Seekord Sydneyst

Nu tere jälle neiud ja noormehed

Viimased jutud panime kirja olles just jõudnud ACT’i (australian capital territory) ning pealinna Canberrasse. See oli siis 21. aprillil. Käisime vaatamas parlamendihoonet ning sõja mälestusmärki ja sõitsime niisama ringi. Ühesõnaga kiirturism – pealinn oli paari tunniga vaadatud.
Edasi oli vaja ööbimispaik leida. Otsustasime, et sõidame Sydneyle võimalikult lähedale, et hommikul kohe linna peale minna. Valisimegi esimese linnakese, mis oli ca 100km Sydneyst ning üritasime leida karavanpargi, kus telk püsti lüüa. Tegelt mõtlesime seekord võtta mingi hütikese, sest vihma lausa kallas. Kahjuks oli sealne park juba kinni ja selles linnas me normaalse hinnaga öömaja ei leidnudki. Olles jõudnud Sydney kesklinnast 30km kaugusele ning võtnud suuna mingile suvalisele telkimisplatsile saime aga jutule Iviga, kes meid lahkelt külla kutsus ja öömaja pakkus. Nii jõudsimegi Sydneysse plaanitust päeva varem.

Hommikul, kui Ivi oli mitu tundi juba tööd rabanud, ärkasime meiegi. Enne veel kui jõudsime hommikusöögini, kargas korteriuksest sisse naabrimees, kes on ühtlasi ka korteri omanik. Nähes et korteris on tavapärase kolme inimese asemel 7 sai ta suhteliselt kurjaks ning edasi me seal hängida ei saanud. Seega leidsime oma kolmapäeva sisustamiseks hoopis huvitavama tegevuse – otsustasime ära vahetada jubedat kriginat tegevad piduriklotsid. Alustuseks tuli kindlaks teha, mis on kõrvulukustava ja päid pöörama paneva krigina allikaks. Oli juhipoolne tagaratas. Järgmiseks ostsime 35$-ga uuedklotsid ning oligi jäänud viimane punkt ettevalmistusest - leida piisavalt tasane pind, et auto tõkiskingadeta kolmel rattal seistes minema ei vuraks. See ei olnud küll lihtne, kuid peale pooletunnist kuppelmaastikul üles-alla vuramist jõudsime rannaäärsesse rikkurite rajooni, kus sobiv paik täitsa olemas oli. Mis seal siis ikka kui särgid maha ja tööle. Sedapuhku siis küll ainult mehed. Naised olid lihtsalt ilusad ja ulatasid meile vahest vajalikke tööriistu.
Ratas alt ära, kukkus Harry pidurisüsteemi piduriketta ümbert lahti kiskuma. Samal ajal otsustas Margus sumpsi korda teha. Viimane nägi välja siis selliselt, et sumpsi pütis olevad 3cm läbimõõduga roosteaugud sai tangidega väänatud nii suureks, et kiliseva-koliseva-lonkava-ja-möliseva katkise sõela püti seest kätte saaks. Vanaraud välja kistud ja plekk tagasi väänatud, muutus heli juba palju paremaks – senise noad-kahvlid-hekikäärid-tsentrifuugis hääle asemel oli mõnus sportauto lörin. Sumps „korras” läks Margus Harryle appi, kes oli takerdunud probleemi taha, et kuda gondel niipalju sisse suruda, et uued ja palju paksemad piduriklotsid vahele mahuksid. Eelmistest klotsidest oli järel ainult metall, mis seletab ka meeliülendava konservikarbiriivimise hääle. Kuna kogu meie töörista kast ja varustus koosnes tellitavast võtmest ja tungrauast, ei suutnud me omal jõul gondlit sisse lükata. Tuli raibe maha kiskuda ja võtme ning tungrauaga sisse taguda. Tehtud! Edasi polnudki muud kui vidinad auto külge tagasi ja sõitma, et tutikaid pidureid testida. Kahjuks tuleb tõdeda, et päris esmaklassilised mehaanikud me pole kuna peale klotside vahetust pidurid võtsid väga ebaühtlaselt ja alles siis kui piduripedaali pool meetrit auto põhjast läbi olid surunud. Kahtlustasime, et pidurisüsteemi oli sattunud õhku ning üritasime seda välja saada keerates tellitava võtmega lase-õhk-pidurisüsteemist-välja polti. Pidurit pumbates seal natuke mullitas ning olime tulemusega rahul kuniks jälle rooli sai istutud. Kell hakkas saama õhtusse ja tuli otsida uus hostel ning ignoreerida kahtlaseid pidureid. Seekordseks valikuks osutus Maze backpackers südalinnas. Kõik kes kunagi Sydneys ööbida kavatsevad jätke viimane koht hoolega meelde, sest see on see hostel, kuhu te minna ei taha. Vangikongil oli laiust pea 2m ning pikkust ca 3. Sinna mahtus ära terve nari ja üks tool. Kuigi oli tegemist twin roomiga ning teadsime et toas on 2 eraldi voodit, poleks me osanud oodatagi, et need üksteise kohal asuvad. Lisaks polnud kogu toa peale ühtegi pistikupesa, muudest asjadest rääkimata.
Oli kuidas oli saime seal oma öö magatud ning et asukoht oli super, käisime ka õhtul Sidebari nimelises pubi-klubis istumas ja tasuta õlut nautimas ning tantsulkinit löömas.

