Thailand vol2

Noh, nüüd on vist küll juba aeg, et oma Tai seiklused lõpuni kirja panna...:)
Niisiis...
Hommik algas meil taaskord vara, kuna meid ootas takso, mis viis meid sadamasse. Olime otsustanud sõita järgmisele saarele nimega Koh Phangan. Eirates kõiki tuk-tuki- ja taximehi, kõndisime tähtsate nägudega sadamast linna poole, nagu me teaks, kuhu suund võtta. Loomulikult saime natuke ka ekselda ning lõpuks võtsime vastu otsuse, et rendime hoopis rolleri ja otsime omale öömaja. Mõeldud-tehtud. Enne veel sõime kosutava hommikusöögi, et jaks otsa ei saaks. Öömajaks valisime Haad Son Reasordi. See oli väga lahe koht, mis turismihooaja puudumisel oli meie õnneks inimtühi. See tähendas aga seda, et peale meie oli kogu resordi peale veel üks härrasmees. Niisiis nautisime ilma, jahutasime end basseinivees ja tellisime omale maitsvaid kokteile. Jahutava supluse võtsime ka öösel tähistaeva all ning üritasime tududa meeletult palava ilmaga.
Hommikul pakkisime oma kodinad kokku ja kihutasime linna. Sõime hommikust, läksime laevale ja võtsime suuna Koh Tao saarele. Randudes võtsime rolleri ja jätsime pagasi rendiputkasse ning otsisime 2h omale mõnusat pesakest. Lõpuks otsustasime jääda melu keskele ja valisime omale uueks elukohaks Sairu bangalow, mis oli mõnus rannaäärne kohake. Siis aga tõime ära ka oma pagasi, mille vedasime loomulikult tubli rollerielukaga kohale. Päeva nautisime rannas ja saarekese peal ringi kolades. Vesi oli 30 kraadi, niiet jahutamise eesmärgil sinna sisse polnud mõtet tormata, pigem oli see justkui mõnus vann. Õhtustasime mereäärses restos ning imetlesime päikeseloojangut.
Koh Tao - Turtle Island (Kilpkonna saar) on peamine sukeldumiskoht Tais. Igas putkas saab panna ennast kirja sukeldumiskursustele või minna snorgeldama. Viimase variandi kasuks otsustasime ka meie, sest sukeldumiskursuste jaoks olime liiga vähest aega seal. Aga ookean oli imeilus. Esimene peatus oli Shark Bay, kus sai näha haisid ja nendega koos ka ujuda. Esialgu ei olnud haisid märgata, snorgeldasime ja avastasime teisi vee-elukaid, kuni esimesed snorgeldajad suurest hirmust veest välja hakkasid ujuma. Margus ujus aga uljalt edasi, ilma, et oleks midagi märganud. Üks hetk, kui ülejäänud paadiseltskond juba alusel olid, leidis ta end ujumas koos kolme haiga. Kaks neist olid pisemat sorti, kuid kolmas ca 3m pikkune. Tunne oli päris kõhe, sest ega mingeid erilisi õpetussõnu ka ei jagatud, kuidas sellises olukorras käituda. Igaks juhuks sai rahulikult kalakestega distantsi suurendatud ning paadini ujutud.
Kokku oli snorgeldamiseks viis erinevat kohta Koh Tao ümbruses. Viimane peatus oli aga väga toredal paradiisisaarekesel nimega Koh Nang Yuan. See oli eriline paradiis kuuma liiva, palava ja läbipaistva veega. Vallutasime seal ka ühe mäe, kust oli imeline vaade saarele ja ookeanile. Kaldalt võis minna vette ja uurida koralle, värvilisi kalakesi, kilpkonni jne. Meile seal väga meeldis :)
Õhtusöögiajaks olime tagasi Koh Taol ning einestasime Austraaliapärases Chopper pubis.
Järgmisel päeval oli taas aeg asjad pakkida ja teele asuda. Enne veel sõime eriti nämma hommikusöögi ja seadsime sammud sadamasse, kust väljus kiirpaat Chumphoni ning sealt edasi VIP buss Bangkoki suunas. Bussipileti hinnas oli ka söögipaus ühe teele jäänud külakese toidukohas. Bangkoki jõudes saime tugeva vihma ja äikese osaliseks. Bussist väljudes ootas meid ees kari näljaseid taksojuhte, kes kõik noolisid rumalaid turiste. Üks neist üritas ka meiega jutule saada ning pakkus meile kohutavat hinda lähedalasuvasse hostelisse sõiduks. Kuna meie olime kohalikest hindadest juba teadlikud, siis ei läinud tal pettus läbi ja meie pealt ta palju ei teeninud. Sellegipoolest viis ta meid Lub D nimelisse hostelisse, mis on tuntud maailmatasemel noortehostel. Suure saju tõttu eriti õue ei tahtnudki minna, tegime hosteli lähedused tiiru ja võtsime 7elevenist õhtusöögiks ühed hot dogid :)
Hommikul ärkasime vara ja sõitsime metrooga teisele poole linna, kus kavatsesime päeva veeta shopates. Selleks külastasime Bangkoki suurimat turgu (nädalavahetuse turgu) kus oli üle 15 000 müügileti. Arvame, et jõudsime läbi käia võib-olla pooled neist, kuigi olime selleks kulutanud juba 8h. Asju ostsime nii palju, et pidime hankima endale ka lisakohvri (muidugi oli see maksimaalsete lubatud käsipagasi mõõtmetega :)
Järgmisel päeval alustasime tagasiteed kodumaale. Kuigi olime juba ca nädalase Tai kogemusega, õnnestus kohalikul taksojuhil meile ikka tünga teha, kuid kuna me olime kauplemisel visad vastased suutsime ta kiirteel sõites kätega vehkima ning kohalikus keelea ropendama panna. Detailideat ajalugu vaikib :)


PS vabandame kui seekordne postitus sai liiga üldsönaline. Draft oli valmis tegelikult juba aastaid tagasi, kiid nüuüd alles täiendasime/postitasime

