Aasta viimane postitus

Jah... aeg lausa lendab... Naljakas on mõelda, et kohe-kohe on käes aasta 2009... varsti on möödas juba kolm kuukest sellest kui me armsalt kodumaalt siia kängurudemaale suundusime... meile endile tundub aga, et endiselt on käes hiljemalt oktoober ning mingist talvest pole õrna haisugi... seega ei saa me tegelikult üldse aru, mis lume või külma juttu te olete meile vahepeal ajanud. Julgeme väita, et tegemist on ikka kahe täiesti totaalselt erineva maailmaga.
Eile oli meil siin näiteks 40 korda soojem kui teil Eestis! Ehk siis Eesti +1, Perth +40.

Sellest hoolimata pajatame kiirelt aasta viimaste päevade tegemistest, et saaks selleks korraks ühele poole ning uuel aastal uue hooga alustada.

Niisiis, viimane jutt jäi pooleli selle koha peal, et pidime minema Harry ja Jaanika juurde asiaatide jõulupeole. Loomulikult läksime. Teel sinna tegime aga kiire kõrvalepõike Perthi südalinna kuumimasse kaubamajja. Kuulsime, et Boxing Day puhul olevat suured-suured aled, nagu meie hullude päevade aege või midagi sarnast. Boxing Day siis on nende üks neljast pühast ja tegemist ei ole poksiga nagu meiegi esialgu arvasime. Jõulupühadele kohaselt on tegemist hoopis annetamise päevaga, box ehk siis karp jne... Enamik asutusi, kaasaarvatud toidupoed, on sel päeval suletud, pühad ikkagi, kuid kesklinna butiigid on siis avatud. Ja inimesed on sellest nii kohutavalt vaimustuses, et KÕIK seadsid oma sammud just sinna. Vähemasti meile tundus nii vaadates neid inimeste horde, kes seal masside viisi liikusid. Kui te arvate, et Eestis on hullud päevad, osturalli, tudish-piip ja selveri laadapäevad jne massilised, siis võite need kõik kokku liita ja panna ühte päeva kokku, siis saate sama pildi, mis meiegi. Kuigi liikumine ei olnud seal kõige lihtsam tegevus, siis vaatamata sellele surusime ka meie endid liikuvatele treppidele, mis meid maagiliselt teisele levelile viisid. See oli ka meie piir, kaugemale kohe kuidagi ei tahtnud minna. Aga nii palju kui me nägime, siis mingeid meeletud allahindlusi seal küll ei olnud. Heal juhul u 20-30% aga kuna tegemist oli nagunii väga kalli kaubamajaga, siis oli hinnatase ikkagi kõrge. Inimesed on siin lihtsalt peast soojad. Jõulude peale ei saand vist veel piisavalt kulutada vm. Igastahes tegime meie sealt võimalikult kiirelt põlved ja võtsime taaskord suuna Jaanika-Harry poole.
Kohale jõudes ootas meid ees kuum ja maitsev riisiroog. Asiaatide jõulupeo kohta võib öelda aga niipalju, et pidu oli aga asiaate polnud :) Loomulikult ei lasknud me end sellest pisikesest faktist häirida ja hakkasime hoopis piparkoogimehikesi meisterdama. Mehed tulid head ja nägusad. Hiljem mängisime uut mängu nimega Biljonär (jõuluvana tõi selle Margusele :)) ja enne rongipeale minekut käisime kaemas veel ühte maja, mis pidavat osalema tuledesära võistluses. Kahjuks oli ka see sel ööl pimeduses, küll aga jäädvustasime mõned ümbritsevad valgustatud majad.

Järgmised päevad puhkasime suurtest jõulusöömingutest ning mõnulesime rannas.


Esmaspäeva õhtul läksime kahekesi randa, võtsime päikest, lugesime raamatuid ning tegime imelise päikeseloojangu ajal pikniku, koos roosa veini, kaasa tehtud võikude ja shokolaadiga . Siin on kätte jõudnud ikka tõeline suvi. Rannast õhtupimeduses tagasi jalutades paitas meid ikka veel 29 kraadine soe tuul.



Seoses vastava aastajaga on hakanud ka riffahvenad randade lähedal kudema, mis omakorda on meelitanud suhteliselt kalda lähedale haisid. Eelmisel laupäeval oli asjal ka traagilisem tulemus. Nimelt kui kohalik austraallasest kalamees läks, koos oma pojaga, Perthist mõned kilomeetrid lõunasse jäävas Port Kennedys snorgeldama, ründas teda ca 5m pikk hai. Tagajärg oli mehe jaoks fataalne. Poeg pääses.
Eile nähti umbes samas kandis taaskord samasuurt haid, kes krabisid püüdnud paarikest ahistada üritas. Kuigi nende paat oli olnud väiksem kui hai, pääsesid nad õnneks eluga.
Täna ongi aasta viimane päev ning selle lõppu kavatseme tähistada ühe suuremat sorti seljakotimeeste seltskonnaga. Kuidas meie üritus seal kujuneb, sellest juba järgmisel aastal.

Seniks aga ägedat vana aasta lõppu ja veel vingemat uue algust!!!

Häid jõule kõigile!!!

