Yeppoonist otsustasime lahkuda oma bossu ja veel paari töökaaslasega. Liiklusvahendiks maastur. Päris Brisbane'i nad meid ära visata ei saanud, kuid Gympie, nende kodulinn, asus sellele 600km lähemal kui Yeppoon. Eriline luksus see sõit ei olnud aga vähemalt ei pidanud me selle eest maksma. Selle võis veel kuidagi ära kannatada, et iga natukese aja tagant keegi autos suitsu tegi aga rõvedaks läks asi siis kui ringi hakkasid käima kanepipiip ja välgumihkel - ei ole just kõige turvalisem tunne sõita tagaistmel autos, kus juht maanteekiirusel ühe jalaga rooli hoiab, teisega gaasi annab, ühes käes piip ja teises tuli ning kanepit kimub. Ja nii umbes 10 korda sõidu jooksul.
Gympisse jõudsime siiski õnneks ühes tükis kohale ning sealt sõitsime edasi eriliselt kirve bussiteenusega Greyhound Australia Brisbane'i, kus veel paar päeva oma aega veetsime ning 20. juuni hommikul istusisme lennukisse ning jätsime kängurumaaga hüvasti.
Peale väikest vahemaandumist Kuala Lumpuris jõudsime sihtkohta Bangkoki.
Juba lennukist veendusime, et Bangkok on ikka üks ilgelt suur linn. Suvarnabhumi lennujaam asus ca 40min kaugusel kesklinnast ning sinna jõuda kavatsesime taksoga. Taksojuht oli vääga jutukas mees. Rebis terve aja kildu ja uuris meie reisude kohta. Ning seda kõike oma 15 sõnalise inglise keele sõnavaraga. Jõudsime kenasti kesklinnas asuvasse Hua Lumpongi rongijaama ning ostsime piletid õhtul väljuvale Surat Thani rongile. Nii jäi meile terve päev Bangkoki peal ringi hullamiseks. Kotid jätsime rongijaama ning tatsasime kuni õhtuni mööda linna ringi. Kaesime templeid, poode ja hiinalinn
a, nägime üht põnevat juuksurisalongi ning külastasime üht restorani, milles me ainsateks klientideks olime.Selle päevaga saime Bangkokist kätte esmamulje, mis oli oluliselt parem kui me ette kujutasime. Linn on üllatavalt puhas ning ei haise võrreldes näiteks meile eeskujudeks olevate aga eriti räpaste Brüsseli ja Pariisiga. Ka ootasime eriti tüütuid inimesi, kuid tegelikult on nad ülimalt sõbralikud ning pinda käivad vaid taksistid, tuktuki mehed ja massöörid. Ja neile, kes ei tea, mis on tuktuk, siis see on selline katusega mootorratas, kus ette mahub 1 taksojuht ja taha 2 inimest või 4 kohal
ikku. Kes indias käinud, teab sama asja rikša nime all. Käisime ära ka Silomi linnaosas mingis vähe jõukamate inimeste kaubamajas, kus olles ei saanud arugi, et viibime mõnes madala elatustasemega aasia riigis. Kõik tundus väga euroopalik, kui pilusilmsed inimesed välja arvata.Kui päev hakkas vaikselt õhtusse jõudma kablutasime meiegi vaikselt rongijaama, et linnamelust ära saada ja mõne paradiisisaare üles leida.
19:30 sõitsime rongijaamast välja. Olime ostnud endale 2 koikut 2. klassi vagunis. Rongisõidul polnud eriti häda midagi - vagun oli puhas ja enamik kaasreisijatest olid samma sihtkohta suunduvad turistid. Ainult väike probleem oli magamisega. Kuna meie eraldi magada ju ei suuda, siis tuli end ära mahutada ühe pisikese Tai inimese jaoks tehtud voodisse, mis oli ca 180cm pikk ja alla meetri lai. Mõlemas otsas oli sein ja nii ei saanud jalgu ka üle ääre lükata (Margus). Aga kuidagi me selle öö üle elasime ja endid ka enamvähem välja magasime.
Hommikul kell 6.45, peale väikest peatuse-mahamagamise-paanikat, jõudsime kohale Surat Thanisse, kust pidavat meid edasi viima praam Koh Samuile. Kuna aga too linn asus hoopis sisemaal, siis ootas meid 2h bussisõit praamisadamasse ning peale kahetunnist praamisõitu olimegi millalgi peale kella 11st kohal. Siis mõtlesime küll, et oleks vist võinud selle 16 tunnise trippamise asemel tund aega lennukiga lennata. Kokkuhoid rahaliselt oli näo pealt umbes 700kr, mis muidugi Tais omab palju suuremat väärtust kui Eestis.
Kuna see tüüp sealt Bangkoki rongijaamast müüs meile ikka täis paketi, siis lisaks rongi-bussi-praami sõidule oli hinnas veel taksosõit majutuskohta. 90% Tai saarte majutusest moodustavad bungalod, mis vastavalt hinnatasemele võivad olla nii prussakatest kubisevad, vee ja elektrita hütid, kui ka viietärnise hotelli sisustusega luksmajakesed. Meie esimene valik jäi kusagile sinna vahepeale. Hind oli soodne (500 bahti ca 170kr kahepeale öö) ja samas polnd ka putkal häda midagi. Koha nimi oli Coconut Calm Beach Bungalows ning asus ta Koh Samui põhapoolses rannas. Meie hütt oli näiteks umbes 50m veest.
