Viimased päevad Harveys...

Kallis lugeja, jällegi on aeg pajatada, mis meil siinpool kera toimumas on. Mööduv nädal oli üsnagi tegus ja alguse sai ta juba eelmisel laupäeval. Siis oli lõpuks kõigil meil vaba päev ning seda otsustasime tähistada shopinguga. Nimelt tegeleme juba mõnda aega matkavarustuse ostmisega, mis meid eelseisva reisu üle elada aitaksid. Nüüd võime lõpuks öelda, et kõik hädavajalik peaks olemas olema.
Niisiis sõitsime Harveyst veidi lõunapool asuvasse linnakesse nimega Bunbury, kus kõik suuremad kaubandusketid esindatud on. Kõige suurem ost sel päeval oli „Onu Tom” ehk siis navigeerimisseade TomTom One. Meid teenindanud müügimees oli osav, saades aru, et me siitmaalt ei ole, uuris ta meie tausta ning kuuldes meie eesti päritolu tegi ta sellel seadmel paar klõpsu ja mõne hetke pärast kuuldus meie kõrvu eesti keelseid juhendeid, kuidas siin liigelda. Loomulikult pidime selle endaga kaasa võtma. Peame ütlema, et oleme onuga väga rahul ning nüüd saame turvaliselt liigelda kogu Austraalias Jüri või Anne häälte juhtimisel. Bunburyt tutvustasid meile saaremaa sõbrad Evelin ja Allar, kellega koos töötame ning lisaks liitus seal meiega ka sõbrants Kerli, kes samuti siin läheduses mõnda aega töötab. Tema tuli meile karavanparki külla ka ja sel puhul sai loomulikult väiksed veinid tehtud. Õhtu oli väga meeleolukas- sõime, jõime, mängisime, naersime, naersime palju – ülimalt tore oli.

Järgmist päeva võtsime rahulikult, Anne luges üle pika aja eesti keelset raamatut, Margus aga putitas rattaid, et need järgmisel päeval maha müüa.
Esmaspäeval sõitsidki Margus ja Harry Perthi, et ajada korda kõik vajaminevad protseduurid, et saaksime rahulikult oma seiklusrikast trippi alustada. Ülesannete nimekirja eesotsas oli rataste müük, matkatarvete ja uue läptopi ostmine. Nimelt juhtus meil mõni aeg tagasi selline õnnetu juhus, et õhtul voodis filmi vaadates kukkus Margusele laest suur prussakas palja rinna peale, see aga ehmatas meid piisavalt palju, et arvuti libises Marguse kõhult maha. Tulemuseks on aga see, et meie laadija pesa on katki ning selle parandamise tööd ei taha keegi eriti ette võtta. Sai läpparit ise lahti üritatud teha, kuid peale 23 kruvi eemaldamist ei old sisule ikka kuidagi võimalik ligi pääseda. Käidud on ka neljas erinevas arvutite paranduses, kus on kõrvu helisema jäänud selline rahanummer nagu 700$ (ca 5600.-). Ja nii otsustasimegi, et selle parandamise korraldame ära Eestis. Perthist sai leitud aga paar aastat vana 1,8GHz pentium M prosega IBM T42, millel kõik vajalik peal ja hinnaks vaid 450$ (3600.-). Omamoodi naljakas lugu selle ostmisel oli see, et kui Margus rüperaali müüvalt hindult küsis, et kus lähim pangaautomaat asub, siis vastas mees, et tema juures saab ka kaardiga maksta ning tõi välja kaardimakseterminali. Poleks selle peale tulnudki, et mõne eraisiku kodus kaardiga maksta saab.
Lisaks läpakale ostisme endale lisaks uue magamiskoti ning nelja peale telgi, söögi tegemiseks väikese gaasipõleti koos mini pottide-pannidega ning õhkmadratsi, mis telki mahub niivõrd täpselt, et see tuleb seal samas täis pumbata – muidu ei mahu uksest sisse.
Ööpimeduses jõudsid noormehed tagasi, kõik ülesanded korralikult täidetud.