Uskuge või mitte aga ka Austraaliamaal on jõulud! Vähemasti nii nad räägivad :) Et kogu linn on täis plinkivaid tulukesi ja säravaid jõulukaunistusi, teate te juba ammu... Ühel õhtul aga jäime linna kauemaks ja nägime kogu Perthi ka jõulusäras, mis oli imeilus. Seda, et midagi oli toimumas, võis aru saada ka sellest, et kõik poed ja tänavad olid puupüsti inimesi täis. Kõik muudkui ostsid ja ostsid, poodide riiulid olid sõna otseses mõttes tühjad. Eks see jõuluteema ole juba üle terve maailma üsna kommertsiks muutunud ning sa tead, et sul on juba kohustus teha igasuguseid kinke sellele ja tollele... Mõned vanaemad kurtsid lausa, et kuigi nad on kõigest pensionärid, siis sel aastal tuli neil teha 40 kingitust...appi...
Aga samas on jäänud jõulude juurde ka palju ilusat ja head. Näiteks on see endiselt aeg, kus ollakse koos oma kallimatega ja süüakse palju, palju head toitu. Ja kui kingitustega ei pea liiale minema, siis on mõnus teha üks pisike üllatus ka oma lähedastele.
Lisaks toimub ju igal pool ka erinevaid üritusi. Nii otsisime ka meie põnevust ja otsustasime minna esimesele kontserdile siin Austraalias. Tegemist oli loomulikult jõulukontserdiga, mis algas pool 7 õhtul kesklinnas. Seadsime siis oma sammud juba varakult bussile, mis viis meid just soovitud sihtpunkti. Tahtsime natukene varem kohale jõuda põhjusel, et saaks ikka istekohti ka - kes teab kui kaua see kesta võib. Kohale jõudes ootas meid ees aga kerge üllatus. Kohtade pärast ei pidanud kohe sugugi rabelema, valik oli veel üsna lai. Nii võtsimegi sisse kohad esiridades (Margus pole varem nii ees kontrerti nautida saanudki). Lava dekoratsioonid võisid reeta, et ees on ootamas üks jõululugu, mille esitavad Vogue stuudio noored. Kohal olid päris kaamlid, lambad ja isegi eesel. Enne etendust võttis Anne julguse kokku ja tegi kaamlitele pai, sisimas väga väga lootes, et need toredad loomad ei suvatse täna tema peale sülitada. Läks õnneks. Etenduse alguseks jõudsid kohale ka Jaanika ja Harry. Peab ütlema, et nalja sai palju. Küll unustas keegi õigel ajal pasunat puhuda, küll läksid sõnad meelest, küll karjus mingi kuri naine lastele mida kõike nad valesti teevad, aga kõige märkimisväärsem oli üks jässakam noormees, kes etenduses tantsutüdruku rolli oli saanud. Ta oli kohe väga püüdlik ja rõõmsameelne, lausa lust oli vaadata. Aga igasugused apsud ja vahelesegamised tekitasid meis kahtlaseid tundeid ning lõpuks avastasime, et tegemist oli hoopis järgmise päeva etenduse peaprooviga ning kontsert, kuhu meie end arvasime minevat toimus küll samal ajal aga teises kohas. Nii hiilisimegi vaikselt Swan'i jõe äärde, kus oli õige pidu juba hoos. Selle asemel, et sealses rahvamassis omale ka üks muruplatsike leida, otsustasime jalutada hoopis jõe äärsel palmide alleel ning nautida sinna kostuvaid helisid. Tulemus ei olnud sugugi halvem ning lisaks säästsime ka mõnedkümned dollarid.
Ning siis jõudis kätte 24.detsember, mis siinsele rahvale ei tähenda suurt midagi. Sellepärast pidi ka Anne veel sel päeval tööd rabama. Tema ülesandeks oli käia ettevõttest ettevõttesse ühes kindlas piirkonnas. Kuna tegemist oli aga viimase tööpäevaga enne pühi, siis igas korralikus firmas oli juba hommikust alates toimumas jõulupidu, -grill. Ehk siis väga suur osa ettevõtteid olid juba suletud ning teine osa siis pidas pidu. Nii kõndiski Anne koos oma töökaaslasega ringi kuni poole kolmeni, misjärel otsustasid tööpäeva lõppenuks kuulutada ja võtsid suuna baari poole, et premeerida end ühe väikese siidriga. Tööle tagasi jõudes olid kõik ärevas meeleolus, sest sel päeval toimus loterii, mille peaauhinnaks oli 500$ väärtuses alkoholi. Pileteid sinna sai teenida heade töötulemustega. Annel oli paari nädalaga teenitud 13 piletit millest kaks tõid talle ka pisemad võidud, kolm pudelit veini ühe piletiga ning kast õlut teisega, viimase vahetas ta aga kahe veini ja tequila vastu ära, ausõna Margus lubas :)
Koju jõudes ootas teda ees aga jõul Eesti moodi. Nimelt sai eelmisel päeval külastatud siinset vene poodi, kus sai soetatud hapukapsast ja musta leiba. Sinna juurde sai tehtud ka kartulit, liha, seeni ja loomulikult ka kartulisalatit! Täitsa jõulutunne tuli juba, eriti aga peale söömise lõpetamist. Ei mäletagi enam kuna nii palju sai söödud. Aga must leib on ikka hea! Kui see kogu aeg olemas on, siis ikka ei oska seda hinnata aga kui harva saab...nämm... Ja siis tuli meile ju jõuluvana ka, järelikult oleme ikka head lapsed olnud.
Järgmisel päeval ootas meid ees aga järgmine jõuluteemaline pidustus. Seekord pargis ja igasuguste eestlastega, kes siia Perthi on tulnud. Nii palju eestlasi ühes kohas pole juba paar kuud näinud. Meid oli ca 30 ringis. Jõe äärses pargis olid kõigile kasutamiseks elektrigrillid, millel ka meie vorstikesi valmistasime. Sõime kõhud täis ja muljetasime eestlastega Austraalia teemadel.
Õhtul, enne magama minekut, otsustasime sõita ratastega 3km kaugusele Glendalough'sse, et näha ühte tõeliselt ilusates jõulukaunistustes maja. Nimelt oli see osalenud Perthi jõulukaunistuste võistlusel. Meile pettumuseks polnud kedagi tol hetkel kodus ja seega pold keegi tulesid sisse lülitanud. Nii tulimegi sama targalt koju tagasi.
Tänase õhtu plaan on tähistada jõulu Harry ja Jaanika pool koos nende korealastest ja jaapanlastest majanaabritega.

jõuludest veel ei räägi

Viimase paari nädala jooksul oleme suures jõulusaginas oma blogi täitsa unarusse jätnud. Kuid üritame selle nüüd vaikselt tasa teha ning jagada teile oma viimase aja tegemisi.
Anne on sisustanud oma eelnevad nädalad ikka tööga, kuid nüüd sai ta õnneks kätt proovida ka müügiga kriketi mängul. Töö oli huvitavam, raha oli parem, tööaeg lühem ning sai ka kriketi mängu õpitud - mis nii viga töötada. Üritamegi nüüd neile, kes veel kriketi reeglitest eriti midagi ei tea, natuke selgitada, kuda see käib.
Kriket meenutab oma põhimõtetelt pesapalli. Selle mängimiseks on vaja kahte võistkonda, milles kummaski on 11 liiget, pesapalli suurust palli ning puust kurikaid, mis on erinevalt pesapallist lameda kujuga. Mäng toimub ringjal muruplatsil, mille keskel asub väiksem umbes 20m pikkune kõva pinnaga väljak. Väljaku kummaski otsas asub puuvaiadest värav.
Mängija ühest meeskonnast (söötja) viskab palli ühest väravast teise. Mängija vastasmeeskonnast (lööja) proovib kurika abil hoida ära palli lendamise vastu väravat. Teine lööja seisab söötjapoolses väravas oodates. Kui lööja lööb palli kurikaga, võib ta joosta teise väravasse ja vahetada sealse lööjaga kohad. Nii võidab ta jooksu (punkti). Lööja meeskond püüab koguda nii palju jookse kui võimalik, samal ajal kui söötja meeskonna liikmed toimetavad palli ühte väravasse. Kohtumise võidab see meeskond, kes on kogunud enim jookse.
Üks kriketi mäng võib kesta kuni 5 päeva, millest igas päevas mängitakse ca 6 tundi. Mäng, millel Anne käis (töötas), oli justnimelt nõnda pikk. Tegemist oli Austraalia - Lõuna-Aafrika test mänguga, mille üllatavalt võitis just viimane. Töö seal oli aga üsna mõnus, sest iga üks tegutses üksi oma territooriumil ja kogu müügiedu olenes sinust endast. Anne huvitav aktsient ja skandinaavia välimus tõid suurt edu, sest nii mõnelgi päeval müüs ta end piletitest täiesti tühjaks.
Margus on tegelenud suuresti endale töö otsimisega ning mingid imelikud otsad on ka vaikselt susisema hakanud. Esimese poolekohaga töökohana otsustas ta fotograafiks hakata. Töö ise on lihtne - tuleb lihtsalt käia ise valitud üritustel (peod, kontsertid, võistlused), teha seal pilte ning jagada firma logode ja veebiaadressiga flaiereid. Kui pildid tehtud siis need netti laadida, kust inimesed neid hiljem osta saavad. Fotograafile antakse pool müügituludest. Teine poolekohaga töö on ühe inglasest advokaadi personaalne assistant. Kuna tema reisib kogu aeg Austraalia ja Inglismaa vahet, siis on tal vaja kedagi, kes Perthis koha peal asju ajaks ja miitingutel käiks. Blogi kirjutamise ajal võttis Margusega ühendust see "advokaat", kes tahtis talle pakkuda esimest ülesannet: keegi tema klient pidavat Marguse kontole kandma $3000 ning Margus peaks selle laiali jagama annetusteks "Ematutele perekondadele". Kuna rahapesuga me ei tegele, siis ütles Margus viisakalt ära. Lisaks sai tüübile seatud väike "lõks" Google Analyticsi abiga ja kindlaks tehtud, et ennäe imet - ta ei asugi Londonis vaid hoopis Nigeerias. Kolmas poolekohaga töö on kullerfirma abiline. Saadetakse meile mingi pakk koju, teeme paki lahti, vaatame mis sees on, kirjutame sellest, mis pakis oli ning saadame paki edasi. Ja ei olnud ka see midagi muud kui üks suur pettus ja rahapesu. Lolli peaga oli Margus andnud neile oma konto numbri kuna ei osanud aimata, et keegi saab selle infoga midagi paha teha. Aga tuleb välja, et väga kergesti saab. Täna hommikul kell 7 helises Marguse telefon ja paluti tal oma emaili lugeda. E-mailis oli kirjas, et talle olevat kantud $3000 ja ta peab selle sulas välja võtma ning Ukrainas elavale Sergeile saatma, millele Margus saatis vastuse a la "ime sa ka üks väntvõll" ja läks netipanka, et oma kontot uurida aga ennäe imet poldki enam kontot, mida uurida. Pangad ja politsei vist jälgivad neid tüüpe väga pingsasti, sest kohe peale ülekannet tuli telefonikõne pangast, kus küsitleti veidi Margust ja anti teada, et ta konto on nüüd arestitud ja peaks uue tegema. Ning et kui sellist asja peaks veel juhtuma ei pruugi ta enam saada kontot avada üheski Austraalia pangas. Et kui loll õpib oma vigadest, siis õppige te teiste vigadest ja ärge kunagi andke võõrale inimesele oma konto numbrit. Kokkuvõttes tundub see fotograafia asi ainus normaalne ettevõtmine olevat kuna sealt saadeti juba ka visiitkaardid koju aga uute pettuste kartuses, ei julge Margus enam vist ka sellele tüübile oma kontot anda.

