Aasta viimane postitus

Jah... aeg lausa lendab... Naljakas on mõelda, et kohe-kohe on käes aasta 2009... varsti on möödas juba kolm kuukest sellest kui me armsalt kodumaalt siia kängurudemaale suundusime... meile endile tundub aga, et endiselt on käes hiljemalt oktoober ning mingist talvest pole õrna haisugi... seega ei saa me tegelikult üldse aru, mis lume või külma juttu te olete meile vahepeal ajanud. Julgeme väita, et tegemist on ikka kahe täiesti totaalselt erineva maailmaga.
Eile oli meil siin näiteks 40 korda soojem kui teil Eestis! Ehk siis Eesti +1, Perth +40.

Sellest hoolimata pajatame kiirelt aasta viimaste päevade tegemistest, et saaks selleks korraks ühele poole ning uuel aastal uue hooga alustada.

Niisiis, viimane jutt jäi pooleli selle koha peal, et pidime minema Harry ja Jaanika juurde asiaatide jõulupeole. Loomulikult läksime. Teel sinna tegime aga kiire kõrvalepõike Perthi südalinna kuumimasse kaubamajja. Kuulsime, et Boxing Day puhul olevat suured-suured aled, nagu meie hullude päevade aege või midagi sarnast. Boxing Day siis on nende üks neljast pühast ja tegemist ei ole poksiga nagu meiegi esialgu arvasime. Jõulupühadele kohaselt on tegemist hoopis annetamise päevaga, box ehk siis karp jne... Enamik asutusi, kaasaarvatud toidupoed, on sel päeval suletud, pühad ikkagi, kuid kesklinna butiigid on siis avatud. Ja inimesed on sellest nii kohutavalt vaimustuses, et KÕIK seadsid oma sammud just sinna. Vähemasti meile tundus nii vaadates neid inimeste horde, kes seal masside viisi liikusid. Kui te arvate, et Eestis on hullud päevad, osturalli, tudish-piip ja selveri laadapäevad jne massilised, siis võite need kõik kokku liita ja panna ühte päeva kokku, siis saate sama pildi, mis meiegi. Kuigi liikumine ei olnud seal kõige lihtsam tegevus, siis vaatamata sellele surusime ka meie endid liikuvatele treppidele, mis meid maagiliselt teisele levelile viisid. See oli ka meie piir, kaugemale kohe kuidagi ei tahtnud minna. Aga nii palju kui me nägime, siis mingeid meeletud allahindlusi seal küll ei olnud. Heal juhul u 20-30% aga kuna tegemist oli nagunii väga kalli kaubamajaga, siis oli hinnatase ikkagi kõrge. Inimesed on siin lihtsalt peast soojad. Jõulude peale ei saand vist veel piisavalt kulutada vm. Igastahes tegime meie sealt võimalikult kiirelt põlved ja võtsime taaskord suuna Jaanika-Harry poole.
Kohale jõudes ootas meid ees kuum ja maitsev riisiroog. Asiaatide jõulupeo kohta võib öelda aga niipalju, et pidu oli aga asiaate polnud :) Loomulikult ei lasknud me end sellest pisikesest faktist häirida ja hakkasime hoopis piparkoogimehikesi meisterdama. Mehed tulid head ja nägusad. Hiljem mängisime uut mängu nimega Biljonär (jõuluvana tõi selle Margusele :)) ja enne rongipeale minekut käisime kaemas veel ühte maja, mis pidavat osalema tuledesära võistluses. Kahjuks oli ka see sel ööl pimeduses, küll aga jäädvustasime mõned ümbritsevad valgustatud majad.

Järgmised päevad puhkasime suurtest jõulusöömingutest ning mõnulesime rannas.


Esmaspäeva õhtul läksime kahekesi randa, võtsime päikest, lugesime raamatuid ning tegime imelise päikeseloojangu ajal pikniku, koos roosa veini, kaasa tehtud võikude ja shokolaadiga . Siin on kätte jõudnud ikka tõeline suvi. Rannast õhtupimeduses tagasi jalutades paitas meid ikka veel 29 kraadine soe tuul.



Seoses vastava aastajaga on hakanud ka riffahvenad randade lähedal kudema, mis omakorda on meelitanud suhteliselt kalda lähedale haisid. Eelmisel laupäeval oli asjal ka traagilisem tulemus. Nimelt kui kohalik austraallasest kalamees läks, koos oma pojaga, Perthist mõned kilomeetrid lõunasse jäävas Port Kennedys snorgeldama, ründas teda ca 5m pikk hai. Tagajärg oli mehe jaoks fataalne. Poeg pääses.
Eile nähti umbes samas kandis taaskord samasuurt haid, kes krabisid püüdnud paarikest ahistada üritas. Kuigi nende paat oli olnud väiksem kui hai, pääsesid nad õnneks eluga.
Täna ongi aasta viimane päev ning selle lõppu kavatseme tähistada ühe suuremat sorti seljakotimeeste seltskonnaga. Kuidas meie üritus seal kujuneb, sellest juba järgmisel aastal.