Ühel ilusal õhtul otsustasime minna kahekesi päikeseloojangut vaatama. Selleks keerasime „mesinädalate teele” (honeymoon road), mis viis üles mäegede poole. Sealt leidsime suure-suure kivi või õigemini osa kaljust, millelt oli vägev vaade siinsetel metsadele ja põldudele. Kuna päike aga loojus hoopis teisele poole, siis kaua me seal nautida ei saanud vaid kihutasime tagasi. Minnes märkasime aga ühel pool teed viite känguru ja teisel pool veel kahte, nii et tagasiteel hoidsime oma silmad veelgi rohkem lahti, et saaks neid veel kohata ja äkki koguni fotosilmale saada. Vahetult peale päikeseloojangut nägime kohe suure maantee ääres, küll aiaga ääritsetud alal, tervet kängurude karja. Seal oli üle 30 isendi. Kahjuks oli nõnda pime, et ülihead pilti neist ei saanud aga võimas oli vaadata neid karjade viisi hüppamas. Anne kommentaar kuni koduni oli: „nii vägev, nii vägev, nii vägev...”
Koju minnes otsustasime läbi minna ka ühest farmist, kust saab igal ajal osta erinevaid puu- ja juurvilju. Nimelt on kogu kraam ühes kuuris ja seal toimib iseteenindus, ehk siis võtad mida tahad ja paned raha karpi. Meie käime sealt arbuusi ostmas, sest esiteks on nad ülihead ja teiseks viie dollarise kohta vääga pirakad. Seekord sai õhtupimeduses valitud kohe eriti suur vili, mis võis kaaluda nii 20kg kanti. Külmikusse ta loomulikult ei mahtunud, seega tuli teda korralikult tükeldada ja hoolega suhu ka pista.

Tuleb välja, et karavanpargis ei olegi me oma karavan-kuudis elanud vaid neljakesi. Lisaks Harryle ja Jaanikale elas meie juures ka üks pisike olend – hüppav hiir. Tema olemasolust saime esialgu aimu vaid krabina ja pisikeste junnikeste järgi. Hiljem hakkas ta end meile ka näitama. Paaril korral on ta ka näppamisega vahelegi jäänud. Nimelt on ta meil juba kolm asja nahka pannud. Esimesena ronis ta kõrgele riiulile ja spagetiide kotti. Harry „The mouse slayer” kuulis tema krõbistamise aga ära ja transportis närilise koos makaronidega karavanpargi teises otsas asuvasse prügikasti. Mõne päeva pärst oli aga hiir tagasi või siis järgmine tema asemel. Igastahes oli keegi seekord meie saia kallal käinud ning läbi kolme viilu suure augu sisse närinud. Mõni päev hiljem kuulis Margus köögist krõbinat ning asja uurima minnes sööstis riiulilt talle vastu hiireke, kes langevarjuta langevarjurina tema suunas õhku hüppas. Hoolimata pingutustest hiir õhust kinni krabada suutis too põgeneda. Kõik toiduained, mis võisid ohus olla panime kasti, kuhu närilised ligi ei tohiks pääseda. Välja jätsime aga eriti rõveda maitsega riisihelbed, mida ei plaaninudki ära süüa. Sellest sai aga järgmine hiirelõks. Taaskord kuulis Harry krõbistamist ja sai kohe aru, et keegi on meie riisikrõbinate pakki roninud, kusjuures pealt poolt - ilma pakki kahjustamata. Sel korral võtsime lausa auto ja transportisime loomakese kaugemale, et ta sel korral tagasiteed nii kiiresti ei leiaks. Ei ole kellelgi meist südant tappa prussakast suuremat elukat.