Eelmisel nädalal elasime üle ka oma Perthis oldud aja kuumarekordi - nimelt näitas kraadiklaas varjus kohati +38,5 kraadi ja et garanteerida üks korralik südamerabandus või päikesepiste oli tuul ka selline, et ükski puuleht ei liikunud. Kuid kohalike arvates pold see kindlasti midagi erilist kuna näiteks eelmiste jõulude ajal on temperatuur kusagil +40 kraadi ringis ning Perthi viimase kahekümne aasta rekord on +46,2 kraadi. Toda päeva alustasime 3 km-se jalutuskäiguga üle mägede bussipeatusesse, kust päästja meid peale võttis ning kargesse ookeani viis. Matk bussini koosnes tegelikult ilma päikesepisteta ühest varjualusest järgmistesse jõudmiste jadast. Bussiga sõites, et pakkunud leevendust ka akendest sisse puhuv kuum tuul. Nii palju inimesi, kui tol päeval, pole me varem korraga vees näinud. Ookean, mis muidu sillerdas helesinisena, mustas nüüd inimkehadest. Enamiku ajast veetsime kõik loomulikult mõnusalt jahedas vees küll bodyboardides, küll surfama õppides ning ka niisama lihtsalt vedeledes. Aga et kogu sellele natuke vürtsi lisada, nägime, olles ise vees umbes 50m kaugusel rannast, mööda ujumas kedagi, kellel oli selja ja sabauim. Muidugi tulid kõigile kohe esimese asjana ette kaadrid filmist "Lõuad". Kuid tegelikkuses oli suure tõenäosusega tegemist ühe eksinud delfiiniga, sest paatidega ümber kala tiirutama hakanud vetelpäästjad mingit paanikat ei tekitanud ja inimesi veest välja ei ajanud.
Et Perthi randu on juba nähtud küll ja küll, otsustasime ühel päeval sõita rongiga 40km Perthist välja asuvasse naaberlinna Rockinghami. Linn oli suhteliselt pisike ja armas ning asus kohe ookeani kõrval. Muidugi kasutasime kohe ära ujumisvõimalused soojas vees. Erinevalt Perthi randadest oli see rannariba vees piiratud ühe saare ja sellele viiva teega nii, et suured ookeanilained ei pääsenud rannale ligi. Ligi kaks kuud polnud juba nii siledat vett näinud. Ideaalset rannailma kasutasime ära vees palli mängides, ujuvalt paadisillalt peakat hüpates ning ilusaid valgeid papagoisid pildistades - tuleb välja, et ka ilma laineteta on rannas tegevust.
Rockinghamis käisime veel Salvados'i nimelises komisjonipoes. Naised vaatasid muidugi riideid ja mehed raamatuid ja muud nänni. Kusjuures raamatud olid imeodavad. Enamik ilukirjandusest maksis 4 krooni, kallimad olid 12 eeki. Poes oli ka selliseid raamatuid, mida TTÜ-s vaja oleks läinud nagu näiteks "Digisignaalide töötlemine", erinevaid atlaseid ja fotoraamatuid, mis Eestis maksavad alates 600.- aga siin võis need omandada alla 20.- eest.
Ükspäev, kui Anne jälle tööl oli, võttis Margus ette jalgrattamatka Herdsman'i nimelisse loodusparki. Park koosnes Herdsmani järvest ja seda ümbritsevatest ja läbivatest aladest, mis olid täis kõikvõimalikke lindude, kalade, roomajate ja kahepaiksete liike. Sai nähtud erkhelesinse nokaga parti, väga kohmaka ja naljaka välimusega ning eriliselt arglikuid sookanasid, kõvernokseid iibiseid, mitmeid erinevaid variatsioone partidest, valget luike ja jõmluskultuuri esindajat musta luike, kes Margusega bõkkima hakkas ja talle järve ääres hängimise eest molli tahtis panna ning muid kõverkaelu, keda ilma siutsujate välismäärajata kohe kindlaks teha ei osanud. Rattasõidu vahel pildistamiseks peatudes ei olnud mõtet väga pikaks ajaks murule tsillima jääda kuna iga natukese aja tagant olid üleval sildid, et heinas hängivad tiigerussid.


Üleeila tegime ka uue avastuse Perthi panganduse arengu kohta. Nimelt üritasime oma kontole sularaha paigutada kasutades sularaha sisestamise automaati. Arvasime, et see on siuke nagu kuskil Kristiine keskuses, et pistad oma kaardi sisse, sisestad PIN koodi, topid sulli automaati ja voila. Aga oh ei - peale PIN koodi sisestamist küsitakse sult, kui palju rahhi sa tahad kontole lisada ning siis trükitakse sulle kollane võluümbrik. Seejärel tuleb ainult võtta krõpirull, toppida see ümbrikku, kirjutada ümbrikule ümbrikusse topitud raha summa ja oma konto number ning kuupäev, pista see masinasse tagasi, oodata kuni tuleb see tööpäev, kui teller automaati tühjendab (ei ole nädalavahetusel), loota telleri heale tujule ja ongi raha kontol. Nii lihtne see ongi.

Eila käisid Harry ja Jaanika külas ja tegime koos väikse grillimise. Lisaks kanadele ja muule nännile sai testidud känguru grillvorsti. Tuleb tõdeda, et see pold eriti midagi väärt. Suure koguse ketšupiga läks isegi alla aga maitses nagu maks. Ja kuna keegi meist ei oska maksa kuidagi hinnata, siis see eriti maitsev ka ei tundunud. Aga vähemalt sai ära proovitud.

Aeg ajalt soovitame ikka margus.kr/pildid/perth klikata, sel võib vahest midagi uut ja huvitavat olla :)

Igatahes mõnusat jõulunädalat teile kõigile ja Anett ära pabista- küll need jõulupildid ka varsti tulevad ;)

PS. Kui kellelgi on üle mõnda vana või uut Atheros chipsetiga ja backtrack3-ga ühilduvat PCMCIA või USB wifi kaarti, siis palun Margusele kindlasti teada anda. Sooviks soodsatel tingimustel seda posti teel omastada.