Austraalia->Tai

Rohkem kui kuu on möödunud meie viimasest postitusest. Ilmselt 99% lugejatest juba ka teab, millest selline vahe on tingitud. Mitte ainult meie laiskusest vaid ka sellest, et oleme lõpuks tagasi Eestis. Eelmist postitust kirjutades olime tegelikult juba Austraaliast lahkumas. Plaan oli teha kodustele üllatus ja paljudele see õnnestus. Nüüd siis veel natuke sellest, mida enne Eestisse saabumist ära jõudsime teha.
Yeppoonist otsustasime lahkuda oma bossu ja veel paari töökaaslasega. Liiklusvahendiks maastur. Päris Brisbane'i nad meid ära visata ei saanud, kuid Gympie, nende kodulinn, asus sellele 600km lähemal kui Yeppoon. Eriline luksus see sõit ei olnud aga vähemalt ei pidanud me selle eest maksma. Selle võis veel kuidagi ära kannatada, et iga natukese aja tagant keegi autos suitsu tegi aga rõvedaks läks asi siis kui ringi hakkasid käima kanepipiip ja välgumihkel - ei ole just kõige turvalisem tunne sõita tagaistmel autos, kus juht maanteekiirusel ühe jalaga rooli hoiab, teisega gaasi annab, ühes käes piip ja teises tuli ning kanepit kimub. Ja nii umbes 10 korda sõidu jooksul.
Gympisse jõudsime siiski õnneks ühes tükis kohale ning sealt sõitsime edasi eriliselt kirve bussiteenusega Greyhound Australia Brisbane'i, kus veel paar päeva oma aega veetsime ning 20. juuni hommikul istusisme lennukisse ning jätsime kängurumaaga hüvasti.
Peale väikest vahemaandumist Kuala Lumpuris jõudsime sihtkohta Bangkoki.
Juba lennukist veendusime, et Bangkok on ikka üks ilgelt suur linn. Suvarnabhumi lennujaam asus ca 40min kaugusel kesklinnast ning sinna jõuda kavatsesime taksoga. Taksojuht oli vääga jutukas mees. Rebis terve aja kildu ja uuris meie reisude kohta. Ning seda kõike oma 15 sõnalise inglise keele sõnavaraga. Jõudsime kenasti kesklinnas asuvasse Hua Lumpongi rongijaama ning ostsime piletid õhtul väljuvale Surat Thani rongile. Nii jäi meile terve päev Bangkoki peal ringi hullamiseks. Kotid jätsime rongijaama ning tatsasime kuni õhtuni mööda linna ringi. Kaesime templeid, poode ja hiinalinna, nägime üht põnevat juuksurisalongi ning külastasime üht restorani, milles me ainsateks klientideks olime.
Selle päevaga saime Bangkokist kätte esmamulje, mis oli oluliselt parem kui me ette kujutasime. Linn on üllatavalt puhas ning ei haise võrreldes näiteks meile eeskujudeks olevate aga eriti räpaste Brüsseli ja Pariisiga. Ka ootasime eriti tüütuid inimesi, kuid tegelikult on nad ülimalt sõbralikud ning pinda käivad vaid taksistid, tuktuki mehed ja massöörid. Ja neile, kes ei tea, mis on tuktuk, siis see on selline katusega mootorratas, kus ette mahub 1 taksojuht ja taha 2 inimest või 4 kohalikku. Kes indias käinud, teab sama asja rikša nime all. Käisime ära ka Silomi linnaosas mingis vähe jõukamate inimeste kaubamajas, kus olles ei saanud arugi, et viibime mõnes madala elatustasemega aasia riigis. Kõik tundus väga euroopalik, kui pilusilmsed inimesed välja arvata.
Kui päev hakkas vaikselt õhtusse jõudma kablutasime meiegi vaikselt rongijaama, et linnamelust ära saada ja mõne paradiisisaare üles leida.
19:30 sõitsime rongijaamast välja. Olime ostnud endale 2 koikut 2. klassi vagunis. Rongisõidul polnud eriti häda midagi - vagun oli puhas ja enamik kaasreisijatest olid samma sihtkohta suunduvad turistid. Ainult väike probleem oli magamisega. Kuna meie eraldi magada ju ei suuda, siis tuli end ära mahutada ühe pisikese Tai inimese jaoks tehtud voodisse, mis oli ca 180cm pikk ja alla meetri lai. Mõlemas otsas oli sein ja nii ei saanud jalgu ka üle ääre lükata (Margus). Aga kuidagi me selle öö üle elasime ja endid ka enamvähem välja magasime.
Hommikul kell 6.45, peale väikest peatuse-mahamagamise-paanikat, jõudsime kohale Surat Thanisse, kust pidavat meid edasi viima praam Koh Samuile. Kuna aga too linn asus hoopis sisemaal, siis ootas meid 2h bussisõit praamisadamasse ning peale kahetunnist praamisõitu olimegi millalgi peale kella 11st kohal. Siis mõtlesime küll, et oleks vist võinud selle 16 tunnise trippamise asemel tund aega lennukiga lennata. Kokkuhoid rahaliselt oli näo pealt umbes 700kr, mis muidugi Tais omab palju suuremat väärtust kui Eestis.
Kuna see tüüp sealt Bangkoki rongijaamast müüs meile ikka täis paketi, siis lisaks rongi-bussi-praami sõidule oli hinnas veel taksosõit majutuskohta. 90% Tai saarte majutusest moodustavad bungalod, mis vastavalt hinnatasemele võivad olla nii prussakatest kubisevad, vee ja elektrita hütid, kui ka viietärnise hotelli sisustusega luksmajakesed. Meie esimene valik jäi kusagile sinna vahepeale. Hind oli soodne (500 bahti ca 170kr kahepeale öö) ja samas polnd ka putkal häda midagi. Koha nimi oli Coconut Calm Beach Bungalows ning asus ta Koh Samui põhapoolses rannas. Meie hütt oli näiteks umbes 50m veest.
Ennast sisse seadnud võtsime esimese asjana endale lähedal olevast rendikohast rolleri. See on siis kõige mugavamaks ja soodsamaks liiklusvahendiks Tai saartel. Hind oli umbes 150bahti (50kr) ööpäeva eest. Sellega siis paarutasimegi ringi, külastasime erinevaid söögikohti, turgusid, vaatamisväärsuseid ja nautisime elu-olu paradiisisaarel. Liiklus Koh Samuil oli suhteliselt rahulik ning kui ise ettevaatlik olla ja mitte väga tahmas peaga ringi sõita, siis ei tohiks ka õnnetusi juhtuda. Lisaturvalisuse saamiseks kasutasime sellist turvavarustust nagu vanakooli rollerikiiver, turva-lühikesed püksid(seelik) ja turva-plätud.
Peale esimesest saarega tutvumise päeva ja lõõgastust vannisoojas meres oli õhtul taaskord aeg omale restoran valida. Seekordseks valikuks osutus selline rohkem kohalikele suunatud koht, kus ükski teenindaja meiega sõnagi inglise keelt rääkida ei osanud. Noh ega tavaliselt sööma minnes pikka juttu ju polegi - näitad menüüst näpuga söögi, ootad ja kui roog ette toodud, kukud näost sisse kühveldama. Selles kohas käisid asjad aga teisiti. Olles omale laua valinud ja asjad maha paigutanud, suunati meid pika rootsi laua suguse leti poole. Kuid erinevalt rootsi lauast, olid kõik toidud toored. Valida võis kõike alates nuudlitest, salatilehtedest ja krabipulkadest lõpetades toore sea-kana-kala ja kalmaariga. Ei saanud aru kui palju ja millisele taldrikule ja milliseid asju endale tõsta võis. Kui "kelneri" käest küsida üritasime, saime aru, et vist võib süüa niipalju kui tahame 119 bahti (40kr) eest nägu. Kuhjasime siis endale mäe suuruse hunniku kõike head ja paremat taldrikule ning suundusime laua poole. Vahepeal oli sinna tekkinud mingisugune toiduvalmistamise atribuut, mis koosnes veega täidetud kausist ja selle keskel olevast sõelast. Kusagil all asus tulekolle (ilmselt söed), mis siis vett keetis ja sõela aukudest auru välja ajas. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist polnudki palja veega vaid sinna oli sisse segatud üks korralik Tai maitseainesegu. Kuid kuna kelner sai aru, et me oleme suhteliselt saamatud, oli ta meile näitena oma valiku erinevatest söökidest juba küpsema pannud. Seega tuli meil ära tarbida topeltkogus toitu, sest koduse kasvatuse järgi ei tohi ju midagi järele jätta. Nii veetsimegi õhtupooliku avatud taeva all erinevaid Tai roogasid küpsetades ja nautides.
Järgmiseks päevaks olime teinud suured plaanid - lausa terve nimekirjatäis asju, mida otsustasime saarel ära teha ja näha. Kuna teekond saare ühest otsast teise oli paarikümne kilomeetri ringis, otsustasime oma plunnvõrri väheke kogukama ja võimsama rolleri vastu vahetada. Hommikul kaheksa kanti vahetasimegi ratta ringi ning asusime teele. Kui peale 50m pikkust teekonda suutis roller nii lootusetult välja surra, et enam käima ei läinud, siis otsustasime ta tagasi viia. Meile tehti selgeks, et tollel on mootor veel külm ning tuleb tuure lihtsalt kõrgel hoida kuni asi soe. Asi uuesti käima saadud asusime teisele katsele. Muidugi suri mootor kohevarsti jälle ära, kuid saime omadel jõududel tööle. Nüüd jõudsime sõita juba ca kilomeetri enne kui asi lootusetult otsad andis. Nii tuli meie kaherattaline vaenlane jälle tagasi veeretada ning vägisi endale teine roller võtta. Tollega enam probleeme ei tekkinud.
Esimese asjana otsustasime minna vaatama üht jurakat Buddha kuju (Big Buddha), mis asus Koh Samuist mõnesaja meetri kaugusel väikesel saarekesel. Kuna aga väikesaarele viiva praamini oli veel mitu tundi aega ei viitsinud me seda ära oodata ja imetlesime sätendavat Buddha kuju vaid kaugelt.
Edasi kihutasime Hin Ta Hin Ya vaatamisväärsuse juurde. Eesti keeli peaks nimi tähendama vanaisa ja -ema, mida antud kivimürakad sümboliseerivad. Kuna kaks pilti ütlevad rohkem kui kaks roppu sõna, siis saate uudistada juuresolevatelt fotodelt seda, mida meiegi nägime.
Hiiglaslikud kivist suguelundid nähtud, võtsime suuna "Buddha Jalajälje" poole. Selle leidmine pidavat olema põnevam kuna kaartidel teda eriti täpselt tähistatud pole ning mingeid viitasid sinna poole ka ei näita. Juhuslikult leidsime 3 rolleritega tšehhi, kes just seda sama vaatamisväärsust otsisid. Nii tiirutasimegi kambaga edasi tagasi vahepeal kohalikelt nõu küsides kuni koha üles leidsime. Kokkuvõttes oli otsimine põnevam kui vaatamisväärsus ise. Kui me lõpuks esimese Buddha Footprint sildi juurde olime jõudnud, manitsesid kohalikud meid kindlasti särgid selga panema kuna keha paljastamine on kõvasti nende uskumuste vastane. Templites tohib käia ainult täisriides ja ilma jalanõudeta. Kuna Annel olid õlad paljad ja meil miskit kaasas ka ei olnud, pidime tšehhi kutilt talle särki laenama. Siis võisime edasi mitusada meetrit mööda treppe üles templi juurde ronida, milles asus mitu meetrit pikk betooni astutud jalajälje kujutis. Huvitav kuda Buddha selliste suurte jalgadega templi uksest sisse mahtus...
Edasi jätsime tšehhidega hüvasti ning põristasime Namuangi Safari parki. Põhiline asi miks me sinna läksime, oli see, et seal sai üht suurt kiisut kaisutada. Või õigemini väikest tiigripoega, kes oli lihtsalt liiga nummi. Kui ta suuremaks ei kasvaks võtaksime küll endale siukse koju. Olgugi et tegemist oli kuu vanuse kutsikaga, keda Anne lutipudeliga toitis, siis Marguse kätt nätsutades muutus ta lõugade haare vahepeal nii hirmuäratavalt tugevaks, et Margus otsustas talitajal lasta igaks juhuks kiisu oma käe küljest eemaldada. Järgnevalt tegime ka väikse ringi ümber pargi - jalavaeva säästmiseks kasutasime elevanti. Polnud küll just teab mis limusiinisõit aga kuda sa muidu niimoodi Tais käid, et vantsidega sõitu ei proovi. Londiste otsa ronides Anne juba kahetses, et oli selle tripi valinud, sest tal oli loomast lihtsalt jube kahju.
Namuangis käidud oli kell saanud juba nii palju, et tuli tagasi pöörduda oma ööbimiskoha poole, mis asus saare teises otsas. Nimelt oli meil naaberkuurortis kella 17.00ks kinni pandud massaaž.
Anne valis endale kookoseõli massaaži ja Margus klassikalise Tai massaaži. Hinnaks oli 300bahti (100kr) tund. Ammu pole meid keegi niimoodi väänanud ja venitanud. Kogu aeg kusagilt midagi jälle ragises ja silmad olid punnis. Aga hea oli. Vahepeal üritas Margust masseerinud kleenuke Tai neidis teda oma põlvede abil silda visata. Aga kas oli Margus liiga raske või läks midagi nihu, igatahes sadas ta oma saja kiloga massöörile otsa. Peale pisikest toibumist prooviti uuesti ning teine katse sooritati edukalt kontide ragiseva aplodeerimise saatel.
Õhtust sai söödud ühe inglase vastavatud söögikohas. Toit, nagu ikka, oli imehea. Kuid kohati veidi liiga tšilline. Margus suutis nimelt oma hambad mingisse väga kurja ja tulipunasesse tšillikauna lüüa niimoodi, et põrgukuumus suus vaibus alles rohkem kui poole tunni pärast. Hiljem saime tolle inglasega ka rohkem jutule ja aitasime tal arvutisse skaibi installeerida, mispeale seda ise ka kasutada saime.
Enne magama minekut sai käidud ikka veel vähemalt 26 kraadises merevees tähistaeva all ujumas.