Nädalavahetus möödus sel korral jälle kiirelt. Laupäeva varahommikul käis Anne tööl, kuid juba lõunast olime kõik vabad ja valmis nautima suurepärast rannailma. Niisiis võtsime varustuse kaasa ja suundusime Preston Beachi. Linnas oli palav, autos oli palav aga rannas tugev tuul, mis keerutas liiva nii, et kõik kohad olid seda täis. Poisid möllasid lainetes ja tüdrukud üritasid päikest võtta. Eriti midagi sellest välja ei tulnud ja sellepärast otsustasime rannast natuke kaugemale minna ja tuulevaiksemat kohta otsida. Võtsime suuna parklasse, kuna seal oli veidike muruplatsi. Koha jõudes saime aru, et muruplatsist oli saanud korralik miiniväli, mis oli kängurujunne täis ning kus polnud isegi ühe rätiku jaoks vaba ruumi. No jah, mis siis ikka, võtsime suuna hoopis laste mänguväljakule, kus liiv tundus puhas olevat. Panime oma päevituslinad maha ja nautisime. Meiega jagasid seda kasti veel mitmed lastega pered aga loomulikult ei lasknud me end sellest segada. Õhtul võtsime aga veinid kaasa ja läksime saarlastele külla, seal pakuti meile laiusa saaremaa viina!

Natukene siis ka meie edasistest plaanidest. Järgmised kolm päeva saavad olema viimased siin Harvey’s ja Harvey Freshis. Neljapäevast pakime oma kodinad ja hakkame liikuma. Esimesena teeme veel viimase peatuse Perthis, ütleme ciao siinsetele sõpradele ja seejärel võtame suuna edelasse. Tahame ruttu siinsed vaatamisväärsused üle vaadata, et siis edasi mööda lõunarannikut idasse jõuda ja sealt sooja - põhja troopikasse.

Sellised on siis meie lood sel korral. Andke teie ikka ka endast märku, igatseme teid ja nii hea on kuulda et mis värk on :)

PS! Täna keerasime ka meie kellasid, seega on meil ajavahe vähemasti mõnda aega taas 5h.

