Baibai Harvey ja terekest seiklused

Saigi lõpuks otsa see pidu meil seal pisikeses Harvey külakeses ning alustasime oma väikest ringreisikest, mis esialgsete kalkulatsioonide kohaselt peaks olema ca 10000km pikk. Hetke seisuga oleme läbinud sellest umbkaudu 600 ning asume Busseltonis. Aga enne veel kui räägime siinsetest sündmustest tuletame meelde viimaseid päevi Harveys.

Tööga saime ühele poole 2. Aprillil ning viimane tööpäev algas meil vara, juba enne päikesetõusu. Tegelikult oli meil juba ammu plaan minna tagasi Honeymoon road’il asuvale kaljunukile ja nautida päeva algust. Pakkisime juba õhtul Anne küpsetatud pirukad kaasa, hommikul võtsime veel kuuma kohvi ja teki ning asusime teele. Jõudsime kohale just siis, kui esimesed valguskiired ilusat päeva tervitasid. Päikesetõus sealt vaadates oli tõeliselt kaunis. Taevas oli iga minutiga täiesti erinevat värvi. Ilus algus viimasele tööpäevale. Nii nagu päikeseloojangu ajal on ka tõusu ajal kõik metsikud loomad väga aktiivsed. Eriti peame silmas päeval põõsa all laisklevaid kängurusid. Nii teel mäele kui ka tagasi nägime mitmeid erinevaid kängusid. Üks kolmik näiteks pidas põlla peal vahti, seistes ringkaitses vaadates kõik erinevasse ilmakaarde. Kaks kängut üritasid aga meie autoga võidu joosta ning auto eest läbi vupsata, et üle tee minna. Väiksemal ja nobedamal see õnnestus aga suurema kiusamiseks vajutasime muudkui kaasi juurde kuniks too alla andis ning meie tagant minema pidi.

Tööl võtsime viimast päeva väga rahulikult. Panime rõhku vähem tempole ja rohkem sellele, et endal huvitavam oleks. Näiteks Margus ja Harry otsustasid konteinereid laadides kasutada ära seda, et pakid olid valget ja pruuni värvi. Ridasid maast laeni ladudes sai oma loovust proovile pannes jäetud konteineri tühjaks laadijatele mõningaid sõnumeid nagu üks suur naeratav nägu. Kogu see tegevus võttis muidugi topeltaja, kuid tulemus oli seda väärt... vähemalt meie arvates. Samas tegime oma töö ära ikka kiiremini, kui naaberkonteinerit laadivad tüübid.
Reedel sai lõunaks kodinad kokku pakitud ning peale seda Perthi põrutatud. Nimelt tegime veel viimase kõrvalpõike sõprade Triin-Liisi ja Kuno juurde, et eestlastega hüvasti jätta. Enne Perthi jõudmist käisime läbi Rockinghamist, kust saab praamiga sõita Pingviinide saarele. Kahjuks jäime sinnaminekuga natuke hilja peale ja viimane praam oli juba ära läinud. Hiljem kuulsime, et saarel päeval metsikuid pingviine näha polegi vaid neid, kes kinni püütud ja purki pandud. Nagu loomaaias.

Plaan oli tähistada reedel tripi algust ning laupäeva hommikul sellega pihta hakata, kuid kui mängus on suured kogused veini, õlut, viina ja rummi, siis plaanid on visad muutuma. Peale prallet, kuhu kaks korda ka politsei kutsuti, otsustasime siiski veeta ka laupäeva Perthis ning minna Bictoni linnaossa kaljult vettehüppeid tegema. Koht oli peaaegu sama, mis eelmine kordki, kui Margus seal käis, kuid nüüd koosnes punt vaid eestlastest. Kui kodunt startides ei olnud enamikel meist (peale Marguse) veel sellist tunnet, et suudaks kuhugi kõrgele ronida ja veel vähem sealt alla hüpata, siis kohale jõudmisega paranesid ilmselt ka enesetunded, sest 9st inimesest julges hüppeid sooritada lausa 6, nende hulgas ainsa neiuna ka Anne. Valida oli erinevate kaljunukkide vahel – madalaim neist ca 6m veest ning kõrgeim võis silma järgi nii 10m olla. Kaasas oli ka vesipiip, mis hüpete vahel julgestust andis. Sooritasime mitmeid hüppeid, veendusime, et Swan’i jõe vesi on siiani tulisoolane, vaatasime ära päikeseloojangu ja tulime tulema. Õnneks seekord keegi autodesse sisse murdnud ei olnud (ptuiptuiptui).
Kuna eelmisel ööl sai magama jäädud sinna kuhu kukutud ehk siis olime kahekesi diivanil, mille käetugede vaheline laius oli ca 150cm, siis nüüd otsustasime ära testida oma uhiuue telgi. Telk on täpselt nii paras, et Marguse jalad on vastu üht ja pea vastu teist külge, kui väiksemat sorti diagonaliseerimisega lahendus ka see probleem. Igatahes oli väga soe ning ümbruskond väga vaikne kuni selle hetkeni, mil päike tõusis ja kõik maailma linnud meie kohal oleva puu otsas täiest kõrist röökima kukkusid. Oi kus tekkis igatsus õhupüssi järele...