Järgmisel hommikul tuli kiiresti uus hostel leida kuna Maze oli rõve ja koos parkimisega kallis. Parkimisega läks meil tegelikult isegi hästi – kui tavaliselt oleks see maksnud vähemalt 40$, siis lugesime kusagilt välja, et õpilastele on odavam. Selleks et tõestada, et sa õpilane oled, tuli Margusel minna, üliõpilase nägu peas, ühe universiteedi raamatukokku ning saada parkimislipikule peale tempel. Õnneks läks see väga libedalt ja saime 26$-ga pargitud.
Edasi sõitsime internetti uut hostelit otsima. Seekord otsustasime leida sellise koha, kus parkimine oleks tasuta. Ja leidsimegi. Seekord oli tegemist YHA Beachhouse backpackersi nimelise kohaga Collaroy Beachil, mis asub ca 20km südalinnast. Eelmise kohaga seda võrrelda ei saa. See oli ilus, puhas, väga toreda ja lõbusa administratsiooniga, 100m rannast, tasuta surfilaudade, bodyboardide ja jalgrataste laenutusega ning kinnise tasuta parklaga.
Olles end hostelisse sisse seadnud ostsime endale nädala bussikaardid ning sõitsime Iviga, kes lubas meile linnatuuri teha, kokku saama. Nii nägimegi lõpuks ära ka Sydney ooperimaja, Harbour Bridge’i, Chinese Gardens, Queen Victoria Building, Townhalli jpm. Vahepeal käisime ära ka turul, kus pilud meile süüa vorpisid. Turuks on seda muidugi keeruline nimetada kuna ntx Viru keskus jääb välimuselt ja suuruselt sellele alla aga just nii kohalikud seda kutsuvad. Kõige alumisel korrusel müüdi muidugi turukaupa ka.
Sellel, et me siin ükspäev autot putitasime, oli tegelikult point ka – üritame tast ruttu lahti saada. Asi selles, et nüüdsest lähevad meie ning Harry ja Jaanika teed lahku – meie jääme mõneks ajaks Sydneysse ning lendame kuhugi edasi, nemad lähevad õige pea põhja poole sooja.
Reede hommikul saigi auto kuulutus Gumtree nimelisse veebikeskkonda üles pandud ning juba mõne tunniga oli tekkinud paar huvilist, mis sest et auto hind 2900$ oli (mäletatavasti ostsime 1800$-ga). Edasi otsustasime kasutada ära võimalust laenutada tasuta surfilauda. Seekord võtsime parajalt suured lauad, et lihtsamini sõitma saaks. Olles mõned minutid vees ukerdanud hakkas Margus järsku Ookeani poole ära kalduma. Sõudis laual, mis ta sõudis aga kalda poole enam ei liikunud. Nimelt sattus ta mingisse suhteliselt tugevasse hoovusesse. Kartuses kalduda kaugele ära ning haisöödaks saada otsustas ta ainsalt veepeal hoidvalt asjalt, surfilaualt, maha hüpata ning kaldale kroolida. Peale 15min täie jõuga sõudmist suutis ta juba mõnikümmend meetrit kaldale lähemale saada ning lõpuks ka kivide vahelt välja ukerdada. Sellega oli Margusel surfiisu mõneks ajaks läinud. 10min hiljem võttis ta aga teise laua ja hoidis seekord hoovusest hoolega eemale ning juba esimese paari korraga said esimesed 5m surfilaual püsti seistes sõidetud.
Adru, liiv ja sool püksis läksime edasi Ivi juurde peole. Tegelikult käisime ikka dushi alt ka läbi ja saime päris puhtaks. Ivi juurest suundusime edasi ühe kohaliku noorme juhendamisel mingisse imelikku kluppi, kus peale träänsumuusika kuulmist otsa ringi keerasime ning minema jalutasime. Elu lühim klubiskäik.