Seniks aga ägedat vana aasta lõppu ja veel vingemat uue algust!!!

Häid jõule kõigile!!!

Uskuge või mitte aga ka Austraaliamaal on jõulud! Vähemasti nii nad räägivad :) Et kogu linn on täis plinkivaid tulukesi ja säravaid jõulukaunistusi, teate te juba ammu... Ühel õhtul aga jäime linna kauemaks ja nägime kogu Perthi ka jõulusäras, mis oli imeilus. Seda, et midagi oli toimumas, võis aru saada ka sellest, et kõik poed ja tänavad olid puupüsti inimesi täis. Kõik muudkui ostsid ja ostsid, poodide riiulid olid sõna otseses mõttes tühjad. Eks see jõuluteema ole juba üle terve maailma üsna kommertsiks muutunud ning sa tead, et sul on juba kohustus teha igasuguseid kinke sellele ja tollele... Mõned vanaemad kurtsid lausa, et kuigi nad on kõigest pensionärid, siis sel aastal tuli neil teha 40 kingitust...appi...
Aga samas on jäänud jõulude juurde ka palju ilusat ja head. Näiteks on see endiselt aeg, kus ollakse koos oma kallimatega ja süüakse palju, palju head toitu. Ja kui kingitustega ei pea liiale minema, siis on mõnus teha üks pisike üllatus ka oma lähedastele.
Lisaks toimub ju igal pool ka erinevaid üritusi. Nii otsisime ka meie põnevust ja otsustasime minna esimesele kontserdile siin Austraalias. Tegemist oli loomulikult jõulukontserdiga, mis algas pool 7 õhtul kesklinnas. Seadsime siis oma sammud juba varakult bussile, mis viis meid just soovitud sihtpunkti. Tahtsime natukene varem kohale jõuda põhjusel, et saaks ikka istekohti ka - kes teab kui kaua see kesta võib. Kohale jõudes ootas meid ees aga kerge üllatus. Kohtade pärast ei pidanud kohe sugugi rabelema, valik oli veel üsna lai. Nii võtsimegi sisse kohad esiridades (Margus pole varem nii ees kontrerti nautida saanudki). Lava dekoratsioonid võisid reeta, et ees on ootamas üks jõululugu, mille esitavad Vogue stuudio noored. Kohal olid päris kaamlid, lambad ja isegi eesel. Enne etendust võttis Anne julguse kokku ja tegi kaamlitele pai, sisimas väga väga lootes, et need toredad loomad ei suvatse täna tema peale sülitada. Läks õnneks. Etenduse alguseks jõudsid kohale ka Jaanika ja Harry. Peab ütlema, et nalja sai palju. Küll unustas keegi õigel ajal pasunat puhuda, küll läksid sõnad meelest, küll karjus mingi kuri naine lastele mida kõike nad valesti teevad, aga kõige märkimisväärsem oli üks jässakam noormees, kes etenduses tantsutüdruku rolli oli saanud. Ta oli kohe väga püüdlik ja rõõmsameelne, lausa lust oli vaadata. Aga igasugused apsud ja vahelesegamised tekitasid meis kahtlaseid tundeid ning lõpuks avastasime, et tegemist oli hoopis järgmise päeva etenduse peaprooviga ning kontsert, kuhu meie end arvasime minevat toimus küll samal ajal aga teises kohas. Nii hiilisimegi vaikselt Swan'i jõe äärde, kus oli õige pidu juba hoos. Selle asemel, et sealses rahvamassis omale ka üks muruplatsike leida, otsustasime jalutada hoopis jõe äärsel palmide alleel ning nautida sinna kostuvaid helisid. Tulemus ei olnud sugugi halvem ning lisaks säästsime ka mõnedkümned dollarid.
Ning siis jõudis kätte 24.detsember, mis siinsele rahvale ei tähenda suurt midagi. Sellepärast pidi ka Anne veel sel päeval tööd rabama. Tema ülesandeks oli käia ettevõttest ettevõttesse ühes kindlas piirkonnas. Kuna tegemist oli aga viimase tööpäevaga enne pühi, siis igas korralikus firmas oli juba hommikust alates toimumas jõulupidu, -grill. Ehk siis väga suur osa ettevõtteid olid juba suletud ning teine osa siis pidas pidu. Nii kõndiski Anne koos oma töökaaslasega ringi kuni poole kolmeni, misjärel otsustasid tööpäeva lõppenuks kuulutada ja võtsid suuna baari poole, et premeerida end ühe väikese siidriga. Tööle tagasi jõudes olid kõik ärevas meeleolus, sest sel päeval toimus loterii, mille peaauhinnaks oli 500$ väärtuses alkoholi. Pileteid sinna sai teenida heade töötulemustega. Annel oli paari nädalaga teenitud 13 piletit millest kaks tõid talle ka pisemad võidud, kolm pudelit veini ühe piletiga ning kast õlut teisega, viimase vahetas ta aga kahe veini ja tequila vastu ära, ausõna Margus lubas :)
Koju jõudes ootas teda ees aga jõul Eesti moodi. Nimelt sai eelmisel päeval külastatud siinset vene poodi, kus sai soetatud hapukapsast ja musta leiba. Sinna juurde sai tehtud ka kartulit, liha, seeni ja loomulikult ka kartulisalatit! Täitsa jõulutunne tuli juba, eriti aga peale söömise lõpetamist. Ei mäletagi enam kuna nii palju sai söödud. Aga must leib on ikka hea! Kui see kogu aeg olemas on, siis ikka ei oska seda hinnata aga kui harva saab...nämm... Ja siis tuli meile ju jõuluvana ka, järelikult oleme ikka head lapsed olnud.
Järgmisel päeval ootas meid ees aga järgmine jõuluteemaline pidustus. Seekord pargis ja igasuguste eestlastega, kes siia Perthi on tulnud. Nii palju eestlasi ühes kohas pole juba paar kuud näinud. Meid oli ca 30 ringis. Jõe äärses pargis olid kõigile kasutamiseks elektrigrillid, millel ka meie vorstikesi valmistasime. Sõime kõhud täis ja muljetasime eestlastega Austraalia teemadel.
Õhtul, enne magama minekut, otsustasime sõita ratastega 3km kaugusele Glendalough'sse, et näha ühte tõeliselt ilusates jõulukaunistustes maja. Nimelt oli see osalenud Perthi jõulukaunistuste võistlusel. Meile pettumuseks polnud kedagi tol hetkel kodus ja seega pold keegi tulesid sisse lülitanud. Nii tulimegi sama targalt koju tagasi.
Tänase õhtu plaan on tähistada jõulu Harry ja Jaanika pool koos nende korealastest ja jaapanlastest majanaabritega.

