Häid jõule kõigile!!!

Uskuge või mitte aga ka Austraaliamaal on jõulud! Vähemasti nii nad räägivad :) Et kogu linn on täis plinkivaid tulukesi ja säravaid jõulukaunistusi, teate te juba ammu... Ühel õhtul aga jäime linna kauemaks ja nägime kogu Perthi ka jõulusäras, mis oli imeilus. Seda, et midagi oli toimumas, võis aru saada ka sellest, et kõik poed ja tänavad olid puupüsti inimesi täis. Kõik muudkui ostsid ja ostsid, poodide riiulid olid sõna otseses mõttes tühjad. Eks see jõuluteema ole juba üle terve maailma üsna kommertsiks muutunud ning sa tead, et sul on juba kohustus teha igasuguseid kinke sellele ja tollele... Mõned vanaemad kurtsid lausa, et kuigi nad on kõigest pensionärid, siis sel aastal tuli neil teha 40 kingitust...appi...
Aga samas on jäänud jõulude juurde ka palju ilusat ja head. Näiteks on see endiselt aeg, kus ollakse koos oma kallimatega ja süüakse palju, palju head toitu. Ja kui kingitustega ei pea liiale minema, siis on mõnus teha üks pisike üllatus ka oma lähedastele.
Lisaks toimub ju igal pool ka erinevaid üritusi. Nii otsisime ka meie põnevust ja otsustasime minna esimesele kontserdile siin Austraalias. Tegemist oli loomulikult jõulukontserdiga, mis algas pool 7 õhtul kesklinnas. Seadsime siis oma sammud juba varakult bussile, mis viis meid just soovitud sihtpunkti. Tahtsime natukene varem kohale jõuda põhjusel, et saaks ikka istekohti ka - kes teab kui kaua see kesta võib. Kohale jõudes ootas meid ees aga kerge üllatus. Kohtade pärast ei pidanud kohe sugugi rabelema, valik oli veel üsna lai. Nii võtsimegi sisse kohad esiridades (Margus pole varem nii ees kontrerti nautida saanudki). Lava dekoratsioonid võisid reeta, et ees on ootamas üks jõululugu, mille esitavad Vogue stuudio noored. Kohal olid päris kaamlid, lambad ja isegi eesel. Enne etendust võttis Anne julguse kokku ja tegi kaamlitele pai, sisimas väga väga lootes, et need toredad loomad ei suvatse täna tema peale sülitada. Läks õnneks. Etenduse alguseks jõudsid kohale ka Jaanika ja Harry. Peab ütlema, et nalja sai palju. Küll unustas keegi õigel ajal pasunat puhuda, küll läksid sõnad meelest, küll karjus mingi kuri naine lastele mida kõike nad valesti teevad, aga kõige märkimisväärsem oli üks jässakam noormees, kes etenduses tantsutüdruku rolli oli saanud. Ta oli kohe väga püüdlik ja rõõmsameelne, lausa lust oli vaadata. Aga igasugused apsud ja vahelesegamised tekitasid meis kahtlaseid tundeid ning lõpuks avastasime, et tegemist oli hoopis järgmise päeva etenduse peaprooviga ning kontsert, kuhu meie end arvasime minevat toimus küll samal ajal aga teises kohas. Nii hiilisimegi vaikselt Swan'i jõe äärde, kus oli õige pidu juba hoos. Selle asemel, et sealses rahvamassis omale ka üks muruplatsike leida, otsustasime jalutada hoopis jõe äärsel palmide alleel ning nautida sinna kostuvaid helisid. Tulemus ei olnud sugugi halvem ning lisaks säästsime ka mõnedkümned dollarid.
Ning siis jõudis kätte 24.detsember, mis siinsele rahvale ei tähenda suurt midagi. Sellepärast pidi ka Anne veel sel päeval tööd rabama. Tema ülesandeks oli käia ettevõttest ettevõttesse ühes kindlas piirkonnas. Kuna tegemist oli aga viimase tööpäevaga enne pühi, siis igas korralikus firmas oli juba hommikust alates toimumas jõulupidu, -grill. Ehk siis väga suur osa ettevõtteid olid juba suletud ning teine osa siis pidas pidu. Nii kõndiski Anne koos oma töökaaslasega ringi kuni poole kolmeni, misjärel otsustasid tööpäeva lõppenuks kuulutada ja võtsid suuna baari poole, et premeerida end ühe väikese siidriga. Tööle tagasi jõudes olid kõik ärevas meeleolus, sest sel päeval toimus loterii, mille peaauhinnaks oli 500$ väärtuses alkoholi. Pileteid sinna sai teenida heade töötulemustega. Annel oli paari nädalaga teenitud 13 piletit millest kaks tõid talle ka pisemad võidud, kolm pudelit veini ühe piletiga ning kast õlut teisega, viimase vahetas ta aga kahe veini ja tequila vastu ära, ausõna Margus lubas :)
Koju jõudes ootas teda ees aga jõul Eesti moodi. Nimelt sai eelmisel päeval külastatud siinset vene poodi, kus sai soetatud hapukapsast ja musta leiba. Sinna juurde sai tehtud ka kartulit, liha, seeni ja loomulikult ka kartulisalatit! Täitsa jõulutunne tuli juba, eriti aga peale söömise lõpetamist. Ei mäletagi enam kuna nii palju sai söödud. Aga must leib on ikka hea! Kui see kogu aeg olemas on, siis ikka ei oska seda hinnata aga kui harva saab...nämm... Ja siis tuli meile ju jõuluvana ka, järelikult oleme ikka head lapsed olnud.
Järgmisel päeval ootas meid ees aga järgmine jõuluteemaline pidustus. Seekord pargis ja igasuguste eestlastega, kes siia Perthi on tulnud. Nii palju eestlasi ühes kohas pole juba paar kuud näinud. Meid oli ca 30 ringis. Jõe äärses pargis olid kõigile kasutamiseks elektrigrillid, millel ka meie vorstikesi valmistasime. Sõime kõhud täis ja muljetasime eestlastega Austraalia teemadel.
Õhtul, enne magama minekut, otsustasime sõita ratastega 3km kaugusele Glendalough'sse, et näha ühte tõeliselt ilusates jõulukaunistustes maja. Nimelt oli see osalenud Perthi jõulukaunistuste võistlusel. Meile pettumuseks polnud kedagi tol hetkel kodus ja seega pold keegi tulesid sisse lülitanud. Nii tulimegi sama targalt koju tagasi.
Tänase õhtu plaan on tähistada jõulu Harry ja Jaanika pool koos nende korealastest ja jaapanlastest majanaabritega.