Seigeldes autoga

Viimase nädala jooksul oleme päris palju tegelenud oma auto tuunimisega. Näiteks otsustasime ette võtta midagi auto alla koguneva roolivõimendi vedeliku loiguga ja samas tahtsime eelmise omanikuga kõik paberiasjad korda saada. Seega võtsime Jaanika ja Harryga ette järjekordse tripi suurlinna Perthi. Esimese asjana sõitsimegi ühe Osbourne Parkis asuva mehhaaniku juurde. Tüüp oli ehe shokolaadipoiss - ilmselt hea omadus remondimeheks olemisel kuna käsi ei pea nii tihti õlist puhastama. Nii kui autoga tema garaaþi olime sõitud ütles tüüp lõhna järgi, et meil on bensiinileke. Vaidlesime temaga tükk aega, et pole võimalik, sest roolivõimuõlipaak jookseb nädalaga täitsa kuivaks. Märgates aga auto all kahte loiku selguski, et meil oli hoopis 2 leket. Tund aega ja 50$ hiljem oli neeger välja uurinud, et ära tuleb vahetada bensuvoolik ja roolivõimu pump. Kuna varuosasid tal hetkel ei olnud leppisime kokku, et tuleme mõne päeva pärast tagasi ja teeme asjad korda. Autot garaaþist välja tagurdades tabas meid aga üllatus - senise eesnäärmeprobleemidega vanamehe moodi tilgutamise asemel sorises bensiini nagu vett mäkaiveri teibiga parandatud vannist. Kuna meist enamusel suitsiidjaid mõtteid peas polnud läksime nutuse näoga tagasi neegri manu ning palusime tal voolik uuesti üle vaadata. Seekord läks juba paremini - peale auto lae alla tõstmist sellele alt poolt lähenedes paistis, et bensuvooliku kinnitus oli lihtsalt lõdvalt ning see tuli kruvikaga kinni keerata ja oligi leke kadunud. Kuna roolivõimu pumba vahetuse eest tahtis neeger liiga suurt raharulli, sai helistatud ka eelmisele omanikule, kes lubas pumba ise ära vahetada. Kuna tal tol päeval oli kiire, siis temaga me kokku ei saanudki vaid sõitsime tagasi Harveysse. Poolel teel Pinjarra kandis õnnestus meil vähemalt kilomeetri pikkuse rongi taha jääda. Kuna Margus on teada tuntud oma ökonoomse sõidustiili ning keskkonnasäästliku eluviisi poolest :) siis otsustas ta autol mootori seisata. 5 min pärast, peale rongi möödumist ja tõkkepuude tõusmist, uuesti käivitada üritades ei teinud auto enam sellist nägugi, et ta käima tahaks minna - isegi starter ei teinud häält. Kardsime et mingil imetabasel põhjusel on immo end aktiveerida otsustanud. Kuna raudtee ülesõit on kitsas koht ning sõidusuunad olid eraldatud betoonäärega ja vastassuunast tulid autod, siis ei saanud keegi meie taga ootavast pikast autoderodust seda ületada. Tegime kõik mis meie võimuses - liigutasime käigukangi edasi tagasi, vilgutasime tuledega, keerasime makki kõvemaks-vaiksemaks, paugutasime ustega aga ei midagi - meie Falcon ei käivitunud. Enne veel kui keegi meie tagant mööda sai mindud langesid aga tõhhepuud uuesti ja ette tuli järgmine rong - Eestis oleks sellise asja eest juba 7 korda lõuga saanud aga siin ei lastud tuutugi. Õnnetute nägudega ja lükkamisinnuga autost välja ronides otsustas Margus veel viimast korda proovida võtit keerata ja ennäe imet - käima läks raibe.2 päeva hiljem sõitsid Harry ja Jaanika Fordi eelmise omaniku juurde. Auto sai ümber kirjutatud Jaanika nimele ning pump vahetatud. Viimasega sai ka Harry näpud õliseks teha, sest eelmine omanik ei olnudki nii kõva remondimees kui ta rääkis. Peale esimest vahetust läks leke hullemaks kuid peale teist saadi asi juba kontrolli alla. Lisaks avastasime hiljem, et mootori kõrvale oli saladuslikul moel tekkinud kaua taga otsitud aknaklaasipuhastuse vedeliku paak. Kuna ka see oli "mehaaniku" poolt auto külge ühendatud poolpiduselt ning praktiliselt ei toiminud tuli Margusel ja Harryl asi lahti kiskuda ning uuesti korralikult tagasi panna. Saime hakkama nii, et ka see paak enam ei leki ning esiklaasile saab vett pritsida. Margus juba tunneb, kuidas temast tulevikus saab õli (loe: automehaanik). Sama päeva õhtul otsustasime neljakesi Harvey tammi juurde päikeseloojangut vaatama minna. Kui kellaaeg oli küps ja mõningatel juba veinidki sees, istusime rooli, keerasime süüdet ja ... ei piuksugi. Hakkas sama jama jälle otsast peale. Ei suutnud ka meenutada, mida me lõpuks rongi taga oodates teist moodi tegime, et auto käivitus. Kuna eelmine omanik arvas, et eelmisel korral ei käivitunud auto sellepärast, et käigukang ei olnud meil lihtsalt asendis "P" ehk park, siis logistasime ka seda edasi tagasi. Proovisime manuali abi igasugu trikke aga ei miskit. Olime päris kindlad, et asi immos, sest ka seekord ei hakanud starter isegi ringi käima. Kuna endal oli mõistus täiesti otsas leidsime karavanpargist kaevuri, kes oli 10 aastat tagasi mehaanik olnud ning tema poolpurjus töökaaslased. Koos proovisime ka veel mitmeid erinevaid muid meetodeid immo nullimiseks kaasa arvatud aku maha võtmine ja armatuuri käega tagumine ning lõpuks jõudsid asjapulgad teadmiseni, et asi on kindlasti starteris ning selle remondiks on ainus võimalus seda mutrivõtmega peksta. Pärast mitmendat kolksatust hakkas meil autost kahju ning üritasime mõelda mõne loogilisema probleemi, mille lahendamine oleks olnud vähem barbaarsem. Meenus päeval maha kistud klaasipesuvedeliku paak ning selle juurest maha jooksnud mitmed liitrid vett. Paagile ja selle ümbrusele pilgu heitnud leidsime 2 juhet - ühe otsas pistik, teise otsas pistikupesa. Igaks juhuks ühendasime need kokku ning auto käivitus nii kui paugupill. Tuleb veel korrata, et meis ikka on mehaanikualgeid.

