30 inimest. Niipalju kui kuulnud oleme pidavat Anissa olema hullem aktivist ja suht kiirest töö leidma, kuid praegu on ka farmitöödega väga vaiksed ajad. Kuna me ilma asjata lihtsalt 3h järjekorras oodata ei viitsinud, suundusime Jobshopi, kus meile lubati SMS saata, kui mingit tööd tuleb - nädala jooksul pole ühtegi sõnumit laekunud. Juba peaaegu et käega lüües käisime veel igaks juhuks läbi ICP-st, kus ka midagi pakkuda ei olnud vaid tuli lisada nimi tohutupika backpackerite nimekirja lõppu ja oodata, et ehk keegi kunagi helistab. Samas, olles elanud Austraalias üle kolme kuu, oleme selgeks saanud, et ühegi austraallase sõna peale lootma jääda on täiesti mõttetu. Sama kergekäeliselt kui nad küsivad su käest suusoojaks ja ilma vastust ootama jäädes, et "Kuidas läheb", kasutavad nad sõnakõlksu "Helistan sulle tagasi". Viimast fraasi kuuldes võid 99% kindel olla, et sa ei kuule sellest austraallasest enam kunagi.
Meie õnneks töötab ICP-s üks Karolina nimeline poola tütarlaps, kes meid kilomeetrisest nimekirjast üles leidis ja juba järgmine päev tagasi helistas ja intervjuule kutsus. Meie valimise kriteeriumiks nimetas ta just selle, et talle väga meeldivad eestlased. Samas nüüd kui Margus ja Harry talle nädal aega järjest iga päev korda mööda helistasid ja uurisid, et kui kaugel asjad on, siis võib-olla suutsime ta arvamust veidi muuta. Igatahes on tänaseks neil töökoht farmis olemas. Marguse ja Harry uueks tööülesandeks on apelsinikorilus. Juba ülehomme sõidavad mehed rongiga 150km Perthist lõuna poole Harvey nimelisse külakesse, kus asub Lääne-Austraalia suurim mahla valmistamise ettevõte Harvey Fresh. 40$ lubati kasti apelsinide eest maksta - kui palju me neid päeva jooksul täita jõuame, selgub kohapeal. Naised jäetakse hetkel veel Perthi - Jaanika ilmselt mõneks nädalaks ja Anne niikauaks, kuni talle ka farmis töö leiame.
Vahepeal jõudsid Anne ja Margus leida endale veel väikese tööotsa nädalavahetusteks Subiaco Oval'is. Eesti vaste viimasele oleks näiteks A le Coq arena. Ehk siis tegemist on suure väljakuga, millel toimuvad nädalavahetustel ragbi mängud ning meie tööks oleks külalistele toitu pakkuda. Laupäeval sai esimene tööots ka ära tehtud - muljed on meil aga vastakad. Marguse töö oli ülilebo - istuda purksiputkas ja hotdogi saiadele ketšupit ja sardelli vahele toppida. Kuna kogu korraldus oli nii nagu ta oli, siis said hotdogi saiad ja kabanossid väga kiiresti otsa ning Margusel tuli igavuse peletamiseks teisi aidata ning vahepeal näiteks friikardulaid valmistada. Saades kogu selle pulli eest veel 140kr tunnis kätte oli ta tööga väga rahul. Anne töö oli sarnane, kuid erinevalt Marguse pohhuistist ülevaatajast oli Anne oma täielik närvihaige kisakõri, kelle alluvuses pidi tööd rabama nii, et näpud villis. Seega enam me erinevatel põhjustel sinna tagasi ei lähe - Annele lihtsalt ei meeldinud ja Margust järgmiseks nädalavahetuseks Perthis enam pole.
Ükspäev tööotsingute vahel silmas Margus linnas jalutades silti "Free haircut" (tasuta juukselõikus). Olles kolme kuuga juba korralikult võssa kasvanud otsustas ta esimest korda üle 5 aasta oma ihujuuksurit Carmenit petta ning võimalust kasutada. Nagu arvata oli, oli tegemist juuksuriõpilastega, kellel oli vaja vabatahtlikke päid, et kätt harjutada. Esimest korda nägi Margus ka juuksurit, kes tema soengu lõikamisest "projekti" tegi ja ta pea skeemi peeglile joonistas. Kuna kritseldus peeglil meenutas väga punase kukeharjaga punkarit, siis kohkus ta veidi ära, kuid rahunes maha, kui juuksurineiu selgitas, et selline pea piirkondadeks jagamine on neil kohustuslik ja et ta on enne ka inimeste peal harjutanud. Soengu lõikamine võttis ca 45min ning kuna tüdrik käis kõik pea piirkonnad 5 korda üle, siis oli lõpptulemus ka täiesti hea.
Kuna eelmisel nädalal selgus, et Perthist teeme varsti plätud, siis otsustasime suurema osa oma kohapealt ostetud kämast maha müüa. Ideaalne koht internetis on Gumtree nimeline leht, kus nii surfilaua kui bodyboardide müük võtsid kõigest päeva. Kui hangitud sai bodiboardid 30$-ga ja surfilaua 60$, siis peale kolmekuulist kasutamist sai need veidi kehvemas seisukorras maha äritud 40$ ja 80$ eest. Lisaks sai täna 120$ eest pandud müüki jalgrattad, mille omastasime 65$ eest. Huvi oli suur- esimese 2 tunni jooksul tuli ostusoove 5. Kuna nüüd selgus, et meil läheb ilmselt rattaid vaja ka Harveys, et oma ööbimispaigast karavan pargis jõuda farmini, siis lükkame rattamüügi tulevikku ja ilmselt veidi kõrgema hinnaga.
Nädala üheks tippsündmuseks oli pühapäevane teatriskäik. Käisime vaatamas etendust nimega "Sõdur", mille osades olid Ain Lutsepp ja Roman Baskin. Jah sa lugesid õigesti. Tegemist oli eesti keelse ja eesti näitlejatega etendusega, mis toimus Perthis. Nimelt oli 5st inimest koosnev punt teatritegelasi otsustanud tulla Austraaliasse, et siin kuues erinevas linnas etendusi anda.
"Sõdur" ise oli draama teatri kohta suhteliselt hea, kuid põhilise emotsiooni andis asjale ikka see, et sai etendust jälgida koos nii paljude eestlastega ja nii kaugel Eestist. Nimelt oli pealtvaatajaid üle 70. Tuleb ka muidugi tõdeda, et meie latt kahe näitlejaga etendustest on peale Linnateatri etendust "Kivid sinu taskutes" ikka päris kõrgele aetud. Peale etendust kutsus Eesti aukonsul Lääne - Austraalias, Anu von Hattem kõiki enda juurde, et nautida sööki ja jooki ning mõnusat eestimeelset ja eestikeelset seltskonda. Õhkkond oli äärmiselt kodune ning tegemist oli vägagi huvitava kogemusega, sest lisaks siinsetele noortele oli seal ka suur hulk vanema põlvkonna esindajaid. Viimased rääkisid huvitavaid jutte sellest, kuidas nemad omal ajal siia pagesid ja kuidas nende elu on kulgenud. Kõik tundusid üsnagi heal elujärjel olevat ja vägagi rahul kõigega. Enamikel oli eesti keel suurepäraselt säilinud, kuigi oli tunda tugevat aktsienti. Meie seltskonnaga ühinesid ka näitlejad, kellega sai muhedalt juttu aetud ning kuigi me eelnevalt olime kokku leppinud, et me sel korral ei ole viimased, kes peolt lahkuvad, siis siiski see meil veel ei õnnestunud.