TO BE CONTINUED...

Elada selleks, et käia tööl

Taaskord on möödunud paar "põnevat" nädalat, kus midagi peale töö tegemise ja raha teenimise teinud pole. Sellegi poolest üritame midagi pastakast välja imeda, et mõni üksik hing, kes veel eesti suve ei naudi ning meie elust-olust huvitatud on, miskit tööjuures lugeda saaks.
Uudne kogemus siin saarekesel nimega Austraalia, on meie jaoks talve saabumine. Päeval ei saa suurt arugi, et midagi teisiti oleks aga öösiti on seevastu temperatuurid päris karmid. Ilmateate väitel on siis päeval ca 25 vs öise 5 vastu. Kuna ei meie telgil, autol ega siinsetel papist majadel mingit soojustust ei ole, lükkavad önnelikumad, kellel näiteks soojapuhurid varrukast võtta, need ööseks sisse. Meie aga kolisime oma telklaagri kuuri seinte vahele. Külmapoiss ei näpistanudki enam nii kõvasti, tuul ei puhunud avadest sisse ning kuke kireminegi oli mõne pügala võrra vaiksem. Hommikuti tööle minnes tuli aga kõik soojad riided välja kiskuda ning Anne sai "igaks juhuks" ostetud kindadki käiku lasta. Kui päike aga kõrgustesse jõudis, sai mõnuga soojust sisse ammutada, sest iga hetkega läks aina palavamaks.


Jahedad hommikud on aga väga ilusad, kuna mets ja maa on mattunud paksu uduloori alla. Päikesetõusu ajal ja mägede ümbruses on see kõik kohe eriti imeline.
Telgis või autos või kusiganes magades oleme õppinud loodusehäälte järgi aru saama, et mis kell parasjagu on. Kui majas läbu järele on jäänud on kell järelikult ca 12, kui kukk esimest korda kireb on ca 02:00 ja teist korda ca 04:00. Muideks kukele on tekkinud vist väike õpipoiss, kes meeleheitlikult üritab vana kuke kiremist matkida. Kui kell on saanud 06:00 on väljas veel pime aga kellaajast saame aimu tänu ahvimoodi naervatele lindudele - kookaburradele. Viimaste kõriehitus on selline, et 2-3 pisikest linnukest suudavad hullemat kisa teha kui paarikümnepealine rongakari. Katsu sa siis vaba päeva hommikul kauem magada. Et aimu saada, millest me räägime, väike Youtubest leitud videoklipp.



Õhtul (ca kell 6), kui päike loojunud, jäävad vait ka linnud. Asemele tekivad aga uued helid kraavipervel krooksuvate konnade, majaseintel siblivate ja piiksuvate sisalike ning peakohal tiirutavate kädistavate nahkhiirte näol. Viimased ei poe päevavalges aga päikese eest kuhugi koopasse peitu vaid riputavad end maantee ääres võsas olevate puude külge.
Töö koha pealt on seis suhteliselt sama – eestlased on ikka kunnid. Nelja peale istutame päevas sama palju või rohkemgi kui ülejäänud 8 inimest. Purustanud oleme ka oma vanad rekordid. Nüüd on Anne istutanud päevaga 47 kasti (2256 puud) ja Margus 56 kasti (2688 puud). Anne on juba nii tubli, et on alistanud istutamises nii Harry kui Marguse. Kokku oleme istutanud ca 64000 puud, mis maa-alaliselt on umbkaudu 64 hektarit.

Vahel on ette tulnud selliseid päevigi, et ülejäänud kamp on liiga pohmas või lihtsalt laisk või iirlane, et tööle ilmuda ning istutanud on ainult eestlased. Nii ongi tekkinud siia Byfieldi kanti nn eesti metsad. Nii et 10 aasta pärast võite tulla siia mändide vahele riisikaid korjama.
Lisaks istutamisele oleme proovinud ka veidike teist tüüpi asja. Kuna enne kui puid värskelt küntud vagudesse istutada saab, tuleb kindel olla, et seal mingit muud mudru kasvama ei hakkaks. Selleks kastetakse maa üle mingi spets kemikaaliga. Tavaliselt tehakse seda pritsuvoolikutega täiendatud ATV-dega aga mõnel maalapil tuleb asja teha käsitsi. Nii tatsasidki Margus ja mõned teised veel kemikaalitünn seljas voolik vasemas ja pump paremas käes ning piserdasid põllu üle.
Uutest elukatest oleme põllal ära näinud ära ühe väga suure ussi. Suure tõenäosusega oli tegemist mingit liiki püütoniga. Nimelt leidis Anne ussikese keset vagu lehkamas. Ilmselt juba päevi seal lebanud aga siiski oli siuke mehise käsivarre jämedune ja ca 1,5m pikk roheline ja kollaste ruuduliste pükstega tüüp. Netist liiki tuvastades nägime ühelt pildilt, et nende munad on kole sarnased sellele, mille Margus ükspäev põllalt koju vedas. Hea et omletti ei üritanud teha...