Pühapäeval aga toimus siin pisikeses linnakeses aasta suursündmus - Harvey Fest. Tegemist oli siis Antsla laada taolise üritusega, kus tänavatele olid kogunenud erinevad müügimehed, laste meeli lahutasid minikarussellid, meestele ja ka naistele olid vaatamiseks üles rivistatud uhked rohkem kui pool sajandit vanad autod, sai süüa juua ja nautida kohalikku meelelahutusprogrammi. Meie jõudsime lavalaudade lähedusse just sel hetkel, kui kelmikas seelikutes politseiorkester oma etteastet sooritas. Meie esialgne päevaplaan nägi välja selline, et teeme kiirelt laadale tiiru peale ja siis sõidame kusagile niisama uudistama. Aga peale seda, kui olime leidnud tõelise eestlate lõksu - tasuta veinide, õllede ja siidrite mekkimise paiga, muutusid meie plaanid... Peale degusteerimist ei olnud keegi enam suuteline rooli istuma. Palava ilma tõttu võtsime sammud hoopis ületee asuva basseini poole, kus veetsime mõnusalt mõned head tunnid. Festivalil kohalike inimestega vesteldes saime tunda ka seda, et meie eestlased oleme siin juba üsna tuntud tegijad, vähemasti oma töökaaslaste perekondade seas.
Esmaspäevast algas jälle usin töönädal, tüdrukute avapäev osutus lausa 14 tunniseks. Kolmapäev seevastu oli jällegi lühike ning juba lõunast olime kõik vabad. Seda otsustasime me aga tähistada piknikuga Harvey tammi ääres. Enne seda astusime läbi ka teele jäänud veinitehasest ning maitsesime sealset toodangut. Perenaine oli ülisõbralik ning oli selgeltnäha rõõmus selle üle, et me just Euroopast pärit oleme, sest tema juuredki pärinevad sealt. Lisaks veinidele pakkus ta meile maitsmiseks marineeritud oliive ja 16 aastat vana moosi. Mõlemad delikatessid olid väga head ning moosi otsustasime omale kaasa ka osta. Niisiis kihutasime hiljem koju pannkooke küpsetama, et saaks piknikul uut moosi maiustada. Asjad pakitud, vurasimegi tammi äärde. Kõige pealt ronisime kõrgustesse tammi otsa, et nautida vaadet Harvey metsadele ja tammi alt välja vulisevale veenirele. Alla tulles ootas meid ees imeilus park koos grillide, istumiskohtade ja partidega. Nautisime päikesepaistet, mõnusat sööki ning head seltskonda - ühesõnaga oli tore päev.Hetkel üritame siin Harveys hakata vaikselt otsi kokku tõmbama, et saaks minema ringreisile. Müüme maha rattad ning ostame matkamiseks vajalikku kama. Järgmisel korral siis meie plaanidest juba täpsemalt.


PS. Tore oleks teada, mis teil seal Eestis, või kusiganes te ka olete, uudist on. Kirjutage ikka meile ja jätke kommentaare. Nii tore on ju lugeda. Seniks aga nägemist.

