esimene töö-->rattad-->vangla

G'day sõbrad.
Taaskord jagame teiega oma viimase nädala põhisündmuseid ja juhtumisi.

Esmaspäeval sai Margus veel viimast päeva nautida ärkamist hommikul kell 1 ja päev otsa mittemidagitegemist, sest juba teisipäeval tuli ülivarakult üles tõusta, et oma esimesele tööle minna. Ausalt öeldes ei mäletanudki enam, et on olemas selline kellaaeg nagu 7AM. Hommikused asjatoimetused tehtud jõudis Margus eeskujulikult 20min enne tööpäeva algust kontorisse. Tema esimeseks tööandjaks on Leighton Contractors Pty, kes tegeleb põhiliselt igasugu ehitustööde planeerimisega ( ja tööjõu vahendamisega. Väidetavalt on kogu kontsernis tööl üle 9000 inimese ning kümned kontorid asuvad üle kogu Austraalia. Perthi kontor asub lääne Perthis Parliament Place tänaval, mis jookseb, nagu nimigi ütleb, parlamendi hooneni. Kuna Marguse palganud töövahendusbüroo luges talle karmid sõnad peale, et riietus peab tööl olema väga viisakas ja et teksad ja T-särk ei tule kõne allagi, käisime eelmise nädala lõpul triiksärke ostmas. Kontorisse sisse registreerunud tehti Margusele tuur, mille käigus sai ta tõdeda, et oli ainus teksadega inimene kogu kontoris. Kuid õnneks ajutistele töötajatele riietuse pärast küll mingeid märkuseid ei tehtud. Kontor ise oli Eesti mõistes täiesti tavaline, kui välja arvata ca 60 tolline plasmateler ja suur maast laeni alkoholi täis külmkapp puhkeruumis. Tore oli veel ka see, et näksimiseks võis vabalt võtta laual olevaid õunu, apelsine ja banaane ning lõunaks pakuti purksi. Töö ise oli aga sama hull "enteritoksimine" kui vanadel headel lepingusisestamise aegadel üleeelmisel töökohal Eestis (ainult selle vahega, et siin on tasu selle eest ca 4 korda kõrgem). Marguse ülesandeks oli võtta lahti pdf fail (mis sisaldas endas sisse skaneeritud projekti), lugeda kirjanurgast projekti pealkiri ja viimase ülevaatamise kuupäev ning seejärel kohalikku infosüsteemi see fail koos nime ja kuupäevaga üles laadida. Ja nii 900 korda järjest :P Et Marguse esimene tööpäev liiga rutiinne ei oleks, otsustas aknast paistva naabermaja tellingutel ehitustöid teinud mees kolmandalt korruselt alla kukkuda.
Töö Leighton Contractorite heaks kestis teisipäevast reedeni kella 8.30AM-st 5PM-ni ning nüüdseks on Margus jälle töötu ja ootab kolmapäeval saabuvat palka. Eks siis näeb, kui palju sellest maksudeks läheb. Aga kõigi eelduste kohaselt peaks kätte saama 72%, mis siis teeks tunni tasuks ca 15$, mis pole esimese töö kohta sugugi paha, arvestades veel sedagi, et töövahendusbüroo võtab meie vahendamise eest 30% vahelt. Nii et tahaks ikka otse ilma vahendusteta kellegi heaks töötada.

Tööl käimise kõrvalt sai täidetud ka selle nädala eesmärk - leida endale jalgrattad. Tehtud! Nüüd seisab meil garaažis 2 (käikude ja piduritega!) mägijalgratast - Dunlop Warrior ja Dunlop Wanderer. Rattad leidsime e-bay-st ning asusid nad mõne km kaugusel meie kodust. Müüjaks oli mingi tegelane, kes oli ametilt tuletõrjuja ning vabal ajal tegeles pauku pannud rataste kokkuostmisega ning tervetest jubinatest uute ehitamisega. Kuna Margusele ei meeldinud tema ratta rehvis olev lõhe, millest niidid välja tolknesid, vahetas vastutulelik pritsumees lohvi kiirelt peaaegu et tutika vastu. Kokku sai makstud velode eest 65$ (ca 500 eeku). Lisana ostsime endile veel rattaluku ning plaanime hankida ka kiivrid (Anne tahab lepatriinuvärvilist ja tundlatega). Oleme teinud ka esimesed sõidud Perthi tänavatel ja leidsime, et jalgrattasõit ongi parim viis end enne autoostu vasakpoolse liiklusega harjutamiseks. Lisaks on see ka hea trenni eest kuna Perth asub Lõuna-Eesti moodi kuppelmaastikul. Pekk kulub.