Kindasti olete kõik kuulnud läbi eesti meedia Austraaliat tabanud looduskatastroofidest - põhjas on sademeid tulnud sellistes metsikutes kogustes, et jõed ajavad üle ja linnad upuvad krokodillidest kubiseva vee all ning lõunas on temperatuurid kruditud pea viiekümne kraadini. Kui lisada kuumafaktorile veel mõne terroristliku mõttemaailmaga mentaalse hälbega inimese kaasabi, siis tekibki päeva jooksul sadu loodust ja maju laastavaid ning inimesi tapvaid tulekahjusid. Viimase paari nädala kuumus ning tulekahjud on Victoria osariigis kustutanud mitmesaja inimese eluküünlad. Õnneks tundub, et Perthi seda tüüpi katastroofid ei puuduta (ptuiptuiptui) ning loodame, et ka ülejäänud Austraaliat enam mitte niipea.

Et mitte nii koledates toonides lõpetada kirjutame veel mõningatest meie maja külastanud koduloomadest. Lisaks juba tavapäraseks saanud üle 5cm prussakatele on meil garaažis pesa teinud Redback (me kutsume punap**seteks) tõugu ämmelg. Pidavat olema äärmiselt mürgine nii, et väga lähedalt taga igaks juhuks tutvunud pole. Akna taha ja ukse ette on pesa kuduma kukkunud pisikesed karvajalgsed tarantlid. Ei oska öelda mis tõugu või kas mürgised on. Igaks juhuks ei näpi. Taga hoovis nägime veel ära sellise pea 15cm pika eluka nagu "palvetaja ritsikas", keda võib pidada üheks parimaks kamoflaaži kunsti viljelejaks. Nimelt oli teda praktiliselt võimatu meie puidust toolist eristada. Kuigi ta eriti ohtlik olla ei tohiks, olime siiski viisakad ja lubasime tal toolil hängida niikaua kui hing ihaldab.

Kuna ülehomme lahkub tsivilisatsioonist väikesesse kolkakülasse Margus ja loodetavasti mõne päeva pärast ka Anne, siis kaob meil suure tõenäosusega võimalus ka blogi kirjutada või muud moodi internetis suhelda. Samas väike võimalus veel on, et meil seal netti pakutakse. Anname endast parima. Seniks aga pidage vastu ja olge tublid.

Kohtumisteni,
Anne ja Margus