jõuludest veel ei räägi

Viimase paari nädala jooksul oleme suures jõulusaginas oma blogi täitsa unarusse jätnud. Kuid üritame selle nüüd vaikselt tasa teha ning jagada teile oma viimase aja tegemisi.
Anne on sisustanud oma eelnevad nädalad ikka tööga, kuid nüüd sai ta õnneks kätt proovida ka müügiga kriketi mängul. Töö oli huvitavam, raha oli parem, tööaeg lühem ning sai ka kriketi mängu õpitud - mis nii viga töötada. Üritamegi nüüd neile, kes veel kriketi reeglitest eriti midagi ei tea, natuke selgitada, kuda see käib.
Kriket meenutab oma põhimõtetelt pesapalli. Selle mängimiseks on vaja kahte võistkonda, milles kummaski on 11 liiget, pesapalli suurust palli ning puust kurikaid, mis on erinevalt pesapallist lameda kujuga. Mäng toimub ringjal muruplatsil, mille keskel asub väiksem umbes 20m pikkune kõva pinnaga väljak. Väljaku kummaski otsas asub puuvaiadest värav.
Mängija ühest meeskonnast (söötja) viskab palli ühest väravast teise. Mängija vastasmeeskonnast (lööja) proovib kurika abil hoida ära palli lendamise vastu väravat. Teine lööja seisab söötjapoolses väravas oodates. Kui lööja lööb palli kurikaga, võib ta joosta teise väravasse ja vahetada sealse lööjaga kohad. Nii võidab ta jooksu (punkti). Lööja meeskond püüab koguda nii palju jookse kui võimalik, samal ajal kui söötja meeskonna liikmed toimetavad palli ühte väravasse. Kohtumise võidab see meeskond, kes on kogunud enim jookse.
Üks kriketi mäng võib kesta kuni 5 päeva, millest igas päevas mängitakse ca 6 tundi. Mäng, millel Anne käis (töötas), oli justnimelt nõnda pikk. Tegemist oli Austraalia - Lõuna-Aafrika test mänguga, mille üllatavalt võitis just viimane. Töö seal oli aga üsna mõnus, sest iga üks tegutses üksi oma territooriumil ja kogu müügiedu olenes sinust endast. Anne huvitav aktsient ja skandinaavia välimus tõid suurt edu, sest nii mõnelgi päeval müüs ta end piletitest täiesti tühjaks.
Margus on tegelenud suuresti endale töö otsimisega ning mingid imelikud otsad on ka vaikselt susisema hakanud. Esimese poolekohaga töökohana otsustas ta fotograafiks hakata. Töö ise on lihtne - tuleb lihtsalt käia ise valitud üritustel (peod, kontsertid, võistlused), teha seal pilte ning jagada firma logode ja veebiaadressiga flaiereid. Kui pildid tehtud siis need netti laadida, kust inimesed neid hiljem osta saavad. Fotograafile antakse pool müügituludest. Teine poolekohaga töö on ühe inglasest advokaadi personaalne assistant. Kuna tema reisib kogu aeg Austraalia ja Inglismaa vahet, siis on tal vaja kedagi, kes Perthis koha peal asju ajaks ja miitingutel käiks. Blogi kirjutamise ajal võttis Margusega ühendust see "advokaat", kes tahtis talle pakkuda esimest ülesannet: keegi tema klient pidavat Marguse kontole kandma $3000 ning Margus peaks selle laiali jagama annetusteks "Ematutele perekondadele". Kuna rahapesuga me ei tegele, siis ütles Margus viisakalt ära. Lisaks sai tüübile seatud väike "lõks" Google Analyticsi abiga ja kindlaks tehtud, et ennäe imet - ta ei asugi Londonis vaid hoopis Nigeerias. Kolmas poolekohaga töö on kullerfirma abiline. Saadetakse meile mingi pakk koju, teeme paki lahti, vaatame mis sees on, kirjutame sellest, mis pakis oli ning saadame paki edasi. Ja ei olnud ka see midagi muud kui üks suur pettus ja rahapesu. Lolli peaga oli Margus andnud neile oma konto numbri kuna ei osanud aimata, et keegi saab selle infoga midagi paha teha. Aga tuleb välja, et väga kergesti saab. Täna hommikul kell 7 helises Marguse telefon ja paluti tal oma emaili lugeda. E-mailis oli kirjas, et talle olevat kantud $3000 ja ta peab selle sulas välja võtma ning Ukrainas elavale Sergeile saatma, millele Margus saatis vastuse a la "ime sa ka üks väntvõll" ja läks netipanka, et oma kontot uurida aga ennäe imet poldki enam kontot, mida uurida. Pangad ja politsei vist jälgivad neid tüüpe väga pingsasti, sest kohe peale ülekannet tuli telefonikõne pangast, kus küsitleti veidi Margust ja anti teada, et ta konto on nüüd arestitud ja peaks uue tegema. Ning et kui sellist asja peaks veel juhtuma ei pruugi ta enam saada kontot avada üheski Austraalia pangas. Et kui loll õpib oma vigadest, siis õppige te teiste vigadest ja ärge kunagi andke võõrale inimesele oma konto numbrit. Kokkuvõttes tundub see fotograafia asi ainus normaalne ettevõtmine olevat kuna sealt saadeti juba ka visiitkaardid koju aga uute pettuste kartuses, ei julge Margus enam vist ka sellele tüübile oma kontot anda.