No aga ega me ikka kogu aeg ka ei tööta – vahest on ju vabu päevi ka või jälle mõni imelik püha. Siis käime tennist mängimas ja basseini ääres tsillimas. Pühade puhul oli naabrimutt endale kassi koju toonud ja nii oli meil uus sõber. Oma kodus tüüp passida ei viitsinud vaid hängis terve aja meiega – ükskõik kus me ka ei olnud. Kui igavuse peletamiseks eesti kassid püüavad hiiri, siis too kass püüdis sisalikke. Aga sarnaselt eesti kassidele üritas ta öösel meid kõigest väest üles ajada ronides mööda telgi seinnu üles ning kimbutades autos olijaid katusel trampimisega ning akrobaaditrikkidega akna välisliistul.

Paar päeva tagasi oli meie jaoks veel üks suursündmus – nimelt saime esimest korda Austraalias oldud aja jooksul proovida värskelt püütud kala. Siiani on meie siinsed kalakogemused mahtunud kõik ära sushi sisse aga seekord oli tegemist ca meetri pikkuse „lamepeaga” (flathead). Nagu arvata võite oli sel kalal väga lame pea. Maitsel polnud väga vigagi aga vanemate tehtud ahjulõhele või suitsulestale jäi ta ikka pika puuga alla.

Töö ja puhkus käsikäes...

Tere kallis lugeja. Pole juba kaks nädalat midagi kirjutanud. Seda põhiliselt selle pärast, et oleme vahepeal istutanud pea 30000 puud ning midagi eriti seiklusrohket korda pole saatnud. Aga eks üritame ikka natuke oma tegemistest rääkida.

Töörindel on muutunud nii palju, et me oleme arenenud palju osavamaks. Parematel päevadel on Margus istutanud 48 kasti (2304 puud) ning Anne 41 kasti (1968 puud). Ehk siis Margus jääb kogu kambast alla veel vaid Harryle ja vahest veel ühele tüübile ning Anne teeb ära enamikele kuttidele olles viimastele heaks motivaatoriks rohkem tegema ja mitte naisterahvale füüsilises töös alla jääma. Kahjuks samal ajal kui oleme muutunud piisavalt heaks, et suhteliselt normaalset raha teenida, vähendati tasu kasti puude eest 4$ peale. Väidetavalt pidavat meil lihtsam maapind olema, kus saab kiiremini istutada. Eks ta võib-olla natuke ehk ongi aga mitte 20%.
Tööl pole muidu väga vigagi aga orgunn on kehvavõitu. Kord lõppevad enne päeva lõppu puud otsa, teinekord pole maad kuhu istutada. Viimased kaks päeva on aga sundpuhkus olnud kuna oleme teinud liiga kiiret tööd ja oma graafikust ees ning uus maalapp, kuhu liigume, on veel ettevalmistamisel. Või nii vähemalt räägitakse.

Lisaks sellele, et saame oma tööga puude istutamise kogemust, pakub see meile võimalusi kohaliku loodusega lähemalt tuttavaks saamiseks. Hommikul kella 6 paiku põllale jõudes võtab meid tihtilugu vastu imeline vaatepilt udusalli mähitud mägede tagant tõusvast päikesest. Teel tööle näeme aegajalt kängurusid, öökulle, hiidkonni ning muid metsalisi. Põllul oleme kohtunud mõningate ussikestega, suure sisalikuga (Bearded Dragon), igasugu eri linnukestega (näiteks jaanalinnud), hiirtega, meid uudistavate suurte punaste kängudega, konnadega ja tühja kilpkonna kilbiga. Ja ükspäev leidis Margus muna. Tõi selle isegi koju, endal omleti mõtted peas aga siis millegi pärast otsustas ikka ümber. Nii jäigi muna söömata...

Vahepeal on meil olnud ka 4 päevane puhkus. Seda kasutasime ära lehkavaks savihunnikuks muutunud tossude pesuks, haavade paranduseks ning reisuks lähedal asuvale paradiisisaarele Great Keppel. Viimane on piltilusate randadega väike saareke, mis on ideaalseks pelgupaigaks argielust põgenemisel. Selle Aegna suuruse saare peal on üks poeke ja pizzakoht. Seal asub ka mingi kuurort, kuid lähedalt me seda uudistama ei läinud. Tegelesime hoopiski rannas lebotamisega, palmide alt korjatud kookospähklite avamise ning snorgeldamisega. Kuna saart ümbritsevad korallid asuvad rannale nii lähedal, et nendeni pääseb ujudes, siis kasutasimegi ära oma 14$ eest Busseltonist hangitud hüpersuperkvaliteetset smorgeldamisvarustust ning ujusime võidu igasuguste silmipimestavalt kirjude kaladega. Väidetavalt olevat kalapoeg Nemo ka seal kuskil olnud aga me pole päris kindlad, kas teda nägime. Ja ühte rai kala ajasima ka taga.
Saarelt tagasi tulles võtsime endale viie kookospähkli näol mitmeks päevaks ajaviidet kaasa. Kas te olete üritanud seda pähklit oma turvakesta seest kätte saada? Kui ei, siis teadke et parimateks abimeesteks on MacGyveri nuga, katkise sõraga sõrahaamer ja poolik kellu.

Veel käisime oma puhkuse jooksul ära Rockhamptonis, kus toimus parasjagu igaaastane raamatufestival. Uue kasutatud raamatu sai omandada 1-5$ eest. Kui pool kohalikust näitustepaviljonist oli täidetud raamatutega, siis teine pool tohutute kasutatud ja mittekasutatud riiete kuhjadega, kust võis valida endale mida hing ihaldas ja seda 2$ tükk. Soodne-moodne.

18. mai oli meie majas selline tähtis sündmus nagu Anne sünnipäev. Kuigi ta oleks tahtnud 24 aasta asemel 4 aastaseks saada, siis seda me talle kahjuks pakkuda ei saanud. Küll aga tegime morsipeo nagu neljaaastastel - kartulisalati ja ahjuvinkudega, morsi asemel oli laual küll vedi kangem kraam. Päeva lõpus tõi meie töökaaslasest ja majanaabrist iiri poiss Paul Annele sünnipäevakaardi ka. Meil polnud vaja kaarti esimesest kahest sõnast kaugemale lugedagi, kui juba oli nalja nabani. Nimelt seisis kaardil „Kallis Emma”. Kusjuures Emma nimeline neiu töötab ka meiega siin. Kui ta oma veast aru sai, siis tuli ja vabandas sajaga. No vähemalt ta ju üritas.

Räägime siis natuke meie majanaabritest ka. Köögi ja elutoa pinda jagame lisaks Harryle ja Jaanikale veel 6 inimesega: austraallasest boss Graig - muhe vend, kelle kael on vähemalt kaks korda sama punane kui pats pikk; Scott – austraallasest lillelaps, kes on juba paar aastat seda tööd teinud; Rodney – aborigeen Uus-Meremaalt ja 5 aastat puid istutanud; austraallastest päkkpäkkeritest paarike Emma ja Shane, kellest üks avastas eelmine nädal, et ta on rase; ja siis on veel iirlane Paul – kes iirlastest midagi teab, sellele piisab iseloomustavast sõnast „iirlane”.