Pühapäeva varahommikul kell 12 alustasimegi lõpuks oma kauaoodatud roadtrippi. Kihutasime mööda läänekallast alla poole edasi Harveyst ja Bunburryst linna nimega Busselton, kus meid ees ootasid sõbrad Ingrid ja Andres. Nendega koos sai käidud veel ühel grillõhtul, kus keset põldu oli koos üle 12 eestlase, kellest me pooli veel ei tundnud. Õhtusöök söödud liikusime edasi öömaja poole, milleks oli Andrese ja Ingridi uhke eramajakene. Sealt leidsime eest Annele Eestis varem tuttava Silveri. See on juba teine kord, kui läheme oma uutele Eesti sõpradele esimest korda külla ja siis üllatusena astub esimesena uksele keegi, keda Anne juba ammusest ajast teab aga tema siiatulekust pole õrnagi. Igastahes toredad üllatused, ootame juba järgmisi.

Kuna Silver esmaspäeval tööle ei läinud, oli ta lahkelt nõus meie võõrustaja olema ning kohalikke vaatamisväärsusi tutvustama. Nii saigi rannaasjad kaasa pakitud ja teele asutud. Esimese asjana läksime ja kammisime läbi kõik linna kaltsukad, kuna eesmärgiks oli leida meile suur ja soe suletekk, mis hoiaks meid jahedate ilmade korral külmapoiste eest. Missioon täidetud, sõitsime Busseltoni uhkeimat vaatamisväärsust, 1841m pikkust puust kaid, kaema, kuid kahjuks oli see mõni päev varem suletud remonttöödeks seega eriti pikalt seal peal jalutada ei lastud. Edasi võtsime suuna Cape Naturaliste poole, et vaadata üle sealne tuletorn. Kohapeal selgus aga, et torni saab minna vaid koos tuuriga, millest meie huvitatud ei olnud ning seega loobusime sellest plaanist. Jalutasime hoopis ise põlenud põõsaste vahel ringi. Midagi erilist seal tegelikult vaadata ei olnudki ning kärbsed kiusasid kah jubedalt, sellepärast seal kaua aega ei veetnudki, vaid panime oma valgele täkule hääled sisse ja põrutasime hoopis Sugarloafi kaljudele. Vot see oli alles ilus koht. Nii kui eemalt ookean paistma hakkas, tormasime meie fotoaparaatidega autost välja ja kukkusime klõpsima, nii ilus oli. Seal olid ka vägevad kaljud, mille otsa turnima läksime. Kaljuronimist olime juba ammu teha tahtnud ja nüüd oli meie võimalus. Selline ämblikmehe tunne tuli kohe peale ilma julgestuseta kaljudel üles-alla ronides. Aga see vaade mis sealt teiselt poolt veel avanes oli ülivägev. Midagi nii ilusat polnud me veel siiani näinud. Poolteist tundi kaljuronimist oli paras trenn ka, niiet kui me lõpuks tasasele pinnale jõudsime, olid jalad kanged ja janu lausa tappev. Nüüd oligi õige aeg võtta suund randa, seekord siis nimega Yallingup. Rand oli kena nagu ikka, ilm lihtsalt suurepärane ja lained tugevad. Sealt rannast oli näha ka neid kaljunukke, millel eelnevalt turnimas olime käinud. Kaua me rannas lebotada ei saanud, kuna nälg näpistas jubedalt. Niisiis tegime ühe kiire shopingu ja vaaritasime kogu suurele perele (7 täiskasvanud liiget) õhtusöögi. Meil läks kohe eriti hästi, kuna saime ka teiseks ööks sõprade Ingrid-Andres-Silver juurde öömajale jääda. Suur-suur aitäh teile selle eest, loodame, et saame ka ise teinekord nii head võõrustajad olla.

Busseltonis olles tahtsime veel näha ühte väga lahedat wildlife parki, kuid netist uurima hakates tuli välja, et olime linnad sassi ajanud ja see asus hoopis Bunburrys. Kuna sinna oli ca 50km võtsime teisipäeva hommikul suuna tagasi Bunburry poole. Wildlife ehk siis metsikute loomade park oli põhimõtteliselt nagu mini loomaaed ainult selle vahega, et papagoisid, kängurusid, emusid, jäneseid, merisigu ja parte sai seal toita ja katsuda. Jõudsime sinna väga õigel ajal – pool tundi peale avamist – ehk siis see aeg kui lindudel-loomadel veel kõhud tühjad olid. Uksest sisse astudes ootasidki meid näljaste nägudega kängud, kes meie pakutud kohapealt ostetud spets toitu nina krimpsutades peo pealt sõid. Edasi jalutasime papagoide puuri, kus oli ca 10 erinevat liiki papagoid. Nendele läks sama toit juba paremini peale ning mõne hetkega olime kaetud papagoidega, kes kas sõid meie käest pudi või nokkisid juukseid, särki, Anne kõrvarõngaid, päikseprille jne. Mõni ülbikum hammustas Margust näpust kui too neid nati kiusas. Kaetud „meeldiva” lõhnabuketiga suundusime edasi järgmise puurini, kuhu meid enam sisse ei lastud kuna papgoid olid võrreldes eelmistega oluliselt suuremad. Need valged isendid tegi eriliseks nende võime rääkida. Kaugelt juba hüüdsid meile „Hello!” ja „How are you doing”. Andes kätte neile väikse muusikarütmi hakkasid nad meeleheitlikult peaga rokkima ning tantsima, üritades ise veel väikest viisikest kõrvale vilistada. Veel nägime öökulle, wallabisid, jänkse, veel palju papagoisid ja emusid. Igatahes väga tore koht oli ja soovitame kõigile.

