Viimased päevad Harveys...

Kallis lugeja, jällegi on aeg pajatada, mis meil siinpool kera toimumas on. Mööduv nädal oli üsnagi tegus ja alguse sai ta juba eelmisel laupäeval. Siis oli lõpuks kõigil meil vaba päev ning seda otsustasime tähistada shopinguga. Nimelt tegeleme juba mõnda aega matkavarustuse ostmisega, mis meid eelseisva reisu üle elada aitaksid. Nüüd võime lõpuks öelda, et kõik hädavajalik peaks olemas olema.
Niisiis sõitsime Harveyst veidi lõunapool asuvasse linnakesse nimega Bunbury, kus kõik suuremad kaubandusketid esindatud on. Kõige suurem ost sel päeval oli „Onu Tom” ehk siis navigeerimisseade TomTom One. Meid teenindanud müügimees oli osav, saades aru, et me siitmaalt ei ole, uuris ta meie tausta ning kuuldes meie eesti päritolu tegi ta sellel seadmel paar klõpsu ja mõne hetke pärast kuuldus meie kõrvu eesti keelseid juhendeid, kuidas siin liigelda. Loomulikult pidime selle endaga kaasa võtma. Peame ütlema, et oleme onuga väga rahul ning nüüd saame turvaliselt liigelda kogu Austraalias Jüri või Anne häälte juhtimisel. Bunburyt tutvustasid meile saaremaa sõbrad Evelin ja Allar, kellega koos töötame ning lisaks liitus seal meiega ka sõbrants Kerli, kes samuti siin läheduses mõnda aega töötab. Tema tuli meile karavanparki külla ka ja sel puhul sai loomulikult väiksed veinid tehtud. Õhtu oli väga meeleolukas- sõime, jõime, mängisime, naersime, naersime palju – ülimalt tore oli.

Järgmist päeva võtsime rahulikult, Anne luges üle pika aja eesti keelset raamatut, Margus aga putitas rattaid, et need järgmisel päeval maha müüa.
Esmaspäeval sõitsidki Margus ja Harry Perthi, et ajada korda kõik vajaminevad protseduurid, et saaksime rahulikult oma seiklusrikast trippi alustada. Ülesannete nimekirja eesotsas oli rataste müük, matkatarvete ja uue läptopi ostmine. Nimelt juhtus meil mõni aeg tagasi selline õnnetu juhus, et õhtul voodis filmi vaadates kukkus Margusele laest suur prussakas palja rinna peale, see aga ehmatas meid piisavalt palju, et arvuti libises Marguse kõhult maha. Tulemuseks on aga see, et meie laadija pesa on katki ning selle parandamise tööd ei taha keegi eriti ette võtta. Sai läpparit ise lahti üritatud teha, kuid peale 23 kruvi eemaldamist ei old sisule ikka kuidagi võimalik ligi pääseda. Käidud on ka neljas erinevas arvutite paranduses, kus on kõrvu helisema jäänud selline rahanummer nagu 700$ (ca 5600.-). Ja nii otsustasimegi, et selle parandamise korraldame ära Eestis. Perthist sai leitud aga paar aastat vana 1,8GHz pentium M prosega IBM T42, millel kõik vajalik peal ja hinnaks vaid 450$ (3600.-). Omamoodi naljakas lugu selle ostmisel oli see, et kui Margus rüperaali müüvalt hindult küsis, et kus lähim pangaautomaat asub, siis vastas mees, et tema juures saab ka kaardiga maksta ning tõi välja kaardimakseterminali. Poleks selle peale tulnudki, et mõne eraisiku kodus kaardiga maksta saab.
Lisaks läpakale ostisme endale lisaks uue magamiskoti ning nelja peale telgi, söögi tegemiseks väikese gaasipõleti koos mini pottide-pannidega ning õhkmadratsi, mis telki mahub niivõrd täpselt, et see tuleb seal samas täis pumbata – muidu ei mahu uksest sisse.
Ööpimeduses jõudsid noormehed tagasi, kõik ülesanded korralikult täidetud.