Kogu sellest kambast keegi mingit erilist intelligentsitaset üles ei näita, kui Graig välja jätta. Veel oleme täheldanud, et viimne kui üks inimene, kellega koos töötame, peab kanepit oma elu igapäevaseks osaks. Küll tõmmatakse hommikul ärgates, lõuna ajal võiku kõrvale, puhkepausidel, enne tööpäeva lõppu, enne rooli istumist, roolis, enne dushi alla minekut, peale seda ja kogu see aeg kuni magama jäämiseni. Kõik neist muidugi seda nii hullusti ei tarbi aga mõne kohta käib see kindlasti. Ja sellest, et vesipiibust annab tõmmata ka midagi muud peale kanepi, polnud enamik kohalikke isegi kuulnud.

Eile, kui käes oli järjekordne sundpuhkuse päev, otsustasime teha vahelduseks jälle midagi põnevat ning käisime mõned kilomeetrid Yeppoonist väljas asuvas väikses loomaaias. Selle koha põhiliseks atraktsiooniks oli interaktiivsus. Umbes poolte loomaaia elanikega sai füüsilisel tasemel tutvust teha. Esimesena võttiski meid vastu partidest, kukkedest, kanadest, kalkunitest, paabulindudest koosnev lindude hord, kes kõik paistsid eelmise õhtu toidu peal olevat, sest see ca 60 pealine kamp jälitas terve aeg seda, kellel toidukott käes oli. Lindudest natuke eemale saanud tulid palukest nuiama kümned kängurud, kellest mõni nägi välja nagu valku ja steroide sööv kahemeetrine jõusaali-jõmm. Ja täitsa pesuehtsat neeger-känguru nägime ka.


Puurides võis kohata tavapäraseid elukaid – wombateid, emusid, rääkivaid papagoisid, madusid, sisalikke, kilpkonni, krokodille ja dingosid. Seekord kuulsime ära ka dingo ulumise – päris jube kui siuke koduloomaks oleks kuna teadupärast nad haukuda ei oska vaid selle asemel pidevalt uluvad. No ja otseloomulikult olid seal ka koaalad, sest see oligi tegelikult põhiline põhjus, miks seda loomaaeda külastasime. Nimelt anti seal meile koaalat silitada ning väikese tasu eest ka sülle võtta. Ja uskuge meid – ta ongi nii pehme kui ta välja paistab. Kes julgust proovile tahtis panna, see sai kaisutada püütonit ja kahte eri liiki sisalikupoissi. Veel saime teada ühe huvitava fakti, et Queenslandi osariigis pidavat ca iga kolmanda maja katusel püüton elama ja Brisbanes igal teisel. Nii et kuna meie telgi ega auto katusel püütonit ei ela, siis peab majal kindlasti olema või siis vähemalt mõnel naabril.

Täname tähelepanu eest ja kiigake meie pildialbumisse ka - ehk oleme sinnagi midagi lisanud ;)

Teie,
Anne ja Margus

Rohelised...

Eesmärk Sydneyst välja liikudes oli võimalikult kiiresti jõuda sinna kus on töö. Me lootsime et ta on parasjagu Queenslandi osariigis ja seega võtsime suuna Bundabergi poole. Kuna kilometraaž pikk, siis vahepeal tegime ikka mitmeid peatuseid ka. Esimene neist oli Coffs Harbouris, kus ööbisime ühes väga vinges karavanpargis ning nägime keskmisest veidi suuremat banaani. Coffs’is oli näha, et olime liikunud troopilise sooja kliima poole kuna tuvide asemel olid kukeharjadega punktuvid.

Järgmiseks vahepalaks oli Byron Bay, mis oli väike kuurort/surfi-linnake. Kuna aga sattusime sinna pühapäeval, siis oli linn kohalikest turistidest ummistunud. Linna suurim tänav oli paksult autosid täis ja liikumine toimus jalakäija kiirusel. Seal ronisime autoga mingi künka otsa, kus oli tuletorn ja ilus vaade aga kuna jälle oli turiste nii tohutult, et puudusid parkimisvõimalused, lasti tüdrukud fotokatega maha ning poisid jäid kuhugis suvalisse kohta parkima.

Päeva lõpu poole jõudsime Surfers Paradise’i. See linn erines eelnevast kahest kohast tatoolselt. Kui viimased olid lihtsalt väikesed linnakesed, kus käidi surfamas ja puhkamas, siis Surfers Paradise oli tõeline city, kus rand oli ääristatud pilvelõhkujatega. Sai sealgi veidi ringi tsillatud ja läheduses öömaja otsitud.

04.05 hommikul sõitsime varakult Brisbane’i, et seal võimalikult palju näha/teha. Aga ennäe imet- linn oli täitsa inimtühi ja poed olid kinni, kuigi oli esmaspäev. Asi selles, et kuna Brisbane asub Queenslandi osariigis ja erinevatel osariikidel on pühad tihtilugu erinevatel aegadel, õnnestus meil juba kolmandat korda ära näha Labor day nimeline mõttetu püha. Noh mõttetu muidugi meie jaoks, sest tööl me ei käi aga turistiasju tahaks teha.
Hoolimata sellest pühast tegime ikka Brisbanele tiiru peale ja vaatasime üle mõned turistiatraktsioonid nagu näiteks lopsaka loodusega pargid, parima linnavaatega mäe Coot-Tha ja McDonalds’i. Viimase küll muidugi 50 sendise jäätise pärast.

Brisbane TEHTUD! tegime enne ööbimispaika veel kiire peatuse Noosa nimelises rannaäärses surfilinnas. Kui näiteks Byron bay oli täis nooremapoolseid surfareid, siis Noosa rahvast suurema enamuse moodustasid pensioniealised neiud ja noormehed. Olime juba peaaegu troopikas – ilm oli palju soojem ja tuvide asemel liikusid ringi kalkunid.

Ööbima otsustasime jääda Childersisse – väike karavanparkidest koosnev linn mis on ümbritsetud farmidest. Tundus väga hea koht olevat, kust tööotsingutega alustada. Ja juba järgmisel päeval kammisimegi läbi karavanparke, et tööd leida. Siinkandis on karavanparkidel lisaks majutuse funktsioonile veel tööbüroo funktsioon. Ega farmerid eriti päkkpäkkeritega otse tegeleda ei taha ja seega vahendavad tööd pargid, kes vastutavad kogu paberimajanduse eest. Ja et sellest värgist mingit kasu saada on süsteem tehtud nii, et karvanpark sulle muidu tööd ei otsi, kui sa seal ei ööbi. Kui meie tööd küsisime, öeldi et mingi 20 inimest on enne meid ootejärjekorras ning et ehk mingi paari nädala pärast peaks tööd olema aga et seda tööd saada tuleb niikaua seal ööbida ja neile iga öö eest pappi köhida. Saatnud need pargid mõttes pikalt liikusime edasi Bundabergi, kus pidavat roppu moodi tööd olema. Seda oleme kuulnud mitmeist eri allikaist. Samas oleks pidanud seda eeldama, et kui kõik räägivad, et seal palju tööd on, siis on seal veel rohkemgi tööotsijaid. Ja nii oligi. Pea kümme karavanparki ja mitu hostelit läbi käinuna olime saanud kahte sorti vastuseid – 1)järjekorras ca 20 inimest, töö tuleb kahe nädala pärast või 2)me ei tegele töövahendamisega. Ka tööbürood ei suutnud meile ühtegi positiivset uudist tuua. Aga et oli Marguse sünna, siis otsustasime süüa arbuusi, torti ja juua end purju. Käik läks plaanikohaselt, kui järgmise päeva pohmakas välja arvata.

Kuna Jaanikal õnnesus juba 12st magama minna, siis kupatati ta hommikul rooli ja kästi see pohmarite kari Rockhamptonisse toimetada. Vahepeal infopunktist läbi hüpates saime sellise kasuliku vihje, et läheduses asuvate paradiisisaarte peal võib kuurortides töölisi vaja olla. Saigi natuke uuritud ja pea esimesest kuurortist öeldi, et nädala pärast saame seal tööd ainult et raha meile ei maksta. 3h tuleb päevas tööd teha ja vastutasuks saame tasuta majutuse ja snorgeldamisvarustuse. Kuna raha oli otsas, tuli esimese variandina ikka leida selline koht, kus midagi teeniks ka.

Rockhamptonis oli meil tavapärane rutiin – üritasime leida tööd nii büroodest kui internetist aga ei pussugi. Kandideerisime isegi Austraalia keskel asuva Alice Springi kandis olevasse kuurorti aga vastust pole veel saanud.