Aga meil on autu

Tere kallid sugulased, sõbrad ja tuttavad! Tahaksime tervitada kõiki naisi hiljuti möödunud naistepäeva puhul, Marguse ema tema sünnipäeva puhul ning kõiki muid hiljutisi sünnipäevalapsi ja tähtpäevalisi.
Viimasel korral sai räägitud põhiliselt meie töödest siin Harvey farmis. Nüüdseks on asjalood nii, et Anne teeb ikka koos Jaanikaga samasugust liinitööd nagu eelmises postituses kirjeldas. Seevastu Margus ja Harry on oma positsioone uuendanud. Sai neilgi lõpuks kopp ette ämmelgatest, herilastest, okastest ning lõõmavast päiksest. Tegelikult oli põhiline korilusest loobumise põhjus see, et head madalad ja viljakad apelsinipuud said lihtsalt otsa. Järgi olid jäänud vaid kõrged ja kirsi suuruste apelsinidega puud ning nendega kuupmeetri täitmine võttis ca 3x rohkem aega. Aga enam õnneks ei pea mõtlema kastide täitumusele ning jäävad ära ka pikad päevad. Uueks ametinimetuseks on laopoiss. Põhiliseks tööülesandeks on ekspordi konteinerite täitmine piima, koore või mahla pakkidega. Tööpäev algab 7:30 sellega, et laadimisdoki ette sõidab veoauto, peal tühi konteiner. Viimane jäetakse aluse peal doki ette ning dokk ühendatakse konteineriga. Siis tuleb tõstukimees Jaak ning toob meile külmast ja pimedast laosügavusest ca paarkümmend alusetäit mingit Harvey Freshi toodet. Igal alusel on 90X12kg karpi, mille sees on 12 piima või mahla pakki. Kui on tegemist koore lastiga, siis on pakid 20kg raskused ning sisaldavad sügavkülmutatud koort.
Edasi kasutame meie motoriseeritud rokla tõstukeid, et lohistada kraam konteinerisse ning aluse pealt maha laadida. Keskmiselt oleme täitnud 2 konteinerit päevas. Korra ka 3.
Uue töökoha juures on eeliseks kindlasti see, et me ei vaja mingit eririietust (kui metallninaga saapad välja arvata) ning laadimisdokk asub põhimõtteliselt õues, kuid omab katust peakohal. Seega ei hakka päike kiusama, et laokülm näpistama. Ka ei pea me kandma valgeid vormiriided ega vannimütsi. Kindad on soovitatavad, kuid mitte üliolulised. Kõige suuremaks plussiks on muidugi tunnipalk. Nüüd saab sama raha, mis apelsinidega 12h tööpäevaga teenitud, kätte 8-9 tunniga ning kordades lihtsama tööga. Muidugi on tore ka see, et mahlasid võime juua tööpäeval niipalju kui süda lustib ja kui keegi ei vaata, siis võib koju ka tuua. Vahest saab erinevaid piimatooteid ka. Ühel tööpäeval suutis Margus juua isu igasugustest kohvi-mocha piimajookidest tükiks ajaks täis. Ning ega mahla ka enam sama pilguga ei vaata - peame rohkem lugu juba paljast veest.
Üle sai elatud ka esimene tööõnnetus ja Anne kätt ehib nüüd uus arm. Nimelt suutis ta oma käe vastu tulikuuma toru ära kõrvetada. Ja niimoodi et lausa villud olid peal. Praeguseks on arm juba kõvasti paranenud.
Märtsi esimese nädalavahetuse veetsid maakad linnas. Sõitsime siis paariks päevaks sõpradele Triin-Liisule ja Kunole Perthi külla. Kokku oli kogunenud veel teisigi eestlaseid, kellega sai koos pidutsetud ning käidud Heirissoni saarel - noh see koht, kus kängurud kasvavad. Erinevalt eelmistest kordadest oli meil seekord kaasas kängudele küpsise näol ka veidi näksimist. Kuna neil oli ilmselt muru närimisest juba ilgem koblakas ees, siis tulid nad suhteliselt julgelt meie lähedale ning lasid ennast sügada, paitada ning pildistada.