Eelmisel nädalal elasime üle ka oma Perthis oldud aja kuumarekordi - nimelt näitas kraadiklaas varjus kohati +38,5 kraadi ja et garanteerida üks korralik südamerabandus või päikesepiste oli tuul ka selline, et ükski puuleht ei liikunud. Kuid kohalike arvates pold see kindlasti midagi erilist kuna näiteks eelmiste jõulude ajal on temperatuur kusagil +40 kraadi ringis ning Perthi viimase kahekümne aasta rekord on +46,2 kraadi. Toda päeva alustasime 3 km-se jalutuskäiguga üle mägede bussipeatusesse, kust päästja meid peale võttis ning kargesse ookeani viis. Matk bussini koosnes tegelikult ilma päikesepisteta ühest varjualusest järgmistesse jõudmiste jadast. Bussiga sõites, et pakkunud leevendust ka akendest sisse puhuv kuum tuul. Nii palju inimesi, kui tol päeval, pole me varem korraga vees näinud. Ookean, mis muidu sillerdas helesinisena, mustas nüüd inimkehadest. Enamiku ajast veetsime kõik loomulikult mõnusalt jahedas vees küll bodyboardides, küll surfama õppides ning ka niisama lihtsalt vedeledes. Aga et kogu sellele natuke vürtsi lisada, nägime, olles ise vees umbes 50m kaugusel rannast, mööda ujumas kedagi, kellel oli selja ja sabauim. Muidugi tulid kõigile kohe esimese asjana ette kaadrid filmist "Lõuad". Kuid tegelikkuses oli suure tõenäosusega tegemist ühe eksinud delfiiniga, sest paatidega ümber kala tiirutama hakanud vetelpäästjad mingit paanikat ei tekitanud ja inimesi veest välja ei ajanud.
Et Perthi randu on juba nähtud küll ja küll, otsustasime ühel päeval sõita rongiga 40km Perthist välja asuvasse naaberlinna Rockinghami. Linn oli suhteliselt pisike ja armas ning asus kohe ookeani kõrval. Muidugi kasutasime kohe ära ujumisvõimalused soojas vees. Erinevalt Perthi randadest oli see rannariba vees piiratud ühe saare ja sellele viiva teega nii, et suured ookeanilained ei pääsenud rannale ligi. Ligi kaks kuud polnud juba nii siledat vett näinud. Ideaalset rannailma kasutasime ära vees palli mängides, ujuvalt paadisillalt peakat hüpates ning ilusaid valgeid papagoisid pildistades - tuleb välja, et ka ilma laineteta on rannas tegevust.
Rockinghamis käisime veel Salvados'i nimelises komisjonipoes. Naised vaatasid muidugi riideid ja mehed raamatuid ja muud nänni. Kusjuures raamatud olid imeodavad. Enamik ilukirjandusest maksis 4 krooni, kallimad olid 12 eeki. Poes oli ka selliseid raamatuid, mida TTÜ-s vaja oleks läinud nagu näiteks "Digisignaalide töötlemine", erinevaid atlaseid ja fotoraamatuid, mis Eestis maksavad alates 600.- aga siin võis need omandada alla 20.- eest.
Ükspäev, kui Anne jälle tööl oli, võttis Margus ette jalgrattamatka Herdsman'i nimelisse loodusparki. Park koosnes Herdsmani järvest ja seda ümbritsevatest ja läbivatest aladest, mis olid täis kõikvõimalikke lindude, kalade, roomajate ja kahepaiksete liike. Sai nähtud erkhelesinse nokaga parti, väga kohmaka ja naljaka välimusega ning eriliselt arglikuid sookanasid, kõvernokseid iibiseid, mitmeid erinevaid variatsioone partidest, valget luike ja jõmluskultuuri esindajat musta luike, kes Margusega bõkkima hakkas ja talle järve ääres hängimise eest molli tahtis panna ning muid kõverkaelu, keda ilma siutsujate välismäärajata kohe kindlaks teha ei osanud. Rattasõidu vahel pildistamiseks peatudes ei olnud mõtet väga pikaks ajaks murule tsillima jääda kuna iga natukese aja tagant olid üleval sildid, et heinas hängivad tiigerussid.