Paar päeva Rockys tiirutanud sõitsime ca 60km põhja poole Yeppooni linna, kus esimese asjana kohe infopunktist töö kohta uurisime. Meie õnneks töötas seal üks ülimalt tore ja abivalmis tädi Beverly, kelle naabrimees istutab kusagil metsa ja vajab selleks abilisi. Üritasime talle helistada aga vastu võttis ta naine, kes tundus paras bitch olevat ning kelle arvates meid sinna tööle vaja pole. Nutuse näoga Beverly juurde tagasi minnes soovitas ta meil peale tööpäeva lõppu oma naabrimehe kodunt läbi sõita ja andis meile aadressi. Kuna tööpäeva lõpuni oli terve tööpäeva jagu aega, siis veetsime aega oma lemmikviisil – tööd otsides. Küll panime tööotsingu kuulutuse ühte farmerite kogunemispaika, küll käisime linna ainsas farmis – ananassi farmis ja siis veel mõnes kohalikus kuurortis aga tulemust ei olnud kuskilt näha. Kuurortides märkasime muidugi järjekordset kliimamuutust – kalkunitest olid saanud paabulinnud ja jaanalinnud. Viimased pidavat veel erilised ülbikud olema ja inimestelt süüa norima ning kui sa miskipärast oled nii kitsi, et isegi jaanalinnule saiapalukest ei anna, siis võib 1,5 meetrine linnuke sulle lihtsalt peaga äsada.

Kuurortides proovis Margus uut taktikat – teha tööandjale sobiv CV. Telekoomiku haridus, töö Elisas ning mitmed muud omadused vahetusid Hotelli ja Turismindusega ning erinevate pubide ja restroranidega. Muidu lihtsalt ei võeta jutulegi. Isegi nõudepesijal on aastaid kogemust vaja. Mitmed kohalikud on meile öelnud seda, et oleme liiga ausad, et siin tööd leida. Ja eksta ilmselt nii ongi.

Peale tööpäeva lõppu käisime siis metsamehe juures aga ega teda ennast kodus ei olnudki vaid teised puudeistutajad. Nood arvasid et tööd on seal küllaga ning et peaksime bossile Gregile uuesti helistama. Vastu võttis muidugi tema naine aga seekord olime kavalad ja küsisime ikka tüüpi. Gregiga saime kohe jutule ja esmaspäevaks oli tööpäev olemas. Niikaua tuli veel kusagil vegeteerida ning puhkuse lõpust viimast võtta. Nii olimegi ühes päris mõnusas karvanpargis, kus võtsime palmide vahel basseini ääres päikest, vahepeal ujudes ja tennist mängides.
Laupäeval käisime õhtul veel rannas kuutõusu vaatamas. Viimasega kaasnes ka veetõus ja see ei olnud väike – veetasemete vahe ööl ja päeval oli 5m. Kui meie randa jõudsime oli tõus juba täies hoos ning liivarannast kattus paari minutiga ca 7m veega.
Esmaspäev oli lõpuks meie kauaoodatud tööpäev. Äratuskell helises 3:30, 5:00 startisime Gregi maja juurest, 6:00 olime peale 20km asfaltteed ja 20km auklikku džiipidele mõeldud kruusateed jõudnud sihtkohta. Ega päris täpselt pole siiani aru saanud, kus see koht asub aga fakt on see et sinna sõidab tunni ning kohal olles ümbritsevad lagedad põllud ja mäed. Mägede tagant tõusva päikese saatel tehti meile ära kiirkoolitus, kuidas istutada puud ning tööpäev võis alata. Töö näeb välja selline, et tühjale ülesküntud põllule saadetakse peale pea tosinane kamp labidate ja istikutega varustatud noori, kes kõik valivad omale vao ning sisestavad taimed kolmesammuste vahedega maapinda. Viimaseks on kas pehme muld (vähelevinud variant), kuivanud sopp (enimlevinud variant), ülikuivanud sopp (me kutsume ka asfaltiks) või savine muld. Pidevalt on muld kaetud nabani ulatuva heinaga.
Raha makstakse meile resti pealt. Üks rest sisaldab 48 puud ja selle eest saab 5$, seega teenid niipalju kui ise teha suudad ja viitsid. Keskmiselt tehaks ca 20-30 resti päevas, osavamad 40-50 ja mõned segased on teinud üle 70. Viimased teenivad seega ka väga head raha. Meie oleme hetkel veel need keskmised aga üritame pürgida hullude hulka. Kahepeale oleme 7728 puud istutanud. Seega meie ökoloogiline jälg on küll superroheline.

Töö ise on füüsiliselt suht raske. Kõva koormuse saab selg. Villud tekivad nii kätele kui jalgadele. Kuid me ei kurda – trenn on hea ja raha makstakse ka. Nõmedam osa sellest on ülivarajane ärkamine ja see et töötsükkel on 10 päeva tööd ka 4 päeva puhkust. Erinevalt sääskedest ei ole meil kella 4 ajal kohe üldse mitte söögiisu. Aga midagi tuleb ju sisse pressida, et jaksu oleks tööd alustada.

Elamine on meil orgunnitud tööandja juurde. Elame tema aias luksuslikus kahetoalises telgis, milles isegi Margus vabalt püsti seisab. Ilmselt võiks Annegi kukile ronida. Kasutada saame kõike majas olevat (pesuruum, köök, telekas jne). Boonustena laulab meile unelaulu telgi läheduses röökiv konn ning ka äratus on orgunnitud 10 meetri kaugusel oleva kuke pool. Viimast küll kahjuks kaks tundi liiga vara.

Ja vahepeal helistati Margusele ühest kuurordist ja kutsuti kelneriks. Ju siis valetamine tasub vahest ikka ära.
PS! Suured kallistused veelkord kõikidele emadele meie poolt teate ju küll mis puhul ;)

On The Road Again...

Nonii. Nüüd oleme end Bondi Beachil ilusasti sisse seadnud, töökoht olemas ja auto müüdud...

MITTE!

Tegelikult oleme Sydneyst juba sadu kilomeetreid põhja pool Coffs Harbour'is ning liigume edasi põhja kuni leiame endale mingit tööd. Näiteks võiks seda olla Bundabergis. Miks siis meie plaanid nii kategooriliselt muutusid? Ikka meie valge täku pärast. Tegelikult hoopis Austraalia tobedate seaduste pärast. Ühel ilusal neljapäeval, kui autole oli kindel ostja juba tekkinud, saime RTA-st (roads and traffic authority) ehk kohalikust teede- ja transpordiametist teada, et NSW osariigis tuleb auto müümisel saada ta kohta sertifikaat, et too on ikka teekõlbulik. Isegi kui me oleks autosse hunniku raha pannud ning ta kuidagi teekõlbulikuks saanud oleks pidanud ta WA osariigist NSW ümber registreerima, mis kõik kokku oleks maksma läinud ilmselt auto hinna. Seega otsustasime jätkata oma roadtripiga ning viia auto tagasi Lääne-Austraaliasse. Enne veel kui tripini jõuame, räägime sellest, mis toimus vahepeal.