Anne & Mr. Gus

bbq, surfilaud, aqwa

Tere kallid blogi jälgijad. Üle pika aja saame taaskord teid rõõmustada uue postitusega ning jagada teiega mõningaid meie tegemisi.
Terve eelmise nädala oli üks meist (Anne) väga tubli ja käis iga päev 7.30-st 17.30-ni raha teenimas. Tööpäevad olid pikad ja rasked - päeva lõpuks oli ta tavaliselt läbi nagu jaapani jeen. Aga et peres püsiks tasakaal, siis tegeles Margus rohkem mittemidagi tegemisega ning kasutas ära suurepäraseid suveilmasid ning mõnusat ookeaniranda.
Üheks nädala tippsündmusteks oli see, et majaomanik orgunnis meile taha aeda gaasigrilli, millest on saanud meie üks lemmikabilisi toidu valmistamisel. Lisaks aedviljadele, grillvorstidele, steikidele, šnitslitele, purksidele ja kuumadele koertele proovisime sellel küpsetada ka känguru liha. Tuleb kahjuks tõdeda, et esimene kogemus känguru söömisega väga hea ei olnud. Nimelt eeldasime, et kuna paki peal pole ühe sõnagagi mainitud seda, et liha tuleb maitsestada, siis on ta juba maitsestatud. Küll oli paki peal kirjas valmistamisõpetus - praadida suure kuumusega mõni minut ning keskmisega mõni minut. Olles Eestis suvedega päris profiks grillmeistriks saanud, lasime liha paarikümne minutiga ilusaks kuldpruuniks. Liha valmis, istusime laua taha ja asusime einestama. Känguru liha maitseelamus oli pehmelt öeldes huvitav - selline tunne nagu oleks närinud kalamehekummiku sisetalda, ainult ei maitset oli vähem. Lisades maitseks soja kastet oli asi juba parem - nagu oleks söönud selle kummiku sisetalda, mille sisse oli kogemata soja kastet aetud. Igatahes väärt õppetund oli. Naabrimees Kieren teadis hiljem rääkida, et känguru liha tegemiseks aetakse pann kuumaks ning praetakse liha kummaltki poolt maksimaalselt 2 minutit. Liha pidi olema siis sama pehme kui või.
Lisaks lebotamisele jõudis Margus käia ära ka ühel tööintervjuul, kus teda 2,5h testiti ja intervjueeriti. Tegemist oli "11 recruitment" nimelise töövahendusbürooga, kes lubas talle telekommunikatsiooni alast tööd vaatama hakata. Tänaseks on juba üks pakkumine tulnud, kuid kas sellest miskit välja tuleb, saame teada mõne päeva jooksul.
Et rannas oleks rohkem tegevusi, kui päikese käes küpseda ja bodyboardidega lainetes hullata, sebis Margus meile ca $60 eest surfilaua. Küll veidi lapitud aga siiski ca 3x soodsam odavaimatest siiani nähtud kasutatud surfilaudadest. Ühe korra sai lauda proovitud ka, kuid Cottesloe rand pole surfimiseks eriti hea koht, sest kui seal lainet üldse tekib, siis liiga kalda lähedal. Antud rand sai valitud selle pärast, et see on ainus rand kuhu saab rongiga ligi. Bussidesse üldjuhul surfilauaga eriti lasta ei taheta. Kuid eks proovime edasi ja üritame lauaga Scarborough'l ka ära käia.

Laupäeval, kui Annel ka puhkepäev oli, käisime koos Harry ja Jaanikaga Scarborough rannas, kaasas bodyboardid ja fotokas. Et oli tegemist väga tuulise ilmaga ja tormise ookeaniga, siis olid randa kogunenud ka mitmed kümned lohesurfarid ja ka mõned windsurfarid - Margus sai harjutada kätt nende pildistamisel. Lainetava ookeani puhul oleme täheldanud sellist efekti, et põhja reljeef võib muutuda mõne päevaga täiesti teistsuguseks - seal kus ükspäev oli põlveni vesi on nüüd 2m sügav ja vastupidi. Seega tuli meil kõigepealt ülepea vees hoovustega võidelda, et taas madalasse jõuda - sinna kus lained murduvad. Peale tunniajast lainetega võitlemist oli tunne nagu oleks vähemalt 4 tundi tallapressi sõtkunud.


Pühapäev oli üle pika aja üks asjalik kultuuripäev. Nimelt käisime südalinnast linnulennult 20 km loodes asuvas akvaariumis "Aqwa" tutvumas Lääne-Austraalia veeelukatega. Kõige meeliköitvamaks atraktsiooniks oli kindlasti pikk tunnel läbi tohutu akvaariumi, kus ümber meie ujusid judinaid peale ajavalt põrnitsevad teravahambalised haid ning väiksema magamistoa suurused raid. Metsikult palju oli igasugu kirevaid eri suuruse ja kujuga kalasid. Paljud neist ujusid meie ümber parvedena. Ahja.. suured kilbud olid ka.
Akvaariumist välja saanud saime uudistada elukaid, kellega ookeanis olles kindlasti kohtuda ei tahaks. Olime jõudnud koridori nimega "ohutsoon". Saime näha meremadusid, kelle hammustus on kuni 10 korda mürgisem kui kobral, palju erinevaid vähem ja rohkem mürgiseid kalu ning ühe lemmikuna pufferfish (kes kalapoeg Nemo animafilmi on näinud, siis see kala kes aegajalt õhku täis läks). Viimase lihas olev mürk pidavat olema 10000 korda mürgisem kui tsüaniid, kuid sellegi poolest peavad jaapanlased teda delikatessiks. Nende jaoks on roa nimi "fugu", mille söömine pidavat 10% tõenäosusega surmavalt lõppema. Kokad treenivad selle valmistamise oskuste selgeks saamiseks 3 aastat ning lõpueksamiks peavad nad omavalmistatud fugu ise ära sööma.
Enne Aqwa-st väljumist oli külastajatel võimalus lahtises basseinis kalu katsuda. Nii me siis silitasimegi raisid, meritähti ning teisi, kes end kätte andsid. Ja õues oli veel üks eriti laisk hülg ka.


Peale Aqwat praadisime sealses rannas end järjekordselt päikse käes ning võitlesime lainetega kuni nälg kallale tuli. Koju jõudes tegime mõnusa barbeque ning nautisime pühapäeva lõppu.
Esmaspäeva varahommikul seadis Anne taaskord sammud töö poole. Õnneks aga selgus hommikul, et tal tuleb koolituspäev. Niisiis sai ta kuulda taaskord klienditeeninduse põhitõdesid ning lisaks ka kohalikke seadusi selles valdkonnas. Koolitus kestis vaid lõunani ning peale seda anti päev vabaks. Lihtsalt super! Eriti tore on aga see, et järgmisel päeval saab tänu koolituspäevale topelt raha teenida ning just seda Anne täna tegigi. Üldiselt on ikka veel üsna harjumatu täiskohaga tööl käia aga eks natukene tuleb raha teenida, et siis jälle mõnusasti elu nautida.

Jällenägemiseni!

Ikka Teie,
Anne & Margus

anne sai tööd

Nädal 6 Perthis

Teisipäev.
Võtsime suuna linna poole, et astuda sisse veel mõnest tööbüroost. Nagu ikka olid kõik vägagi sõbralikud ja lubasid meile varsti tagasi helistada. Siiani pole vel üheltki kõnet tulnud.
Annel oli aga poole kolmeks kokku lepitud intervjuu ühes müügi ja turunduse firmas nimega Taylormade Sports. Tegemist on firmaga, mis kuulub sellisesse ühingusse nagu Cobra Group ja tegeleb spordi divisioni turunduse ja müügiga. Intervjuu läks vägagi hästi - ettevõtte juht, kes isiklikult vestlust läbi viis, tundus üsnagi huvitatud olevat, et Anne oma müügi- ja turunduskogemustega tema firmasse tööle tuleks. Nii kutsutigi ta juba järgmisel varahommikul (8.15) tagasi, et jälgida paar tunnikest tegelikku tööd ja anda hinnang, kas see on see, mida ta parasjagu otsib-tahab teha.