Üleeila tegime ka uue avastuse Perthi panganduse arengu kohta. Nimelt üritasime oma kontole sularaha paigutada kasutades sularaha sisestamise automaati. Arvasime, et see on siuke nagu kuskil Kristiine keskuses, et pistad oma kaardi sisse, sisestad PIN koodi, topid sulli automaati ja voila. Aga oh ei - peale PIN koodi sisestamist küsitakse sult, kui palju rahhi sa tahad kontole lisada ning siis trükitakse sulle kollane võluümbrik. Seejärel tuleb ainult võtta krõpirull, toppida see ümbrikku, kirjutada ümbrikule ümbrikusse topitud raha summa ja oma konto number ning kuupäev, pista see masinasse tagasi, oodata kuni tuleb see tööpäev, kui teller automaati tühjendab (ei ole nädalavahetusel), loota telleri heale tujule ja ongi raha kontol. Nii lihtne see ongi.

Eila käisid Harry ja Jaanika külas ja tegime koos väikse grillimise. Lisaks kanadele ja muule nännile sai testidud känguru grillvorsti. Tuleb tõdeda, et see pold eriti midagi väärt. Suure koguse ketšupiga läks isegi alla aga maitses nagu maks. Ja kuna keegi meist ei oska maksa kuidagi hinnata, siis see eriti maitsev ka ei tundunud. Aga vähemalt sai ära proovitud.

Aeg ajalt soovitame ikka margus.kr/pildid/perth klikata, sel võib vahest midagi uut ja huvitavat olla :)

Igatahes mõnusat jõulunädalat teile kõigile ja Anett ära pabista- küll need jõulupildid ka varsti tulevad ;)

PS. Kui kellelgi on üle mõnda vana või uut Atheros chipsetiga ja backtrack3-ga ühilduvat PCMCIA või USB wifi kaarti, siis palun Margusele kindlasti teada anda. Sooviks soodsatel tingimustel seda posti teel omastada.