Reede õhtul ootas meid ees ekskursioon Fremantle'i vanglasse, Anne oli pimeda vangla külastamise mõttest juba päris hirmul, õnneks aga tegelikkus mingit kartust ei äratanud. Võib-olla andis lõvi tunde ka vein, mille enne politsei maja ees sisse libistasime. Kõigile külastajatele anti kätte pisikesed taskulambid ning retk pimedatesse kongidesse võiski Simoni nimelise giidi juhtimisel alata. Ekskursioon oli väga põnev, ilmselt oli asi mõnusa jutuga giidis. Adrenaliini nivood kehas tõstsid ka ekskursiooni korraldajate püüded meid ehmatada. Kord visati ilge kiljatuse saatel ülemistelt korrustelt meie peakohal asuvasse traatvõrku naise laipa meenutav topis, kord kargas keset vaikust ja pimedust kongist välja paljasjalgne räuskav mõrvar, kes tahtis Marguse fotokat rotti lasta. Veel räägiti meile mitmeid tondijutte kuna too vangla pidi olema Austraalias viies kõige enam kummitatavam maja. Näiteks olevat mitmed külastajad väga imelikke ja seletamatuid asju piltide saanud. Saime näha ruumi, kus roimareid võlla tõmmati, posti, mille külge aheldatuna neile piitsahoope jagati ning mitmeid eriti karmide elutingimustega konge, kuhu eriti pättust täis kriminaale pisteti. Vangla lõpetas oma töö ca 15 aastat tagasi ning seega nägime suht täpselt neid olusid, milles vangid tol ajal elama pidid ja ütleme nii, et sinna küll ei oleks tahtnud sattuda.
Ekskursioonil kohtasime ka järjekordset eestlast, tegemist oli Türi kandist pärineva Liisiga, kes juba üle aasta siinmail on peitsenud.
Peale vanglaskäiku otsustasime reedele kohaselt ka linnapeale minna. Terve linn oli pidulisi ja igatsorti politseipatrulle täis (küll autoga, rattaga, hobusega ja jalgsi...). Võtsime ühes pubi-klubi laadses kohas õlled ja puhkasime jalga. Enne kojuminekut nõudis tühi kõht oma osa, mispeale tellisime kõrvalasuvast pizza-kebabi kohast midagi söödavat. Kuna järjekorrad olid pikad ja kõlaritest kostus eriti head tantsumuusikat, siis läksid Anne ja Ivi laudade vahele puusi keerutama. Seda nähes tormas nende juurde leti taga olev türklane (kes tundus olevat selle koha mänekas) ja kutsus neid leti peale tantsima. Lubas selle eest tasuta jooke. Kuna juua oli seal ainult vett ja karastusjooke ning ümberringi oli niigi liiga palju ilaste pilkudega meesterahvaid, siis otsustasid nad siiski põrandapinnale tantsima jääda.

Laupäeval tulid meile Harry ja Jaanika külla, kaasas väike vein ja näksimist. Nautisime ilusat ilma, meisterdasime valmis eriti maitsvad sushid (meie kõigi uus lemmik on nüüd arbuusiga maki, soovitame proovida, väga nämm on!) ja einestasime meie aias. Õhtu sisustasime taaskord hea seltskonna ja kaardimänguga :)

Postituse lõpuks veidi siinmail silma ja kõrvu jäänud huvitavamaid fakte:

• jalgratastel on lenksul pidurid teist pidi kui Eestis - vasakul on tagupidur ja paremal esipidur. ilmselt tuleb see sellest, et vasakpoolse liikluse korral näidatakse suunda parema käega ja seega jääb vasak tagupidurite jaoks. meie õnneks meil ratastel pidurid eriti heas korras ei ole. või noh ei ole võimalik esipiduri põhja vajutamisel ülepeakaela käia.
  
• bussijuhtidel on (bussis olevate hoiatavate siltide kohaselt) olemas DNA testkitid. et kui ta peaks märkama kedagi bussis sülitamas, oksendamas või onaneerimas, siis saab ta kerge vaevaga politseile kurikaela üles anda. trahv sülitamise eest oli ca 1600 eeku.
• perthlased on pannud tuuleiilile nime - kutsuvad teda Fremantle doctoriks. põhjus lihtne - kui suvel on Perthis ligi 40 kraadi kuuma ning hingamiseks pole õhkugi, siis tuleb ookeani äärsest naaberlinnast Fremantle'st jahe doktor, kes neid aitab.
• mitte keegi Perthis ei planeeri muruplatsi oma aias ilma vihmutitearmeeta, mille pritseraadius katab kogu aia. selleks, et kõik majaomanikud korraga vihmuteid tööle ei paneks ja selle käigus ülejäänud linna veesurvet ära ei kaotaks, on tehtud seadus, mis lubab sõltuvalt majanumbrist kasta aeda teatud päevadel. kuna meie maja nr (162) lõppev 2-ga, siis tohime kasta neljapäeval ja pühapäeval. mingi raha eest saab vist ühe lisapäeva veel juurde osta.