Seigeldes autoga

Viimase nädala jooksul oleme päris palju tegelenud oma auto tuunimisega. Näiteks otsustasime ette võtta midagi auto alla koguneva roolivõimendi vedeliku loiguga ja samas tahtsime eelmise omanikuga kõik paberiasjad korda saada. Seega võtsime Jaanika ja Harryga ette järjekordse tripi suurlinna Perthi. Esimese asjana sõitsimegi ühe Osbourne Parkis asuva mehhaaniku juurde. Tüüp oli ehe shokolaadipoiss - ilmselt hea omadus remondimeheks olemisel kuna käsi ei pea nii tihti õlist puhastama. Nii kui autoga tema garaaþi olime sõitud ütles tüüp lõhna järgi, et meil on bensiinileke. Vaidlesime temaga tükk aega, et pole võimalik, sest roolivõimuõlipaak jookseb nädalaga täitsa kuivaks. Märgates aga auto all kahte loiku selguski, et meil oli hoopis 2 leket. Tund aega ja 50$ hiljem oli neeger välja uurinud, et ära tuleb vahetada bensuvoolik ja roolivõimu pump. Kuna varuosasid tal hetkel ei olnud leppisime kokku, et tuleme mõne päeva pärast tagasi ja teeme asjad korda. Autot garaaþist välja tagurdades tabas meid aga üllatus - senise eesnäärmeprobleemidega vanamehe moodi tilgutamise asemel sorises bensiini nagu vett mäkaiveri teibiga parandatud vannist. Kuna meist enamusel suitsiidjaid mõtteid peas polnud läksime nutuse näoga tagasi neegri manu ning palusime tal voolik uuesti üle vaadata. Seekord läks juba paremini - peale auto lae alla tõstmist sellele alt poolt lähenedes paistis, et bensuvooliku kinnitus oli lihtsalt lõdvalt ning see tuli kruvikaga kinni keerata ja oligi leke kadunud. Kuna roolivõimu pumba vahetuse eest tahtis neeger liiga suurt raharulli, sai helistatud ka eelmisele omanikule, kes lubas pumba ise ära vahetada. Kuna tal tol päeval oli kiire, siis temaga me kokku ei saanudki vaid sõitsime tagasi Harveysse. Poolel teel Pinjarra kandis õnnestus meil vähemalt kilomeetri pikkuse rongi taha jääda. Kuna Margus on teada tuntud oma ökonoomse sõidustiili ning keskkonnasäästliku eluviisi poolest :) siis otsustas ta autol mootori seisata. 5 min pärast, peale rongi möödumist ja tõkkepuude tõusmist, uuesti käivitada üritades ei teinud auto enam sellist nägugi, et ta käima tahaks minna - isegi starter ei teinud häält. Kardsime et mingil imetabasel põhjusel on immo end aktiveerida otsustanud. Kuna raudtee ülesõit on kitsas koht ning sõidusuunad olid eraldatud betoonäärega ja vastassuunast tulid autod, siis ei saanud keegi meie taga ootavast pikast autoderodust seda ületada. Tegime kõik mis meie võimuses - liigutasime käigukangi edasi tagasi, vilgutasime tuledega, keerasime makki kõvemaks-vaiksemaks, paugutasime ustega aga ei midagi - meie Falcon ei käivitunud. Enne veel kui keegi meie tagant mööda sai mindud langesid aga tõhhepuud uuesti ja ette tuli järgmine rong - Eestis oleks sellise asja eest juba 7 korda lõuga saanud aga siin ei lastud tuutugi. Õnnetute nägudega ja lükkamisinnuga autost välja ronides otsustas Margus veel viimast korda proovida võtit keerata ja ennäe imet - käima läks raibe.2 päeva hiljem sõitsid Harry ja Jaanika Fordi eelmise omaniku juurde. Auto sai ümber kirjutatud Jaanika nimele ning pump vahetatud. Viimasega sai ka Harry näpud õliseks teha, sest eelmine omanik ei olnudki nii kõva remondimees kui ta rääkis. Peale esimest vahetust läks leke hullemaks kuid peale teist saadi asi juba kontrolli alla. Lisaks avastasime hiljem, et mootori kõrvale oli saladuslikul moel tekkinud kaua taga otsitud aknaklaasipuhastuse vedeliku paak. Kuna ka see oli "mehaaniku" poolt auto külge ühendatud poolpiduselt ning praktiliselt ei toiminud tuli Margusel ja Harryl asi lahti kiskuda ning uuesti korralikult tagasi panna. Saime hakkama nii, et ka see paak enam ei leki ning esiklaasile saab vett pritsida. Margus juba tunneb, kuidas temast tulevikus saab õli (loe: automehaanik). Sama päeva õhtul otsustasime neljakesi Harvey tammi juurde päikeseloojangut vaatama minna. Kui kellaaeg oli küps ja mõningatel juba veinidki sees, istusime rooli, keerasime süüdet ja ... ei piuksugi. Hakkas sama jama jälle otsast peale. Ei suutnud ka meenutada, mida me lõpuks rongi taga oodates teist moodi tegime, et auto käivitus. Kuna eelmine omanik arvas, et eelmisel korral ei käivitunud auto sellepärast, et käigukang ei olnud meil lihtsalt asendis "P" ehk park, siis logistasime ka seda edasi tagasi. Proovisime manuali abi igasugu trikke aga ei miskit. Olime päris kindlad, et asi immos, sest ka seekord ei hakanud starter isegi ringi käima. Kuna endal oli mõistus täiesti otsas leidsime karavanpargist kaevuri, kes oli 10 aastat tagasi mehaanik olnud ning tema poolpurjus töökaaslased. Koos proovisime ka veel mitmeid erinevaid muid meetodeid immo nullimiseks kaasa arvatud aku maha võtmine ja armatuuri käega tagumine ning lõpuks jõudsid asjapulgad teadmiseni, et asi on kindlasti starteris ning selle remondiks on ainus võimalus seda mutrivõtmega peksta. Pärast mitmendat kolksatust hakkas meil autost kahju ning üritasime mõelda mõne loogilisema probleemi, mille lahendamine oleks olnud vähem barbaarsem. Meenus päeval maha kistud klaasipesuvedeliku paak ning selle juurest maha jooksnud mitmed liitrid vett. Paagile ja selle ümbrusele pilgu heitnud leidsime 2 juhet - ühe otsas pistik, teise otsas pistikupesa. Igaks juhuks ühendasime need kokku ning auto käivitus nii kui paugupill. Tuleb veel korrata, et meis ikka on mehaanikualgeid.