Anne & Mr. Gus

bbq, surfilaud, aqwa

Tere kallid blogi jälgijad. Üle pika aja saame taaskord teid rõõmustada uue postitusega ning jagada teiega mõningaid meie tegemisi.
Terve eelmise nädala oli üks meist (Anne) väga tubli ja käis iga päev 7.30-st 17.30-ni raha teenimas. Tööpäevad olid pikad ja rasked - päeva lõpuks oli ta tavaliselt läbi nagu jaapani jeen. Aga et peres püsiks tasakaal, siis tegeles Margus rohkem mittemidagi tegemisega ning kasutas ära suurepäraseid suveilmasid ning mõnusat ookeaniranda.
Üheks nädala tippsündmusteks oli see, et majaomanik orgunnis meile taha aeda gaasigrilli, millest on saanud meie üks lemmikabilisi toidu valmistamisel. Lisaks aedviljadele, grillvorstidele, steikidele, šnitslitele, purksidele ja kuumadele koertele proovisime sellel küpsetada ka känguru liha. Tuleb kahjuks tõdeda, et esimene kogemus känguru söömisega väga hea ei olnud. Nimelt eeldasime, et kuna paki peal pole ühe sõnagagi mainitud seda, et liha tuleb maitsestada, siis on ta juba maitsestatud. Küll oli paki peal kirjas valmistamisõpetus - praadida suure kuumusega mõni minut ning keskmisega mõni minut. Olles Eestis suvedega päris profiks grillmeistriks saanud, lasime liha paarikümne minutiga ilusaks kuldpruuniks. Liha valmis, istusime laua taha ja asusime einestama. Känguru liha maitseelamus oli pehmelt öeldes huvitav - selline tunne nagu oleks närinud kalamehekummiku sisetalda, ainult ei maitset oli vähem. Lisades maitseks soja kastet oli asi juba parem - nagu oleks söönud selle kummiku sisetalda, mille sisse oli kogemata soja kastet aetud. Igatahes väärt õppetund oli. Naabrimees Kieren teadis hiljem rääkida, et känguru liha tegemiseks aetakse pann kuumaks ning praetakse liha kummaltki poolt maksimaalselt 2 minutit. Liha pidi olema siis sama pehme kui või.
Lisaks lebotamisele jõudis Margus käia ära ka ühel tööintervjuul, kus teda 2,5h testiti ja intervjueeriti. Tegemist oli "11 recruitment" nimelise töövahendusbürooga, kes lubas talle telekommunikatsiooni alast tööd vaatama hakata. Tänaseks on juba üks pakkumine tulnud, kuid kas sellest miskit välja tuleb, saame teada mõne päeva jooksul.
Et rannas oleks rohkem tegevusi, kui päikese käes küpseda ja bodyboardidega lainetes hullata, sebis Margus meile ca $60 eest surfilaua. Küll veidi lapitud aga siiski ca 3x soodsam odavaimatest siiani nähtud kasutatud surfilaudadest. Ühe korra sai lauda proovitud ka, kuid Cottesloe rand pole surfimiseks eriti hea koht, sest kui seal lainet üldse tekib, siis liiga kalda lähedal. Antud rand sai valitud selle pärast, et see on ainus rand kuhu saab rongiga ligi. Bussidesse üldjuhul surfilauaga eriti lasta ei taheta. Kuid eks proovime edasi ja üritame lauaga Scarborough'l ka ära käia.

Laupäeval, kui Annel ka puhkepäev oli, käisime koos Harry ja Jaanikaga Scarborough rannas, kaasas bodyboardid ja fotokas. Et oli tegemist väga tuulise ilmaga ja tormise ookeaniga, siis olid randa kogunenud ka mitmed kümned lohesurfarid ja ka mõned windsurfarid - Margus sai harjutada kätt nende pildistamisel. Lainetava ookeani puhul oleme täheldanud sellist efekti, et põhja reljeef võib muutuda mõne päevaga täiesti teistsuguseks - seal kus ükspäev oli põlveni vesi on nüüd 2m sügav ja vastupidi. Seega tuli meil kõigepealt ülepea vees hoovustega võidelda, et taas madalasse jõuda - sinna kus lained murduvad. Peale tunniajast lainetega võitlemist oli tunne nagu oleks vähemalt 4 tundi tallapressi sõtkunud.


Pühapäev oli üle pika aja üks asjalik kultuuripäev. Nimelt käisime südalinnast linnulennult 20 km loodes asuvas akvaariumis "Aqwa" tutvumas Lääne-Austraalia veeelukatega. Kõige meeliköitvamaks atraktsiooniks oli kindlasti pikk tunnel läbi tohutu akvaariumi, kus ümber meie ujusid judinaid peale ajavalt põrnitsevad teravahambalised haid ning väiksema magamistoa suurused raid. Metsikult palju oli igasugu kirevaid eri suuruse ja kujuga kalasid. Paljud neist ujusid meie ümber parvedena. Ahja.. suured kilbud olid ka.
Akvaariumist välja saanud saime uudistada elukaid, kellega ookeanis olles kindlasti kohtuda ei tahaks. Olime jõudnud koridori nimega "ohutsoon". Saime näha meremadusid, kelle hammustus on kuni 10 korda mürgisem kui kobral, palju erinevaid vähem ja rohkem mürgiseid kalu ning ühe lemmikuna pufferfish (kes kalapoeg Nemo animafilmi on näinud, siis see kala kes aegajalt õhku täis läks). Viimase lihas olev mürk pidavat olema 10000 korda mürgisem kui tsüaniid, kuid sellegi poolest peavad jaapanlased teda delikatessiks. Nende jaoks on roa nimi "fugu", mille söömine pidavat 10% tõenäosusega surmavalt lõppema. Kokad treenivad selle valmistamise oskuste selgeks saamiseks 3 aastat ning lõpueksamiks peavad nad omavalmistatud fugu ise ära sööma.
Enne Aqwa-st väljumist oli külastajatel võimalus lahtises basseinis kalu katsuda. Nii me siis silitasimegi raisid, meritähti ning teisi, kes end kätte andsid. Ja õues oli veel üks eriti laisk hülg ka.