Kuna Collaroy Beachi hostel oli meile väga meeltmööda, siis veetsime seal terve nädala. Põhiline asi oli muidugi see, et sai tasuta surfilaudu rentida ning suurte lainetega rand oli kohe kõrval. Nii käisimegi päris mitu korda harjutamas. Nüüd on seis juba selline, et kui laine tuleb õige kujuga, siis saab Margus püsti sõitma. Anne käis küll proovimas vaid ühel päeval, kuid sellegi poolest oli ta ülimalt tubli ning sai ka päris mitmel korral lauaga lainele ning lauale püsti. Surf on küll see, mida jääme taga igatsema ja igav võimalikul juhul jälle proovida kavatseme.
Peale seda, kui Collaroyst tagasi kesklinna kolisime, tuli mõned ööd veeta hostelis või siis autos. Meie otsustasime teise variandi kasuks. Tegelikult tegime seda vaid ühel ööl, sest teisel saime olla sõbrantsi Ivi juures. No ja seejärel pidime siis oma uude korterisse sisse kolima. Olime nädala üürigi juba ette ära maksnud... Aga esimesel ööl siis parkisime auti Bondi ranna lähedale ookeani äärde. Muidu mõnus vaikne kohakene, aind äratuseks hakkas lähedaloleva maja alarm tööle, mis ei tahtnudki ära lõppeda ning kõrvalolevas pargis käidi hommikul vara-vara koeri jalutamas. No ja siis ei jäänudki muud üle, kui luugid lahti lüüa ja tegutsema hakata. Hommikusööki läksime sööma Harry ja Jaanika hostelisse ning peale seda suundusime linnapeale. Lõunaks oli meil aga kokku lepitud kohting Marguse venna tuttavatega, kellest ühe juured on Eestist! Käisime koos lõunatamas sellises restoranis nagu YumCha. Tegemist oli aasia toiduga aga eriline oli ta selle poolest, et seal ei tooda menüüd lauda, vaid menüü käib ise ringi ja sina valid mida soovid. Väga väga maitsev oli kõik niiet peame lõunasöögi eest Martinile ja Evele suure aitäh ütlema, et nemad meie uusi sõpru Eestis nii hästi võõrustasid. Louis jagas meile ka hulganisti kasulikku teavet paikade kohta, mida me oma reisul kindlasti külastama peaksime. Ja algust tegime kohe Sydneys. Üks põnevamaid kohti kuhu me sisse astusime, oli restoran, mis asus 47. korrusel ja kust oli 360' vaade linnale, nimelt oli see korrus keerlema pandud. Liftiga tagasi alla sõites olid meile seltsiks kaks vägagi suurt härrasmeest. Tundus, et nad olid väga tähtsad riigipead, kahjuks nägupidi me siinseid poliitikuid ei tea. Aga neile väga meeldivad eestlased. Miks me seda teame? Peale seda kui ütlesime kust me pärit oleme, siis nad julgustasid meid Austraalia riigi nimel siia päriseks elama jääma. Ütlesid, et Austraalia ongi tublide välismaalaste, sealhulgas ka eestlaste, peal üles ehitatud. Veel käisime ära Harbour silla all asuvas The Rocks'is ja sealses pargis, kus üks Ameerika neiu meid omale modelliks palus.

Eelmisel korral kirjutasime, et elasime ühe päeva kuudis või noh kesklinna hostelis, mille tuba andis selle mõõdu välja. Aga tegelikult olid seal ka omad plussid. No see, et ta täiesti südalinnas asus, seda te juba teate, teine suur positiivne omadus oli see, et sealt anti meile kaasa tore raamatuke, kus sees kõige muu hulgas ka talongid, millega sai Sydney erinevatest pubidest ja baaridest tasuta jooke. Nii me siis jalutasime ühel ilusal päikselisel päeval ja kui janu tuli, astusime pubisse sisse, võtsime õlut ja veini ja siis jalutasime edasi, kuni taaskord kurk kuivas. Õhtul ühinesid meiega ka Harry ja Jaanika.

Ja nüüd siis olemegi taas teel. Loodame kogu hingest, et meie autokene meid ikka igale poole kohale viib ja et töö ka kiirelt meieni tee leiab (või siis meie temani...).
Tänane hommikvõimlemine on tehtud, auto vajalikud näidud üle vaadatud ja aeg minna.

Kohtumiseni siis järgmistes seiklustes!

Ikka teie,
A ja M.

Seekord Sydneyst

Nu tere jälle neiud ja noormehed

Viimased jutud panime kirja olles just jõudnud ACT’i (australian capital territory) ning pealinna Canberrasse. See oli siis 21. aprillil. Käisime vaatamas parlamendihoonet ning sõja mälestusmärki ja sõitsime niisama ringi. Ühesõnaga kiirturism – pealinn oli paari tunniga vaadatud.
Edasi oli vaja ööbimispaik leida. Otsustasime, et sõidame Sydneyle võimalikult lähedale, et hommikul kohe linna peale minna. Valisimegi esimese linnakese, mis oli ca 100km Sydneyst ning üritasime leida karavanpargi, kus telk püsti lüüa. Tegelt mõtlesime seekord võtta mingi hütikese, sest vihma lausa kallas. Kahjuks oli sealne park juba kinni ja selles linnas me normaalse hinnaga öömaja ei leidnudki. Olles jõudnud Sydney kesklinnast 30km kaugusele ning võtnud suuna mingile suvalisele telkimisplatsile saime aga jutule Iviga, kes meid lahkelt külla kutsus ja öömaja pakkus. Nii jõudsimegi Sydneysse plaanitust päeva varem.

Hommikul, kui Ivi oli mitu tundi juba tööd rabanud, ärkasime meiegi. Enne veel kui jõudsime hommikusöögini, kargas korteriuksest sisse naabrimees, kes on ühtlasi ka korteri omanik. Nähes et korteris on tavapärase kolme inimese asemel 7 sai ta suhteliselt kurjaks ning edasi me seal hängida ei saanud. Seega leidsime oma kolmapäeva sisustamiseks hoopis huvitavama tegevuse – otsustasime ära vahetada jubedat kriginat tegevad piduriklotsid. Alustuseks tuli kindlaks teha, mis on kõrvulukustava ja päid pöörama paneva krigina allikaks. Oli juhipoolne tagaratas. Järgmiseks ostsime 35$-ga uuedklotsid ning oligi jäänud viimane punkt ettevalmistusest - leida piisavalt tasane pind, et auto tõkiskingadeta kolmel rattal seistes minema ei vuraks. See ei olnud küll lihtne, kuid peale pooletunnist kuppelmaastikul üles-alla vuramist jõudsime rannaäärsesse rikkurite rajooni, kus sobiv paik täitsa olemas oli. Mis seal siis ikka kui särgid maha ja tööle. Sedapuhku siis küll ainult mehed. Naised olid lihtsalt ilusad ja ulatasid meile vahest vajalikke tööriistu.
Ratas alt ära, kukkus Harry pidurisüsteemi piduriketta ümbert lahti kiskuma. Samal ajal otsustas Margus sumpsi korda teha. Viimane nägi välja siis selliselt, et sumpsi pütis olevad 3cm läbimõõduga roosteaugud sai tangidega väänatud nii suureks, et kiliseva-koliseva-lonkava-ja-möliseva katkise sõela püti seest kätte saaks. Vanaraud välja kistud ja plekk tagasi väänatud, muutus heli juba palju paremaks – senise noad-kahvlid-hekikäärid-tsentrifuugis hääle asemel oli mõnus sportauto lörin. Sumps „korras” läks Margus Harryle appi, kes oli takerdunud probleemi taha, et kuda gondel niipalju sisse suruda, et uued ja palju paksemad piduriklotsid vahele mahuksid. Eelmistest klotsidest oli järel ainult metall, mis seletab ka meeliülendava konservikarbiriivimise hääle. Kuna kogu meie töörista kast ja varustus koosnes tellitavast võtmest ja tungrauast, ei suutnud me omal jõul gondlit sisse lükata. Tuli raibe maha kiskuda ja võtme ning tungrauaga sisse taguda. Tehtud! Edasi polnudki muud kui vidinad auto külge tagasi ja sõitma, et tutikaid pidureid testida. Kahjuks tuleb tõdeda, et päris esmaklassilised mehaanikud me pole kuna peale klotside vahetust pidurid võtsid väga ebaühtlaselt ja alles siis kui piduripedaali pool meetrit auto põhjast läbi olid surunud. Kahtlustasime, et pidurisüsteemi oli sattunud õhku ning üritasime seda välja saada keerates tellitava võtmega lase-õhk-pidurisüsteemist-välja polti. Pidurit pumbates seal natuke mullitas ning olime tulemusega rahul kuniks jälle rooli sai istutud. Kell hakkas saama õhtusse ja tuli otsida uus hostel ning ignoreerida kahtlaseid pidureid. Seekordseks valikuks osutus Maze backpackers südalinnas. Kõik kes kunagi Sydneys ööbida kavatsevad jätke viimane koht hoolega meelde, sest see on see hostel, kuhu te minna ei taha. Vangikongil oli laiust pea 2m ning pikkust ca 3. Sinna mahtus ära terve nari ja üks tool. Kuigi oli tegemist twin roomiga ning teadsime et toas on 2 eraldi voodit, poleks me osanud oodatagi, et need üksteise kohal asuvad. Lisaks polnud kogu toa peale ühtegi pistikupesa, muudest asjadest rääkimata.
Oli kuidas oli saime seal oma öö magatud ning et asukoht oli super, käisime ka õhtul Sidebari nimelises pubi-klubis istumas ja tasuta õlut nautimas ning tantsulkinit löömas.