Kolmapäev.
Niisiis sai kolmapäeva hommikul silmad õige vara lahti tehtud ja sammud taaskord Taylormade Sports’i poole seatud (Annel muidugi, Margus võis magusasti edasi põõnata). Seltskond selles firmas on hästi nooruslik ja väga rahvusvaheline. See on just see koht, kus sellised seljakotimehed nagu meie mõneks ajaks tööd võivad leida. Taylormade Sports teeb koostööd erinevate partneritega, nagu näiteks kriketi ja rugbi klubiga ning paraolümpia komiteega. Viimasele tehaksegi hetkel kõige suuemat promo. Nimelt on neil koos Austraalia paraolümpia komiteega käsil projekt, mille käigus müüakse loteriipileteid, mille tulu läheb järgmistele paraolümpiamängudele minejate kulude hüvitamiseks. Ja Taylormade Sports on siis firma, kes seda müüki Lääne-Austraalias läbi viib. Müüki tehakse erinevates kaubanduskeskustes, spordiüritustel ja ka lennujaamades.Üdiselt oli töö vägagi tuttav ning päeva lõpuks oli ka Annel esimene töökoht siin Austraaliamaal olemas. Reedel oli tal ka ametlik esimene müügipäev, mille käigus sai tehtud juba ka päris tubli müügitulemus.
Firma kohta veel niipalju, et siin on päris huvitav süsteem, mis aitab soovi korral ka väga kiirelt karjääri teha. Nimelt on siin töötajatel erinevad astmed mida on võimalik läbida. Esimene aste on tavaline müügikonsultant, kes teeb tavamüüki, loomulikult on ka tema palganumber kõige pisem (u 4000 krooni nädalas kätte + iga müüdud pileti pealt teenitud tulu). Teine aste on „Selge grupijuht“ ehk siis see, kes annab juba oma kogemusi edasi uutele tegijatele. Tema palganumber on juba veidi suurem (u 5600 krooni nädalas kätte kätte + iga müüdud pileti pealt teenitud tulu ) ning teisele astmele on võimalik saada juba 1 nädala või kuu pärast kui oled väga hea müügimees. Järgmine aste on „juhi assistent“, kes enam ise müüma ei pea, küll aga saab jälgida kontoris toimuvat, viia end kurssi firma juhtimisega, talle tehakse ka vatsavaid koolitusi. Palk taaskord suurem (u 9600 nädalas). Neljas aste on aga „juht“. Need, kes sellesse staadiumisse jõuavad, saavad avada oma firma, selleks antakse neile ka 80 000 krooni algkapitali ning palganumbriks on 16 000 krooni nädalas. Järgmised kaks astet on juba emafirma juhtkonda puudutavad ning kogu ettevõtte juht saab nädalas kõigest 160 000 krooni – pole paha :) Lisaks on ka see tore süsteem, et kui sa oled backpacker mõnest teisest riigist ja sul on tööta ja reisi viisa ning sa oled head tööd teinud siin firmas, siis sul on võimalik minna ükskõik millisesse suuremasse linna, kus enamasti on ka meie koostööpartnerid, ja töötada nende juures samal tasemel edasi. Kõik tundub ju vägagi roosiline, kuid töö on tegelikult päris raske. Kontoris tuleb olla juba pool 8, et saada või teha koolitust ning 9.00-17.30 on müügitöö, peale mida tuleb kolmel korral nädalas veel tagasi kontorisse minna ja aru anda. Kolmapäeviti ja reedeti on peale tööd ka sotsialiseerumise õhtud, kus firma kulul saab süüa-juua. Sel reedel oli näiteks grilliõhtu, kuhu Anne uus ülemus viisakalt ka Marguse kutsus. Niisiis sõime mõnusasti kõhud täis, suhtlesime väga erinevate riikide tegelastega ning suundusime koju magama. Kuigi kell oli kõigest pool 10 õhtul, vajus Anne kohe voodisse ja tõusis sealt alles 12h pärast ehk siis pool 10 hommikul :)
Aa jah, vahepeal oli veel neljapäev kah ja kuna Annel oli viimane vaba päev, siis võtsime rattad ja kihutasime niisama ringi. Taaskord sai u 20 km-ne ring tehtud. Seekord käisime uurisime pisut põhjalikumalt toda tehisjärvedega linnaosa, millest eelmisel rattamatkal möödusime. Nägime igasugu huvitavaid linnukesi – väga hea meel oli näha vabas looduses näiteks pelikani, kelleni me loomaaias ei jõudnudki. Veidi enne koju jõudmist õnnestus Margusel oma jalgratta esirehvist jagu saada – nüüd tuleb vist uus hankida või kummiliimi osta.
Laupäevaks oli ka Ivi oma rännakutelt tagasi ning kuna õues oli imeilus suveilm, siis suundusime loomulikult randa. Meiega ühinesid ka Austraallasest majanaaber Kieren koos ühe oma girlfriendidest - Gabrielaga. Möllasime lainetes nagu ikka ja võtsime päikest. Randa minekuks olime eelneval teinud veel niipalju ettevalmistusi, et ostsime omale bodyboardid, taaskord kasutatud ja imepisikese hinnaga. Ka Harry soetas endale ilusa läikiva bodyboardi – nii et nüüd kui naised tööd rabavad, siis mehed hullavad rannas. Margus piilub netist vaikselt juba surfilaudu ka, et mingi soodsa pakkumise korral ära osta ja siis see päris surf ka lõpuks selgeks saada.
Õhtul aga oli Jaanika kord meid kostitada. Tavapärase söömisorgia kõrvale sai mängitud pokkerit ning aetud palju lolli möla.

Uudistest veel niipalju, et Margus sai eelmine nädal kätte oma fotokale uue objektiivi (keda täpsemalt huvitab siis Nikkor 70-300mm VR). Nüüd siis saab hakata tegema korralikke loodusfotosid siinsetest loomadest-lindudest. Et selgust teha ka vähem asjatundlikele, siis 300mm fookuskaugus on seebikarbi mõistes võrdeline ca 16 kordse zoomiga.
Ning veel seda, et hetkel on meil internetiga väga kehvasti - naabri oma pole veel lahti häkkinud ning enda omal on kuu limiit täis. Seega on meil väga katkendlik ja üliaeglane nett. E-maile saab lugeda, blogi ka ehk postitada aga midagi muud eriti mitte. Seega kui meid väga igatsema peaksite hakkama siis saatke e-maili või kommenteerige postitust - üritame ikka vastata nii kiiresti kui võimalik. Eelmise nädala üleskutse "kõik kommenteerima" oli edukas - meile lisandus tervelt 2 uut kommenteerijat. Lisaks blogile saate meie tegemisi jälgima hakata ka läbi pildipanga - nimelt tegime aadressile margus.kr/pildid/perth väikse galerii, kuhu hakkame netiühenduse taastudes vaikselt pilte juurde lisama.

Täna on 1. detsember ning meil algas ametlikult suvi – häid jõule! Suve algusele kohaselt olid väljas mõnusad 30 kraadi.

Päikest
A&M

Vasakpoolne liiklus, rattamatk, kängurud...