Peale Aqwat praadisime sealses rannas end järjekordselt päikse käes ning võitlesime lainetega kuni nälg kallale tuli. Koju jõudes tegime mõnusa barbeque ning nautisime pühapäeva lõppu.
Esmaspäeva varahommikul seadis Anne taaskord sammud töö poole. Õnneks aga selgus hommikul, et tal tuleb koolituspäev. Niisiis sai ta kuulda taaskord klienditeeninduse põhitõdesid ning lisaks ka kohalikke seadusi selles valdkonnas. Koolitus kestis vaid lõunani ning peale seda anti päev vabaks. Lihtsalt super! Eriti tore on aga see, et järgmisel päeval saab tänu koolituspäevale topelt raha teenida ning just seda Anne täna tegigi. Üldiselt on ikka veel üsna harjumatu täiskohaga tööl käia aga eks natukene tuleb raha teenida, et siis jälle mõnusasti elu nautida.

Jällenägemiseni!

Ikka Teie,
Anne & Margus

anne sai tööd

Nädal 6 Perthis

Teisipäev.
Võtsime suuna linna poole, et astuda sisse veel mõnest tööbüroost. Nagu ikka olid kõik vägagi sõbralikud ja lubasid meile varsti tagasi helistada. Siiani pole vel üheltki kõnet tulnud.
Annel oli aga poole kolmeks kokku lepitud intervjuu ühes müügi ja turunduse firmas nimega Taylormade Sports. Tegemist on firmaga, mis kuulub sellisesse ühingusse nagu Cobra Group ja tegeleb spordi divisioni turunduse ja müügiga. Intervjuu läks vägagi hästi - ettevõtte juht, kes isiklikult vestlust läbi viis, tundus üsnagi huvitatud olevat, et Anne oma müügi- ja turunduskogemustega tema firmasse tööle tuleks. Nii kutsutigi ta juba järgmisel varahommikul (8.15) tagasi, et jälgida paar tunnikest tegelikku tööd ja anda hinnang, kas see on see, mida ta parasjagu otsib-tahab teha.