Järgmisel hommikul tuli kiiresti uus hostel leida kuna Maze oli rõve ja koos parkimisega kallis. Parkimisega läks meil tegelikult isegi hästi – kui tavaliselt oleks see maksnud vähemalt 40$, siis lugesime kusagilt välja, et õpilastele on odavam. Selleks et tõestada, et sa õpilane oled, tuli Margusel minna, üliõpilase nägu peas, ühe universiteedi raamatukokku ning saada parkimislipikule peale tempel. Õnneks läks see väga libedalt ja saime 26$-ga pargitud.
Edasi sõitsime internetti uut hostelit otsima. Seekord otsustasime leida sellise koha, kus parkimine oleks tasuta. Ja leidsimegi. Seekord oli tegemist YHA Beachhouse backpackersi nimelise kohaga Collaroy Beachil, mis asub ca 20km südalinnast. Eelmise kohaga seda võrrelda ei saa. See oli ilus, puhas, väga toreda ja lõbusa administratsiooniga, 100m rannast, tasuta surfilaudade, bodyboardide ja jalgrataste laenutusega ning kinnise tasuta parklaga.
Olles end hostelisse sisse seadnud ostsime endale nädala bussikaardid ning sõitsime Iviga, kes lubas meile linnatuuri teha, kokku saama. Nii nägimegi lõpuks ära ka Sydney ooperimaja, Harbour Bridge’i, Chinese Gardens, Queen Victoria Building, Townhalli jpm. Vahepeal käisime ära ka turul, kus pilud meile süüa vorpisid. Turuks on seda muidugi keeruline nimetada kuna ntx Viru keskus jääb välimuselt ja suuruselt sellele alla aga just nii kohalikud seda kutsuvad. Kõige alumisel korrusel müüdi muidugi turukaupa ka.
Sellel, et me siin ükspäev autot putitasime, oli tegelikult point ka – üritame tast ruttu lahti saada. Asi selles, et nüüdsest lähevad meie ning Harry ja Jaanika teed lahku – meie jääme mõneks ajaks Sydneysse ning lendame kuhugi edasi, nemad lähevad õige pea põhja poole sooja.
Reede hommikul saigi auto kuulutus Gumtree nimelisse veebikeskkonda üles pandud ning juba mõne tunniga oli tekkinud paar huvilist, mis sest et auto hind 2900$ oli (mäletatavasti ostsime 1800$-ga). Edasi otsustasime kasutada ära võimalust laenutada tasuta surfilauda. Seekord võtsime parajalt suured lauad, et lihtsamini sõitma saaks. Olles mõned minutid vees ukerdanud hakkas Margus järsku Ookeani poole ära kalduma. Sõudis laual, mis ta sõudis aga kalda poole enam ei liikunud. Nimelt sattus ta mingisse suhteliselt tugevasse hoovusesse. Kartuses kalduda kaugele ära ning haisöödaks saada otsustas ta ainsalt veepeal hoidvalt asjalt, surfilaualt, maha hüpata ning kaldale kroolida. Peale 15min täie jõuga sõudmist suutis ta juba mõnikümmend meetrit kaldale lähemale saada ning lõpuks ka kivide vahelt välja ukerdada. Sellega oli Margusel surfiisu mõneks ajaks läinud. 10min hiljem võttis ta aga teise laua ja hoidis seekord hoovusest hoolega eemale ning juba esimese paari korraga said esimesed 5m surfilaual püsti seistes sõidetud.
Adru, liiv ja sool püksis läksime edasi Ivi juurde peole. Tegelikult käisime ikka dushi alt ka läbi ja saime päris puhtaks. Ivi juurest suundusime edasi ühe kohaliku noorme juhendamisel mingisse imelikku kluppi, kus peale träänsumuusika kuulmist otsa ringi keerasime ning minema jalutasime. Elu lühim klubiskäik.

Kuna me oleme ikka Austraalias ja kõikide eestlaste lemmikseriaal on Kodus ja Võõrsil, siis on ju igale Sydneys viibivale eestlasele kohustuslik käia ära Summer Bays. Tegelikult on selle koha nimi Palm Beach. Mingeid Hollywoodi stiilis võtteplatse me seal kahjuks ei näinud. Küll oli olemas Summer Bay surfiklubi ja saime ära käia selles samas WC-s, kus suure tõenäosusega Alf ja Sally ja paljud teised potil käinud on.

25.04 on austraallaste jaoks järjekordne püha. Tegemist siis Anzac Day-ga ja see on ilmselt mingi võidupüha, kuid väga täpselt me sellesse süveneda ei viitsinud. Igatahes olid kõik kohad täis patriootlikke aussisid ja kesklinn oli liikluseks suletud. Meie tähistasime toda päeva aga autopesuga. Pesemine toimus iseteenindusega pesulas. Lükkasid aga mündi sisse, valisid vajaliku toimingu (a la shampoon, survepesu, vaha, loputus, tolmuimeja jne) ja said mingi lühikese aja seda kasutada. Dollar survepesu režiimis andis näiteks 1min ja 10sek pesu. Sellise tempoga pole vist varem autot puhastanud. Porikihi alt tuli välja täitsa kena pann.
Täkk küüritud otsustasid Margus ja Harry enne päikeseloojangut veel kiire surfi teha. Otsus oli hea, sest nii heades tingimustes pole varem surfanudki – lained olid mõnusad ja ühtlased, tuul ei puhunud ning hoovuseid ei olnud.

Pühapäeval oli hostelis pannkoogihommik ja meile küpsetati ette hunnikute viisi kooke. Mingi tsikk lasi köögis lausa kuue panni peal korraga.
Kõhud täis oli aeg internetist endale uut elukohta vaadata. Paar vaatamist kokku lepitud sõitsimegi korterite juurde, mis asusid Bondi beachi lähedal. Esimene tundus hubane, hea asukohaga ning kõik eluksvajalik oli olemas. Teise eeliseks oli super vaade aknast, sest too asus künka otsas ning korter 5. Korrusel. Seega avardus vaade rannale ja ümbruskonnale. Hoolimata sellest ei istunud meile see, et meie tulevastel korterikaaslastel silmad liiga pilukil olid. Me pole küll rassistid, kuid asiaatidega koos elada ei taha. Ja seal haises kah. Nii et järgmisel laupäeval kolimegi esimesena vaadatud kohta sisse.

Korteri vahetust lähedusest leidsime ühe vene poe, kust saab musta leiba, seljankat ning palju muud. Võtsime siis kogu oma järele jäänud vene keele sõnavara ja oskused kokku ning küsisme, palju leib maksab. Natuke veel suheldud küsisid vene mammi meilt, et kust me pärit oleme ja imestasid kõvasti, et Eestis on veel noori, kes vene keelt mõistavad. Vähemalt suutsime me neile sellise mulje jätta :D









Tagasi kodu poole suundudes pani meid buss sellises kandis maha, et otsustasime hostelisse bussi asemel minna praamiga. See oli ikka ülihea mõte, sest saime hoopis teise nurga alt näha öist ooperiteatrit, Harbour Bridge’i ja Sydney siluetti. No oli ikka ilus küll.

Vahepeal käisid Harry ja Jaanika esimesele tüübile autot näitamas aga see tohman alustas auto vaatamist kohe nendest kohtadest, kust poleks pidanud – mitte töötavast juhiaknast ja olematust konditsioneerist.
Täna sai veel sumpsi nati putitatud kuna too otsustas ootamatult hullu lörinat tegema hakata. Probleemi lahendasime sõrmejämeduse torujupi ja riidepuuga. Loodame et keegi auto põhja alla ei vaata.
Nüüd tegeleme kõvasti tööotsingutega ja loodame kähku leida midagi, muidu peab varsti vargile minema.

Anne ja Margus

PS! Meie piltide link on nüüd jälle korras, niiet nüüd kõik vaatlema :)