Heipshops. Jälle aeg käes anda aru oma viimase nädala tegemistest. Nädal 5 Perthis :

Esmaspäev. Marguse jaoks algas hommik kell 08:00, kui teda äratas sügavast unest telefonikõne töövahendusbüroost - küsiti, et ega ta ei taha uuesti Leightonisse tööle minna ja oma asjad ära lõpetada. Olles täiesti veendunud, et kell on 00:00 ja mõeldes endamisi, et mis kuramuse pärast keegi keskööl tööbüroost helistab, vastas unesegane Margus "JAH". Töö oli ikka tavapärane andmesisestamine ainult selle vahega, et üks hetk kutsus tööandja ta koosolekuruumi ja pakkus talle püsivat töökohta. Tegelikult isegi kahte. Üks oli selle sama süsteemi haldamine, kuhu eelneval nädalal asju sai üles laetud. Teine oli FIFO (fly in, fly out) töökoht Port Hedlandis - ca 14000 inimesega linn, mis asub ca 1600km Perthist põhjas. Seal oleks ülesandeks olnud kohalikule raudteefirmale IT alase kasutajatoe pakkumine. Seega oleks tulnud olla 16 päeva seal ja siis 5 jälle siin. Kuid peale oma CV ära saatmist öeldi Margusele, et ta on "over qualified" (üle kvalifitseeritud vms), ehk siis et tal hakkaks esimese koha peal igav ja et ta töötaks kõvasti alla oma võimete ning teise koha peale enam inimest ei otsita jne jne jne. Tegelikult oli ilmselt asi selles, et Leightonile ei istunud meie "tööta ja reisi" viisa, millega saab ühe tööandja juures töötada maksimaalselt 6 kuud.
Meile hakkas kohale jõudma tõsiasi, et selleks, et Austraalias normaalset tööd saada tuleb endale hankida "Skilled" viisa (Oskustöölise viisa). Eestis tehtud viisauuringust oli meelde jäänud, et too viisa maksis ca 3000 krooni ning mõtlesime, et ilmselt tuleb see raha nüüd välja käia. Enne viisa taotlemist vaatasime netist veel tingimused üle ning leidsime, et kui üks meist viisa teeb, siis see kehtib automaatselt ka teisele. Lõpuks viskasime igaks juhuks pilgu peale ka hindadele ja ennäe imet- Skilled visa maksab hoopis 2000$ ehk 16000 krooni :( Niipalju siis sellest.
Teisipäeval, peale tööpäeva lõppu, võtsid Anne ja meie toanaaber Kieren Marguse tööjuurest auto peale ning koos alustasime teekonda lennujaama. Kuna keegi meist linna veel piisavalt hästi ei tunne (isegi 5 kuud Perthis elanud ja autoga liigelnud Kieren, kes tundus asja veel kõige vähem jagavat), siis võttis meil 20km läbimine ca tunnikese. Oma rolli mängis kindlasti ka tipptund. Lennujaama sõitmise põhuseks oli Kiereni Melbourne'i lendamine. Meie muidugi lahkelt lubasime ta ära viia ja auto koju tagasi tuua. Tõeline seiklus algas siis, kui Kieren oli lennujaamas maha läinud ning Margus, kes pole juba üle kuu aja ühegi autoga sõitnud ning mitte kunagi vasakpoolses liikluses sõitnud, rooli pandi. Autoks oli väga pisike (nii umbes seljakoti suurune) punane Daihatsu. Annele tegi juba hirmasti nalja see, kuidas Margus auto roolis välja nägi- pea vastu lage, rool põlvede vahel ja kõht vastu rooli. Lennujaamast sõitu alustades tuli esimese asjana ületada ringtee, millel liiklus liikus, erinevalt Eestist, päripäeva. Et adrenaliinipursked Marguse kehas suuremad oleks, rippus esiklaasil poolpidune päiksevari, mida ei andnud kuhugi kinnitada ning piiras korralikult vaatevälja. Samuti ei läinud käigud korralikult sisse ning Kieren hoiatas enne ära sõitu, et kui auto välja sureb, siis ta enne käima ei lähe, kui kuskilt puldist mingit nuppu vajutada. Lõbuuus. Teised autojuhid võisid arvata, et küll meil peab ikka essune esiklaas olema, et igal manöövril kojamehed tööle pannakse, kuigi väljas ei saja piiskagi vihma. Lisaks sellele, et kojameeste ja suunatulede kangid on ära vahetatud asub ka käigukast loomulikult kuskil vääga vales kohas. Nii saigi iga foori tagant startides kõigepealt korra parema käega juhi poolsest uksest kinni haaratud ning alles siis vasaku käega käik sisse lükatud. Tegelikult oli see ju hea kontroll, et kas uks ikka on veel küljes, sest selle auto puhul poleks miski imekspandav. Poole sõidu pealt avastas Margus, et lakke on ilmunud ka tahavaatepeegel - see oli tegelikult kogu aeg olemas olnud aga vasakult poolt ei oska ju otsida. Kuna ennist sai lennujaama orienteerutud kasutades Kiereni arvutis olevat kaarti ning läpaka võttis ta ju kaasa, pidime hakkama saama suure, meeter korda meeter, linnakaardiga, mida naerukrampides vaevlev Anne sugugi lugeda ei suutnud. Kuid kuna kaks pead on parem kui kaks pead ja lollpea, siis saime ilma probleemideta ka ilma kaardita auto õigesse kohta ära transporditud. Suutsime vastu panna kiusatusele sõita paremal pool teed ning jõudsime kohale ühes jupis.
Kolmapäeva hommikul käis Anne tööintervjuul ühes juveeli poes mis asus Karrinyup´i kaubanduskeskuses. Tegemist on ühe suure keskusega - peaaegu nagu meie Ülemiste aga suurem. Ja jõulud on siin kohe väga teema, mis sest, et tegelikult on veel kuukene aega. Kõik kohad on ingleid ja ehteid täis, igal pool kuuleb jõululaule ning isegi jõuluvana istub kaubanduskeskuses ja kuulab suurte ja väikeste laste soove.
Samal ajal kui Anne uut ja huvitavat kaubanduskeskust avastas ning omale punase kiivri soetas, tegi Margus veel viimaseid tunde tööd Leightoni heaks ning juba enne päeva lõppu vabastati ta töökohustustest.
Taaskord olime mõlemad vabad ning neljapäeva hommikul magasime kaua. Margus on olnud vääga tubli poiss ja oli ära teeninud väikese kingituse. Sellepärast tõid päkapikud talle yoyo, mida ta juba ammu igatses. Nii tore oli vaadata kuidas üks väike asi võib kedagi nii rõõmsaks teha :D Pärast nostalgilist yoyo-tamist ja trikkide meelde tuletamist vedasime end lõpuks linna, kus Harry meid juba ees ootas. Ostsime hiinakast kanariisimudru, tegime pargis mõnusa pikniku ja võtsime suuna kängurude juurde Heirisson Island'ile. Tegemist on siis Swan'i jões asuva saarekesega, kus kängud vabas looduses elutsevad ning turistidele, kes neid üles viitsivad otsida, meelsasti poseerivad. Kuigi see ala, kust neid leida võib, ei ole väga suur, oli meil tükk tegemist, et päikesevarjus lesivaid loomakesi üles leida. Lõpuks siiski märkasime neid, rabasime pildimasina välja ja hakkasime klõpsima. Viis tegelast ei teinud meie kohalolekust väljagi aga üks kängurudest oli pidevalt valvel. Sellegi poolest hiilisime neile kohe väga lähedale, et neid korralikult pildile saada. Samas oli sisimas ikka väike värin ka kuna see valvas kängu oli suht kurja näoga ning temaga juba poksida ei oleks tahtnud.
Peale kängurude külatamist saime kokku Jaanikaga, kes meist ainukesena tööl käib, ja suundusime meie koju, et arutada tähtsaid maailmaasju ning mängida mõned lauamängud.