Kolmapäev.
Niisiis sai kolmapäeva hommikul silmad õige vara lahti tehtud ja sammud taaskord Taylormade Sports’i poole seatud (Annel muidugi, Margus võis magusasti edasi põõnata). Seltskond selles firmas on hästi nooruslik ja väga rahvusvaheline. See on just see koht, kus sellised seljakotimehed nagu meie mõneks ajaks tööd võivad leida. Taylormade Sports teeb koostööd erinevate partneritega, nagu näiteks kriketi ja rugbi klubiga ning paraolümpia komiteega. Viimasele tehaksegi hetkel kõige suuemat promo. Nimelt on neil koos Austraalia paraolümpia komiteega käsil projekt, mille käigus müüakse loteriipileteid, mille tulu läheb järgmistele paraolümpiamängudele minejate kulude hüvitamiseks. Ja Taylormade Sports on siis firma, kes seda müüki Lääne-Austraalias läbi viib. Müüki tehakse erinevates kaubanduskeskustes, spordiüritustel ja ka lennujaamades.Üdiselt oli töö vägagi tuttav ning päeva lõpuks oli ka Annel esimene töökoht siin Austraaliamaal olemas. Reedel oli tal ka ametlik esimene müügipäev, mille käigus sai tehtud juba ka päris tubli müügitulemus.
Firma kohta veel niipalju, et siin on päris huvitav süsteem, mis aitab soovi korral ka väga kiirelt karjääri teha. Nimelt on siin töötajatel erinevad astmed mida on võimalik läbida. Esimene aste on tavaline müügikonsultant, kes teeb tavamüüki, loomulikult on ka tema palganumber kõige pisem (u 4000 krooni nädalas kätte + iga müüdud pileti pealt teenitud tulu). Teine aste on „Selge grupijuht“ ehk siis see, kes annab juba oma kogemusi edasi uutele tegijatele. Tema palganumber on juba veidi suurem (u 5600 krooni nädalas kätte kätte + iga müüdud pileti pealt teenitud tulu ) ning teisele astmele on võimalik saada juba 1 nädala või kuu pärast kui oled väga hea müügimees. Järgmine aste on „juhi assistent“, kes enam ise müüma ei pea, küll aga saab jälgida kontoris toimuvat, viia end kurssi firma juhtimisega, talle tehakse ka vatsavaid koolitusi. Palk taaskord suurem (u 9600 nädalas). Neljas aste on aga „juht“. Need, kes sellesse staadiumisse jõuavad, saavad avada oma firma, selleks antakse neile ka 80 000 krooni algkapitali ning palganumbriks on 16 000 krooni nädalas. Järgmised kaks astet on juba emafirma juhtkonda puudutavad ning kogu ettevõtte juht saab nädalas kõigest 160 000 krooni – pole paha :) Lisaks on ka see tore süsteem, et kui sa oled backpacker mõnest teisest riigist ja sul on tööta ja reisi viisa ning sa oled head tööd teinud siin firmas, siis sul on võimalik minna ükskõik millisesse suuremasse linna, kus enamasti on ka meie koostööpartnerid, ja töötada nende juures samal tasemel edasi. Kõik tundub ju vägagi roosiline, kuid töö on tegelikult päris raske. Kontoris tuleb olla juba pool 8, et saada või teha koolitust ning 9.00-17.30 on müügitöö, peale mida tuleb kolmel korral nädalas veel tagasi kontorisse minna ja aru anda. Kolmapäeviti ja reedeti on peale tööd ka sotsialiseerumise õhtud, kus firma kulul saab süüa-juua. Sel reedel oli näiteks grilliõhtu, kuhu Anne uus ülemus viisakalt ka Marguse kutsus. Niisiis sõime mõnusasti kõhud täis, suhtlesime väga erinevate riikide tegelastega ning suundusime koju magama. Kuigi kell oli kõigest pool 10 õhtul, vajus Anne kohe voodisse ja tõusis sealt alles 12h pärast ehk siis pool 10 hommikul :)
Aa jah, vahepeal oli veel neljapäev kah ja kuna Annel oli viimane vaba päev, siis võtsime rattad ja kihutasime niisama ringi. Taaskord sai u 20 km-ne ring tehtud. Seekord käisime uurisime pisut põhjalikumalt toda tehisjärvedega linnaosa, millest eelmisel rattamatkal möödusime. Nägime igasugu huvitavaid linnukesi – väga hea meel oli näha vabas looduses näiteks pelikani, kelleni me loomaaias ei jõudnudki. Veidi enne koju jõudmist õnnestus Margusel oma jalgratta esirehvist jagu saada – nüüd tuleb vist uus hankida või kummiliimi osta.
Laupäevaks oli ka Ivi oma rännakutelt tagasi ning kuna õues oli imeilus suveilm, siis suundusime loomulikult randa. Meiega ühinesid ka Austraallasest majanaaber Kieren koos ühe oma girlfriendidest - Gabrielaga. Möllasime lainetes nagu ikka ja võtsime päikest. Randa minekuks olime eelneval teinud veel niipalju ettevalmistusi, et ostsime omale bodyboardid, taaskord kasutatud ja imepisikese hinnaga. Ka Harry soetas endale ilusa läikiva bodyboardi – nii et nüüd kui naised tööd rabavad, siis mehed hullavad rannas. Margus piilub netist vaikselt juba surfilaudu ka, et mingi soodsa pakkumise korral ära osta ja siis see päris surf ka lõpuks selgeks saada.
Õhtul aga oli Jaanika kord meid kostitada. Tavapärase söömisorgia kõrvale sai mängitud pokkerit ning aetud palju lolli möla.

Uudistest veel niipalju, et Margus sai eelmine nädal kätte oma fotokale uue objektiivi (keda täpsemalt huvitab siis Nikkor 70-300mm VR). Nüüd siis saab hakata tegema korralikke loodusfotosid siinsetest loomadest-lindudest. Et selgust teha ka vähem asjatundlikele, siis 300mm fookuskaugus on seebikarbi mõistes võrdeline ca 16 kordse zoomiga.
Ning veel seda, et hetkel on meil internetiga väga kehvasti - naabri oma pole veel lahti häkkinud ning enda omal on kuu limiit täis. Seega on meil väga katkendlik ja üliaeglane nett. E-maile saab lugeda, blogi ka ehk postitada aga midagi muud eriti mitte. Seega kui meid väga igatsema peaksite hakkama siis saatke e-maili või kommenteerige postitust - üritame ikka vastata nii kiiresti kui võimalik. Eelmise nädala üleskutse "kõik kommenteerima" oli edukas - meile lisandus tervelt 2 uut kommenteerijat. Lisaks blogile saate meie tegemisi jälgima hakata ka läbi pildipanga - nimelt tegime aadressile margus.kr/pildid/perth väikse galerii, kuhu hakkame netiühenduse taastudes vaikselt pilte juurde lisama.

Täna on 1. detsember ning meil algas ametlikult suvi – häid jõule! Suve algusele kohaselt olid väljas mõnusad 30 kraadi.

Päikest
A&M