Kogu meie Harveys oldud aja suursündmus toimus aga 7. märtsil kui ostsime Harry ja Jaanikaga nelja peale auto. Autoks on universaal kerega 1995 aasta Ford Falcon, millel lisavarustuses näiteks konditsioneer ja püsikiirusehoidja. Mootoriks on 4.0L härg, mis küll lürbib kütust ca 10l/100km kohta, kuid siin on kütus Eestiga võrreldes ka pisut odavam ning kes on korra neljaliitrise roolis istunud ei taha enam väiksemat. Raha maksime oma uue neljarattalise sõbra eest 1800$, mis siis eesti rahas teeb ca 14000.- Muidugi saime kaasa ka kuhjaga pisivigu, mida me tasahaaval üritame parandada või ignoreerida. Näiteks mõrane esiklaas, täitmist vajav kont, kriuksuv amort ning mõned mõlgid-kriipsud. Kuid, jah, selle raha eest on autot kõvasti ja rohkemgi veel. Ford Falconi Euroopa variant peaks olema Ford Taurus, kuid päris kindel selles pole. Igal juhul on tegemist ühe populaarseima autoga Austraalias ning seega peaks talle vajadusel varuosasid igast kolkakülast leidma. Auto ise on mõnusalt mahukas. Päris ausalt ei olegi vist nii suures universaalis veel istunud. Kui roolis istub Marguse suurune mees, siis mahub talle veel seljataha väga lõdvalt veel palju suurem mees ning viiekesti autos istudes ei pea tundma kitsikust.
Autot Perthist toomas käisid Margus ja Harry. Kõigepealt sai läbi kammitud ca 15 automüügiplatsi kuid ega kuskil midagi eriti alla 4000$ hinnaga ei müüdud ja kui müüdi, siis oli tegemist pigem mingi 80-date algusest pärit seljakotiga kui autoga. vahepeal olime käinud internetis lugemas kohalikku Kuldset Börsi, millel siin nimeks Quokka. Sealt valisime välja paarkümmend sobiva hinna, vanuse ja suurusega autot. Asukoha ning veel mõne
kriteeriumi järgi vähendasime nimekirja 10ni, mida hakkasime läbi helistama. Esimeste autode seas saigi lepitud kokku meie uue auto vaatamine. Asus ta kesklinnast mõne kilomeetri kaugusel Rivervales. Õnneks oli meil olemas ka toredast sõbrannast sohver Kerli, kes meid sinna ära viskas ning ka ostmisel nõu andis. Hetkel Falcon veel meie nimel pole, kuid loodame sellegagi asjad nüüd nädala jooksul jonksu saada. Politseist ja muudest organitest sai uuritud, et varastatud ta pole, mingeid võlgasid sellega kaasa ei saa ning kindlustus ja ülevaatus on pooleks aastaks olemas.
Margusel autosõidu endaga enam üldse probleeme ei tundu olevat. Vahest harva ikka tuleb kojamehi kiusata suunatule asemel ning kuna käike ka vahetama ei pea, siis ei rebi enam ka parema käega ust. Vasakpoolne sõidusuund on siin oldud ajaga sanud täiesti loogiliseks ning juba kardame, et Eestisse tagasi tulles saab alguses ilmselt probleeme olema. Anne veel rooli pole julgenud istuda, kuid küll varsti ka tema sinna sokutame.
Karavanpargis on vahepeal niipalju muutunud, et entusiastist pargipidaja Barbara tõstis meid ja Harry-Jaanikat oma karavanidest välja ning kokku ühte onni, mis koosneb suurest karavanist ning sama suurest karavani külge ehitatud toast. Meie valisime endale toa koos suure voodiga ning Harry-Jaanika karavani. Ööd on siin aga ikka sama jahedad ning selle pärast sai hangitud endale elektriline soojaallikas, mida aeg-ajalt saab kasutatud. Üks hommik näitas siin termomeeter näiteks 9 kraadi. Samas eile päeval oli veidi alla 40 kraadi.
Kui praegu on Austraalias suvi, siis kohekohe algab kevad. Imelik järjekord või mis. Igatahes saame me nüüd Eestiga vähemalt aastaaja jälle sünkrooni. Ilusat peadselt algavat kevadet kõigile! Ja käige meie jutustusi aegajalt ikka tsekkimas - üritame olla tublimad ja tihedamad kirjutajad.