Reedel otsustasime võtta ette rattaretke ja täita meie selle nädala eesmärk - saada mõlemale ratta kiivrid. Selleks sõitsime taaskord Karrinyup'i kaubanduskeskusesse, kuhu meie kodust on u 9km. Poolel teel sinna peatusime ka ühes väga ilusas linnaosas, kus majad olid ehitatud ümber tehisjärvede ning koos ilusa haljastusega nägi see kõik väga kena välja. Ostukeskuses käidud ja kiivrid ostetud suundusime ookeani äärde, tegime mõnusa supluse ja vurasime koju tagasi. Kokku sõitsime ca 23km (linnulennult) aga siinsel maastikul pole see nii kerge. Nimelt pole siin võimalik sõita mööda tasast maad - sa kas sõidad mäest alla või sõtkud higipull otsa ees mäkke, kuhu jõudes saab üldjuhul nautida ilusat vaadet kogu linnale. Nüüd mõtlete, et kui pool maad on mäest alla, siis saab sama hooga järgmisele mäele vähemalt poole peale sõita - tegelikult ei saa kuna sõites kõnniteel peab igal ristmikul ristuvalt teelt tulevatele autodele teed andma.
Peale rattamatka tulid meile külla Harry ja Jaanika, kellega otsustasime minna meie elukoha lähedale tsurkade purksirestorani, kus lisaks toidule sai tõmmata ka vesipiipu. Võrreldes eelmise vesipiibu urkaga oli see koht hoopis mõnusam - juba suhtumine meisse oli täiesti erinev. Kuna kohale jõudes oli väljas istekohtadest puudus alustati söögikoha laienemist uksest välja parklasse - nii kui mõni auto ära sõitis lisati sinna paar lauda ja hunnik toole. Nii saime ka meie endale laua. Meeleolu aitas luua ka vastav muusika ning laudade vahel naba keerutav kõhutantsija.
Laupäeval oli Marguse kord esimese palga puhul välja teha. Seoses sellega sai söödud, joodud, kooki küpsetatud, söödud, Harry uhiuue pokkerikomplektiga pokkerit mängitud, söödud ning veel veidi söödud.

Sel nädalal käisid meil ka ootamatud külalised - 1 neist 3cm pikk, 2tk 5cm ja 2tk 8cm. Nimelt ilmamuutuseid tajudes hakkavad majadesse sisse tungima väiksemat ja suuremat sorti, tiibadega ja tiivutud prussakud (muideks antud piltidel ei ole tegemist mitte pitsidega vaid tavasuuruses joogiklaasidega). Kuna tegemist ei ole mingite eesti mõõtu kärbse suuruste elajatega vaid sellistega, kes ikka naljalt tikutopsi ei mahu, siis järeldasime loogiliselt, et nad igast suvalisest praost sisse ei mahu ning teipisime lagedes kinni kõik suuremad õhutusaugud, millel puudusid putukavõred. Peale seda pole neid toas rohkem kohanud... ptuiptuiptui
Veel on meil probleeme internetiühendusega. Nimelt loobusime kasutamast oma üliaeglast ja ebapüsivat püsiühendust, mis oli üles ehitatud üle 3G mobiilivõrgu. Selle asemel kasutasime naabrimehe turvamata wifit, mis oli hulga kiirem. Kuid kuna me muutusime suht ahneks ja sai pidevalt tõmmatud filme ja muud jama, siis jõudis naabrimees ka asjale jälile ning pani wifi parooli alla. Siiani pole koodi veel ära arvanud.
Kuna oleme kursis teie lumetormiga, siis jagame teiega ka veidi Austraalia lumeuudiseid. Nimelt on viimase ööpäevaga Sydney lähedal Blue Mountains'il 10cm ja Canberra lähedal Falls Creek'is 20cm lund maha tulnud. Idarannikul on üldse hull ilm olnud - räiged tormid, vihmasajud ning üleujutused. Loodame, et see jama meieni ei jõua.


PS. Harry ja Jaanika blogi viimases postituses oli üks väga hea üleskutse: "Kõik kommenteerima!" Ehk siis ärge olge kadedad ja kirjutage meile ka midagi. Meil siin paar tubli järjepidevat kommentaarijat on aga tore oleks rohkem lugeda kuidas teil läheb ja mida maailma asjadest üldiselt arvate. Ära löö last, kirjuta parem meile!

Hinnavaatlus

Tervist! Tänase postituse teeme pisut imetabasema. Nimelt räägime ainult sellest, palju asjad maksavad. Siis saate ka umbkaudu teada, kui kallis elu siin on. Eesti hinnad pärinevad õhtulehe toidukorvi uuringust.Vabandame postituse imeliku vormingu pärast aga kuna me pole just väga tugevad html-spetsid, siis ei saanud seda tühjust ära. Kui keegi oskab nõu anda, siis lasku käia.

TOODE	PRISMA	WOOLWORTHS
1L apelsinimahla	9.7kr	9kr
1Kg suhkrut	12.9kr	12.3kr
2Kg jahu	16.9kr	16.4kr
400g makarone	4.9kr	4.1kr
1L piima	8kr	10.60kr
500g kohvi	42.70kr	40kr
4kg kardulaid	30kr	20kr
1kg porknaid	5.50kr	10kr
1kg kapsast	3.90kr	16.4kr
1kg kurki	22.90kr	25kr
1kg tomateid	19.90kr	27kr
1kg banaane	16.90kr	40kr
1kg õunu	6.50kr	19kr
1kg sibulaid	5.50kr	16.40kr
0.5kg hakkliha	27.80kr	36kr
12 muna	16kr	29kr
1L ketšupit	8.90kr	35kr
1L toiduõli	23.80kr	18kr
1.5L vett	4.50kr	5kr
1 sai	7.80kr	10kr
400g juustu	27.60kr	25kr
1kg jogurtit	11.90kr	32kr
450ml majoneesi	7.90kr	8,4kr
400g margariini	6.90kr	10kr

lisaks veel mõned hinnad Perthist, mis meelde tulid:

1kg sinki-ca 115kr; odavaim joodav 0,33L õlu - ca 16kr; 5L pakk täitsa head (meie maitse poolest) veini - ca 115kr; bensiini liiter - ca 9kr; normaalse 3 magamistoaga maja/korteri üür 3km kesklinnast - ca 13000kr/kuus (meie maksame toa peale kahepeale alla 6000.-); mingi kõige rotim vene viin - 200kr/0,7L; pakk suitsu > 90kr; miinimumpalk - kätte ca 17000.- kuus; Uus Mazda6 2,5L sedaan tavalisadega 230000.- (eestis kõige odavam mazda6 on 290000.- aga 2,5L mootoriga 400000.-); kui õigesse poodi minna, saab arvuti-audio-video-foto jne tehnikat ca 20% odavamalt kui eestis

ilusat õhtu jätku,
Anne & Margus

esimene töö-->rattad-->vangla

G'day sõbrad.
Taaskord jagame teiega oma viimase nädala põhisündmuseid ja juhtumisi.

Esmaspäeval sai Margus veel viimast päeva nautida ärkamist hommikul kell 1 ja päev otsa mittemidagitegemist, sest juba teisipäeval tuli ülivarakult üles tõusta, et oma esimesele tööle minna. Ausalt öeldes ei mäletanudki enam, et on olemas selline kellaaeg nagu 7AM. Hommikused asjatoimetused tehtud jõudis Margus eeskujulikult 20min enne tööpäeva algust kontorisse. Tema esimeseks tööandjaks on Leighton Contractors Pty, kes tegeleb põhiliselt igasugu ehitustööde planeerimisega ( ja tööjõu vahendamisega. Väidetavalt on kogu kontsernis tööl üle 9000 inimese ning kümned kontorid asuvad üle kogu Austraalia. Perthi kontor asub lääne Perthis Parliament Place tänaval, mis jookseb, nagu nimigi ütleb, parlamendi hooneni. Kuna Marguse palganud töövahendusbüroo luges talle karmid sõnad peale, et riietus peab tööl olema väga viisakas ja et teksad ja T-särk ei tule kõne allagi, käisime eelmise nädala lõpul triiksärke ostmas. Kontorisse sisse registreerunud tehti Margusele tuur, mille käigus sai ta tõdeda, et oli ainus teksadega inimene kogu kontoris. Kuid õnneks ajutistele töötajatele riietuse pärast küll mingeid märkuseid ei tehtud. Kontor ise oli Eesti mõistes täiesti tavaline, kui välja arvata ca 60 tolline plasmateler ja suur maast laeni alkoholi täis külmkapp puhkeruumis. Tore oli veel ka see, et näksimiseks võis vabalt võtta laual olevaid õunu, apelsine ja banaane ning lõunaks pakuti purksi. Töö ise oli aga sama hull "enteritoksimine" kui vanadel headel lepingusisestamise aegadel üleeelmisel töökohal Eestis (ainult selle vahega, et siin on tasu selle eest ca 4 korda kõrgem). Marguse ülesandeks oli võtta lahti pdf fail (mis sisaldas endas sisse skaneeritud projekti), lugeda kirjanurgast projekti pealkiri ja viimase ülevaatamise kuupäev ning seejärel kohalikku infosüsteemi see fail koos nime ja kuupäevaga üles laadida. Ja nii 900 korda järjest :P Et Marguse esimene tööpäev liiga rutiinne ei oleks, otsustas aknast paistva naabermaja tellingutel ehitustöid teinud mees kolmandalt korruselt alla kukkuda.
Töö Leighton Contractorite heaks kestis teisipäevast reedeni kella 8.30AM-st 5PM-ni ning nüüdseks on Margus jälle töötu ja ootab kolmapäeval saabuvat palka. Eks siis näeb, kui palju sellest maksudeks läheb. Aga kõigi eelduste kohaselt peaks kätte saama 72%, mis siis teeks tunni tasuks ca 15$, mis pole esimese töö kohta sugugi paha, arvestades veel sedagi, et töövahendusbüroo võtab meie vahendamise eest 30% vahelt. Nii et tahaks ikka otse ilma vahendusteta kellegi heaks töötada.