Pühapäeval aga toimus siin pisikeses linnakeses aasta suursündmus - Harvey Fest. Tegemist oli siis Antsla laada taolise üritusega, kus tänavatele olid kogunenud erinevad müügimehed, laste meeli lahutasid minikarussellid, meestele ja ka naistele olid vaatamiseks üles rivistatud uhked rohkem kui pool sajandit vanad autod, sai süüa juua ja nautida kohalikku meelelahutusprogrammi. Meie jõudsime lavalaudade lähedusse just sel hetkel, kui kelmikas seelikutes politseiorkester oma etteastet sooritas. Meie esialgne päevaplaan nägi välja selline, et teeme kiirelt laadale tiiru peale ja siis sõidame kusagile niisama uudistama. Aga peale seda, kui olime leidnud tõelise eestlate lõksu - tasuta veinide, õllede ja siidrite mekkimise paiga, muutusid meie plaanid... Peale degusteerimist ei olnud keegi enam suuteline rooli istuma. Palava ilma tõttu võtsime sammud hoopis ületee asuva basseini poole, kus veetsime mõnusalt mõned head tunnid. Festivalil kohalike inimestega vesteldes saime tunda ka seda, et meie eestlased oleme siin juba üsna tuntud tegijad, vähemasti oma töökaaslaste perekondade seas.
Esmaspäevast algas jälle usin töönädal, tüdrukute avapäev osutus lausa 14 tunniseks. Kolmapäev seevastu oli jällegi lühike ning juba lõunast olime kõik vabad. Seda otsustasime me aga tähistada piknikuga Harvey tammi ääres. Enne seda astusime läbi ka teele jäänud veinitehasest ning maitsesime sealset toodangut. Perenaine oli ülisõbralik ning oli selgeltnäha rõõmus selle üle, et me just Euroopast pärit oleme, sest tema juuredki pärinevad sealt. Lisaks veinidele pakkus ta meile maitsmiseks marineeritud oliive ja 16 aastat vana moosi. Mõlemad delikatessid olid väga head ning moosi otsustasime omale kaasa ka osta. Niisiis kihutasime hiljem koju pannkooke küpsetama, et saaks piknikul uut moosi maiustada. Asjad pakitud, vurasimegi tammi äärde. Kõige pealt ronisime kõrgustesse tammi otsa, et nautida vaadet Harvey metsadele ja tammi alt välja vulisevale veenirele. Alla tulles ootas meid ees imeilus park koos grillide, istumiskohtade ja partidega. Nautisime päikesepaistet, mõnusat sööki ning head seltskonda - ühesõnaga oli tore päev.Hetkel üritame siin Harveys hakata vaikselt otsi kokku tõmbama, et saaks minema ringreisile. Müüme maha rattad ning ostame matkamiseks vajalikku kama. Järgmisel korral siis meie plaanidest juba täpsemalt.


PS. Tore oleks teada, mis teil seal Eestis, või kusiganes te ka olete, uudist on. Kirjutage ikka meile ja jätke kommentaare. Nii tore on ju lugeda. Seniks aga nägemist.