Kuna me oleme ikka Austraalias ja kõikide eestlaste lemmikseriaal on Kodus ja Võõrsil, siis on ju igale Sydneys viibivale eestlasele kohustuslik käia ära Summer Bays. Tegelikult on selle koha nimi Palm Beach. Mingeid Hollywoodi stiilis võtteplatse me seal kahjuks ei näinud. Küll oli olemas Summer Bay surfiklubi ja saime ära käia selles samas WC-s, kus suure tõenäosusega Alf ja Sally ja paljud teised potil käinud on.

25.04 on austraallaste jaoks järjekordne püha. Tegemist siis Anzac Day-ga ja see on ilmselt mingi võidupüha, kuid väga täpselt me sellesse süveneda ei viitsinud. Igatahes olid kõik kohad täis patriootlikke aussisid ja kesklinn oli liikluseks suletud. Meie tähistasime toda päeva aga autopesuga. Pesemine toimus iseteenindusega pesulas. Lükkasid aga mündi sisse, valisid vajaliku toimingu (a la shampoon, survepesu, vaha, loputus, tolmuimeja jne) ja said mingi lühikese aja seda kasutada. Dollar survepesu režiimis andis näiteks 1min ja 10sek pesu. Sellise tempoga pole vist varem autot puhastanud. Porikihi alt tuli välja täitsa kena pann.
Täkk küüritud otsustasid Margus ja Harry enne päikeseloojangut veel kiire surfi teha. Otsus oli hea, sest nii heades tingimustes pole varem surfanudki – lained olid mõnusad ja ühtlased, tuul ei puhunud ning hoovuseid ei olnud.

Pühapäeval oli hostelis pannkoogihommik ja meile küpsetati ette hunnikute viisi kooke. Mingi tsikk lasi köögis lausa kuue panni peal korraga.
Kõhud täis oli aeg internetist endale uut elukohta vaadata. Paar vaatamist kokku lepitud sõitsimegi korterite juurde, mis asusid Bondi beachi lähedal. Esimene tundus hubane, hea asukohaga ning kõik eluksvajalik oli olemas. Teise eeliseks oli super vaade aknast, sest too asus künka otsas ning korter 5. Korrusel. Seega avardus vaade rannale ja ümbruskonnale. Hoolimata sellest ei istunud meile see, et meie tulevastel korterikaaslastel silmad liiga pilukil olid. Me pole küll rassistid, kuid asiaatidega koos elada ei taha. Ja seal haises kah. Nii et järgmisel laupäeval kolimegi esimesena vaadatud kohta sisse.

Korteri vahetust lähedusest leidsime ühe vene poe, kust saab musta leiba, seljankat ning palju muud. Võtsime siis kogu oma järele jäänud vene keele sõnavara ja oskused kokku ning küsisme, palju leib maksab. Natuke veel suheldud küsisid vene mammi meilt, et kust me pärit oleme ja imestasid kõvasti, et Eestis on veel noori, kes vene keelt mõistavad. Vähemalt suutsime me neile sellise mulje jätta :D









Tagasi kodu poole suundudes pani meid buss sellises kandis maha, et otsustasime hostelisse bussi asemel minna praamiga. See oli ikka ülihea mõte, sest saime hoopis teise nurga alt näha öist ooperiteatrit, Harbour Bridge’i ja Sydney siluetti. No oli ikka ilus küll.

Vahepeal käisid Harry ja Jaanika esimesele tüübile autot näitamas aga see tohman alustas auto vaatamist kohe nendest kohtadest, kust poleks pidanud – mitte töötavast juhiaknast ja olematust konditsioneerist.
Täna sai veel sumpsi nati putitatud kuna too otsustas ootamatult hullu lörinat tegema hakata. Probleemi lahendasime sõrmejämeduse torujupi ja riidepuuga. Loodame et keegi auto põhja alla ei vaata.
Nüüd tegeleme kõvasti tööotsingutega ja loodame kähku leida midagi, muidu peab varsti vargile minema.

Anne ja Margus

PS! Meie piltide link on nüüd jälle korras, niiet nüüd kõik vaatlema :)