Loomaaed nähtud andsime TomTomile käsu juhatada meid Margaret Riveri šhokolaadi vabrikusse. Seal sai testida tumedat, heledat ja valget šhoksi. Nii me siis ajasime seda näost sisse kuni süda oli tõeliselt paha. Et seda tunnet veidigi leevendada, sõitsime seal kõrval asuvasse kohta, kus sai proovida igasugu kompotte, moose, kastmeid, oliive, juuste ja loomulikult veini. Viimased olid küll kallid, kuid ei läinud sellegi poolest meile ükski peale. Margaret River ongi tuntud oma veinitehaste poolest ja sellepärast pidime meiegi veel vähemalt ühte neist sisse astuma. Seekordseks valikuks osutus suur ja tuntud tootja nimega Madfish. Tema tehas oli suur ja lai. Viinamarjapõllud laiusid mitmeid kilomeetreid, degusteerimisala oli ka avar ja kena ning meid lubati isegi suurte veinivaatide juurde. Need veinid olid juba palju paremad, eriti huvitavad olid aga kihisevad valged ja punased.
Veinidest soe tunne sees, võtsime suuna Cave Roadile (Koobaste teele), kus nagu nimigi reedab asub mitmeid maaaluseid paiku. Ühte neist, nimega Lake Cave (Järve koobas) viisime ka Jaanika ja Harry. Ise me koobastest suurt lugu ei pea, kuna oleme juba käinud ja miskit väga uut sealt ikka leida ei ole. Aga nemad jäid rahule ja selle üle on hea meel. Meie otsustasime aga vaadata üle Margaret Riveri linnakese ja sealsed rannad.

Seejärel oligi juba aeg seada onu Tom ööbimiskoha otsingule, seekord otsustasime karavanpargi kasuks, mida soovitasid meile Triin-Liis ja Kuno. Hamelin Bay oli väga ilus rannaäärne kohake ja kuna meie jõudsime just päikeseloojangu ajaks, siis parkisime, võtsime veinid kaasa ja läksime randa nautima. Karavanparki jõudsime peale kella viite, mis tähendas, et registratsioon oli juba kinni. Hilistele saabujatele oli jäetud kirjake, milles oli ära märgitud kõik vajalik, et kust saame omale platsi kaardi jne. Valisime siis ühe kõrvalisema koha, panime telgi püsti, tegime õhtusöögi ning panime järgmise päeva plaanid paika. Enne magama minekut tegime kahekesi veel romantilise jalutuskäigu mööda randa künka otsas asuvale vaateplatvormile. Tõeliselt ilus öö oli ning kuu valgustas taevas nagu prožektor. Eriti vinge oli et kuu ümber oli moodustunud suur helendav sõõr. Kohalikud teadsid rääkida, et see pidavat tähendama, et järgmine päev tuleb ilus ja tuulevaikne ning nii ta ongi – täna on ilm imeilus, palav ning peaaegu, et tuulevaikne. Mõnes mõttes natuke jama, sest hommikul käisime vaatamas kohta, kus India ja Lõuna Ookeanid kohtuvad. Tavalise tuulise päeva ja lainetava ookeaniga pidavat läbi vee jooksma selgelt vahutav ja mürgeldav triip, kuid täna oli vesi täiesti sile. Ilus oli ta sellegi poolest. Ookeanide kohtumispaika tähistas ka kõrge Cape Leeuwini majakas, mille tipus ka meie ära käisime. Vee äärde oli kogunenud ka suur hulk eri liiki krabisid, kes meid nähes plehku panid. Mõned aga saime ikka pildile.
Hetkel olemegi majaka lähedal asuvas Augusta linnas ja plaanime edasist päeva. Kuna ilm on viimase peal, siis kujuneb sellest ilmselt rannapäev.
Kogu meie elu on pakitud auto tagumisse ossa, kusjuures pakkimine tuleb meil iga korraga kohe silmnähtavalt osavamalt välja. Jube põnev on kogu aeg, tõeline seiklus on alanud. Elame ühe päeva korraga ja kunagi ei tea täpselt kuhu omadega välja jõuame.


Päikest teile ja püsige ikka meie lainel ja vaadake aeg ajalt „margus.kr/pildid” üritame sinna ikka igal võimalusel pilte laadida

Anne ja Margus