Tööl käimise kõrvalt sai täidetud ka selle nädala eesmärk - leida endale jalgrattad. Tehtud! Nüüd seisab meil garaažis 2 (käikude ja piduritega!) mägijalgratast - Dunlop Warrior ja Dunlop Wanderer. Rattad leidsime e-bay-st ning asusid nad mõne km kaugusel meie kodust. Müüjaks oli mingi tegelane, kes oli ametilt tuletõrjuja ning vabal ajal tegeles pauku pannud rataste kokkuostmisega ning tervetest jubinatest uute ehitamisega. Kuna Margusele ei meeldinud tema ratta rehvis olev lõhe, millest niidid välja tolknesid, vahetas vastutulelik pritsumees lohvi kiirelt peaaegu et tutika vastu. Kokku sai makstud velode eest 65$ (ca 500 eeku). Lisana ostsime endile veel rattaluku ning plaanime hankida ka kiivrid (Anne tahab lepatriinuvärvilist ja tundlatega). Oleme teinud ka esimesed sõidud Perthi tänavatel ja leidsime, et jalgrattasõit ongi parim viis end enne autoostu vasakpoolse liiklusega harjutamiseks. Lisaks on see ka hea trenni eest kuna Perth asub Lõuna-Eesti moodi kuppelmaastikul. Pekk kulub.



Reede õhtul ootas meid ees ekskursioon Fremantle'i vanglasse, Anne oli pimeda vangla külastamise mõttest juba päris hirmul, õnneks aga tegelikkus mingit kartust ei äratanud. Võib-olla andis lõvi tunde ka vein, mille enne politsei maja ees sisse libistasime. Kõigile külastajatele anti kätte pisikesed taskulambid ning retk pimedatesse kongidesse võiski Simoni nimelise giidi juhtimisel alata. Ekskursioon oli väga põnev, ilmselt oli asi mõnusa jutuga giidis. Adrenaliini nivood kehas tõstsid ka ekskursiooni korraldajate püüded meid ehmatada. Kord visati ilge kiljatuse saatel ülemistelt korrustelt meie peakohal asuvasse traatvõrku naise laipa meenutav topis, kord kargas keset vaikust ja pimedust kongist välja paljasjalgne räuskav mõrvar, kes tahtis Marguse fotokat rotti lasta. Veel räägiti meile mitmeid tondijutte kuna too vangla pidi olema Austraalias viies kõige enam kummitatavam maja. Näiteks olevat mitmed külastajad väga imelikke ja seletamatuid asju piltide saanud. Saime näha ruumi, kus roimareid võlla tõmmati, posti, mille külge aheldatuna neile piitsahoope jagati ning mitmeid eriti karmide elutingimustega konge, kuhu eriti pättust täis kriminaale pisteti. Vangla lõpetas oma töö ca 15 aastat tagasi ning seega nägime suht täpselt neid olusid, milles vangid tol ajal elama pidid ja ütleme nii, et sinna küll ei oleks tahtnud sattuda.
Ekskursioonil kohtasime ka järjekordset eestlast, tegemist oli Türi kandist pärineva Liisiga, kes juba üle aasta siinmail on peitsenud.
Peale vanglaskäiku otsustasime reedele kohaselt ka linnapeale minna. Terve linn oli pidulisi ja igatsorti politseipatrulle täis (küll autoga, rattaga, hobusega ja jalgsi...). Võtsime ühes pubi-klubi laadses kohas õlled ja puhkasime jalga. Enne kojuminekut nõudis tühi kõht oma osa, mispeale tellisime kõrvalasuvast pizza-kebabi kohast midagi söödavat. Kuna järjekorrad olid pikad ja kõlaritest kostus eriti head tantsumuusikat, siis läksid Anne ja Ivi laudade vahele puusi keerutama. Seda nähes tormas nende juurde leti taga olev türklane (kes tundus olevat selle koha mänekas) ja kutsus neid leti peale tantsima. Lubas selle eest tasuta jooke. Kuna juua oli seal ainult vett ja karastusjooke ning ümberringi oli niigi liiga palju ilaste pilkudega meesterahvaid, siis otsustasid nad siiski põrandapinnale tantsima jääda.

Laupäeval tulid meile Harry ja Jaanika külla, kaasas väike vein ja näksimist. Nautisime ilusat ilma, meisterdasime valmis eriti maitsvad sushid (meie kõigi uus lemmik on nüüd arbuusiga maki, soovitame proovida, väga nämm on!) ja einestasime meie aias. Õhtu sisustasime taaskord hea seltskonna ja kaardimänguga :)

Postituse lõpuks veidi siinmail silma ja kõrvu jäänud huvitavamaid fakte:

• jalgratastel on lenksul pidurid teist pidi kui Eestis - vasakul on tagupidur ja paremal esipidur. ilmselt tuleb see sellest, et vasakpoolse liikluse korral näidatakse suunda parema käega ja seega jääb vasak tagupidurite jaoks. meie õnneks meil ratastel pidurid eriti heas korras ei ole. või noh ei ole võimalik esipiduri põhja vajutamisel ülepeakaela käia.
  
• bussijuhtidel on (bussis olevate hoiatavate siltide kohaselt) olemas DNA testkitid. et kui ta peaks märkama kedagi bussis sülitamas, oksendamas või onaneerimas, siis saab ta kerge vaevaga politseile kurikaela üles anda. trahv sülitamise eest oli ca 1600 eeku.
• perthlased on pannud tuuleiilile nime - kutsuvad teda Fremantle doctoriks. põhjus lihtne - kui suvel on Perthis ligi 40 kraadi kuuma ning hingamiseks pole õhkugi, siis tuleb ookeani äärsest naaberlinnast Fremantle'st jahe doktor, kes neid aitab.
• mitte keegi Perthis ei planeeri muruplatsi oma aias ilma vihmutitearmeeta, mille pritseraadius katab kogu aia. selleks, et kõik majaomanikud korraga vihmuteid tööle ei paneks ja selle käigus ülejäänud linna veesurvet ära ei kaotaks, on tehtud seadus, mis lubab sõltuvalt majanumbrist kasta aeda teatud päevadel. kuna meie maja nr (162) lõppev 2-ga, siis tohime kasta neljapäeval ja pühapäeval. mingi raha eest saab vist ühe lisapäeva veel juurde osta.