Ühel ilusal õhtul otsustasime minna kahekesi päikeseloojangut vaatama. Selleks keerasime „mesinädalate teele” (honeymoon road), mis viis üles mäegede poole. Sealt leidsime suure-suure kivi või õigemini osa kaljust, millelt oli vägev vaade siinsetel metsadele ja põldudele. Kuna päike aga loojus hoopis teisele poole, siis kaua me seal nautida ei saanud vaid kihutasime tagasi. Minnes märkasime aga ühel pool teed viite känguru ja teisel pool veel kahte, nii et tagasiteel hoidsime oma silmad veelgi rohkem lahti, et saaks neid veel kohata ja äkki koguni fotosilmale saada. Vahetult peale päikeseloojangut nägime kohe suure maantee ääres, küll aiaga ääritsetud alal, tervet kängurude karja. Seal oli üle 30 isendi. Kahjuks oli nõnda pime, et ülihead pilti neist ei saanud aga võimas oli vaadata neid karjade viisi hüppamas. Anne kommentaar kuni koduni oli: „nii vägev, nii vägev, nii vägev...”
Koju minnes otsustasime läbi minna ka ühest farmist, kust saab igal ajal osta erinevaid puu- ja juurvilju. Nimelt on kogu kraam ühes kuuris ja seal toimib iseteenindus, ehk siis võtad mida tahad ja paned raha karpi. Meie käime sealt arbuusi ostmas, sest esiteks on nad ülihead ja teiseks viie dollarise kohta vääga pirakad. Seekord sai õhtupimeduses valitud kohe eriti suur vili, mis võis kaaluda nii 20kg kanti. Külmikusse ta loomulikult ei mahtunud, seega tuli teda korralikult tükeldada ja hoolega suhu ka pista.

Tuleb välja, et karavanpargis ei olegi me oma karavan-kuudis elanud vaid neljakesi. Lisaks Harryle ja Jaanikale elas meie juures ka üks pisike olend – hüppav hiir. Tema olemasolust saime esialgu aimu vaid krabina ja pisikeste junnikeste järgi. Hiljem hakkas ta end meile ka näitama. Paaril korral on ta ka näppamisega vahelegi jäänud. Nimelt on ta meil juba kolm asja nahka pannud. Esimesena ronis ta kõrgele riiulile ja spagetiide kotti. Harry „The mouse slayer” kuulis tema krõbistamise aga ära ja transportis närilise koos makaronidega karavanpargi teises otsas asuvasse prügikasti. Mõne päeva pärst oli aga hiir tagasi või siis järgmine tema asemel. Igastahes oli keegi seekord meie saia kallal käinud ning läbi kolme viilu suure augu sisse närinud. Mõni päev hiljem kuulis Margus köögist krõbinat ning asja uurima minnes sööstis riiulilt talle vastu hiireke, kes langevarjuta langevarjurina tema suunas õhku hüppas. Hoolimata pingutustest hiir õhust kinni krabada suutis too põgeneda. Kõik toiduained, mis võisid ohus olla panime kasti, kuhu närilised ligi ei tohiks pääseda. Välja jätsime aga eriti rõveda maitsega riisihelbed, mida ei plaaninudki ära süüa. Sellest sai aga järgmine hiirelõks. Taaskord kuulis Harry krõbistamist ja sai kohe aru, et keegi on meie riisikrõbinate pakki roninud, kusjuures pealt poolt - ilma pakki kahjustamata. Sel korral võtsime lausa auto ja transportisime loomakese kaugemale, et ta sel korral tagasiteed nii kiiresti ei leiaks. Ei ole kellelgi meist südant tappa prussakast suuremat elukat.

Nädalavahetus möödus sel korral jälle kiirelt. Laupäeva varahommikul käis Anne tööl, kuid juba lõunast olime kõik vabad ja valmis nautima suurepärast rannailma. Niisiis võtsime varustuse kaasa ja suundusime Preston Beachi. Linnas oli palav, autos oli palav aga rannas tugev tuul, mis keerutas liiva nii, et kõik kohad olid seda täis. Poisid möllasid lainetes ja tüdrukud üritasid päikest võtta. Eriti midagi sellest välja ei tulnud ja sellepärast otsustasime rannast natuke kaugemale minna ja tuulevaiksemat kohta otsida. Võtsime suuna parklasse, kuna seal oli veidike muruplatsi. Koha jõudes saime aru, et muruplatsist oli saanud korralik miiniväli, mis oli kängurujunne täis ning kus polnud isegi ühe rätiku jaoks vaba ruumi. No jah, mis siis ikka, võtsime suuna hoopis laste mänguväljakule, kus liiv tundus puhas olevat. Panime oma päevituslinad maha ja nautisime. Meiega jagasid seda kasti veel mitmed lastega pered aga loomulikult ei lasknud me end sellest segada. Õhtul võtsime aga veinid kaasa ja läksime saarlastele külla, seal pakuti meile laiusa saaremaa viina!

Natukene siis ka meie edasistest plaanidest. Järgmised kolm päeva saavad olema viimased siin Harvey’s ja Harvey Freshis. Neljapäevast pakime oma kodinad ja hakkame liikuma. Esimesena teeme veel viimase peatuse Perthis, ütleme ciao siinsetele sõpradele ja seejärel võtame suuna edelasse. Tahame ruttu siinsed vaatamisväärsused üle vaadata, et siis edasi mööda lõunarannikut idasse jõuda ja sealt sooja - põhja troopikasse.

Sellised on siis meie lood sel korral. Andke teie ikka ka endast märku, igatseme teid ja nii hea on kuulda et mis värk on :)

PS! Täna keerasime ka meie kellasid, seega on meil ajavahe vähemasti mõnda aega taas 5h.