Ennast sisse seadnud võtsime esimese asjana endale lähedal olevast rendikohast rolleri. See on siis kõige mugavamaks ja soodsamaks liiklusvahendiks Tai saartel. Hind oli umbes 150bahti (50kr) ööpäeva eest. Sellega siis paarutasimegi ringi, külastasime erinevaid söögikohti, turgusid, vaatamisväärsuseid ja nautisime elu-olu paradiisisaarel. Liiklus Koh Samuil oli suhteliselt rahulik ning kui ise ettevaatlik olla ja mitte väga tahmas peaga ringi sõita, siis ei tohiks ka õnnetusi juhtuda. Lisaturvalisuse saamiseks kasutasime sellist turvavarustust nagu vanakooli rollerikiiver, turva-lühikesed püksid(seelik) ja turva-plätud.Peale esimesest saarega tutvumise päeva ja lõõgastust vannisoojas meres oli õhtul taaskord aeg omale restoran valida. Seekordseks valikuks osutus selline rohkem kohalikele suunatud koht, kus ükski teenindaja meiega sõnagi inglise keelt rääkida ei osanud. Noh ega tavaliselt sööma minnes pikka juttu ju polegi - näitad menüüst näpuga söögi, ootad ja kui roog ette toodud, kukud näost sisse kühveldama. Selles kohas käisid asjad aga teisiti. Olles omale laua valinud ja asjad maha paigutanud, suunati meid pika rootsi laua suguse leti poole. Kuid erinevalt rootsi lauast, olid kõik toidud toored. Valida võis kõike alates nuudlitest, salatilehtedest ja krabipulkadest lõpetades toore sea-kana-kala ja kalmaariga. Ei saanud aru kui palju ja millisele taldrikule ja milliseid asju endale tõsta võis. Kui "kelneri" käest küsida üritasime, saime aru, et vist võib süüa niipalju kui tahame 119 bahti (40kr) eest nägu. Kuhjasime siis endale mäe suuruse hunniku kõike head ja paremat taldrikule ning suundusime laua poole. Vahepeal oli sinna tekkinud mingisugune
toiduvalmistamise atribuut, mis koosnes veega täidetud kausist ja selle keskel olevast sõelast. Kusagil all asus tulekolle (ilmselt söed), mis siis vett keetis ja sõela aukudest auru välja ajas. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist polnudki palja veega vaid sinna oli sisse segatud üks korralik Tai maitseainesegu. Kuid kuna kelner sai aru, et me oleme suhteliselt saamatud, oli ta meile näitena oma valiku erinevatest söökidest juba küpsema pannud. Seega tuli meil ära tarbida topeltkogus toitu, sest koduse kasvatuse järgi ei tohi ju midagi järele jätta. Nii veetsimegi õhtupooliku avatud taeva all erinevaid Tai roogasid küpsetades ja nautides.
Järgmiseks päevaks olime teinud suured plaanid - lausa terve nimekirjatäis asju, mida otsustasime saarel ära teha ja näha. Kuna teekond saare ühest otsast teise oli paarikümne kilomeetri ringis, otsustasime oma plunnvõrri väheke kogukama ja võimsama rolleri vastu vahetada. Hommikul kaheksa kanti vahetasimegi ratta ringi ning asusime teele. Kui peale 50m pikkust teekonda suutis roller nii lootusetult välja surra, et enam käima ei läinud, siis otsustasime ta tagasi viia. Meile tehti selgeks, et tollel on mootor veel külm ning tuleb tuure lihtsalt kõrgel hoida kuni asi soe. Asi uuesti käima saadud asusime teisele katsele. Muidugi suri mootor kohevarsti jälle ära, kuid saime omadel jõududel tööle. Nüüd jõudsime sõita juba ca kilomeetri enne kui asi lootusetult otsad andis. Nii tuli meie kaherattaline vaenlane jälle tagasi veeretada ning vägisi endale teine roller võtta. Tollega enam probleeme ei tekkinud.Esimese asjana otsustasime minna vaatama üht jurakat Buddha kuju (Big Buddha), mis asus Koh Samuist mõnesaja meetri kaugusel väikesel saarekesel. Kuna aga väikesaarele viiva praamini oli veel mitu tundi aega ei viitsinud me seda ära oodata ja imetlesime sätendavat Buddha kuju vaid kaugelt.
Edasi kihutasime Hin Ta Hin Ya vaatamisväärsuse juurde. Eesti keeli peaks nimi tähendama vanaisa ja -ema, mida antud kivimürakad sümboliseerivad. Kuna kaks pilti ütlevad rohkem kui kaks roppu sõna, siis saate uudistada juuresolevatelt fotodelt seda, mida meiegi nägime.
Hiiglaslikud kivist suguelundid nähtud, võtsime suuna "Buddha Jalajälje" poole. Selle leidmine pidavat olema põnevam kuna kaartidel teda eriti täpselt tähistatud pole ning mingeid viitasid sinna poole ka ei näita. Juhuslikult leidsime 3 rolleritega tšehhi, kes just seda sama vaatamisväärsust otsisid. Nii tiirutasimegi kambaga edasi tagasi vahepeal kohalikelt nõu küsides kuni koha üles leidsime. Kokkuvõttes oli otsimine põnevam kui vaatamisväärsus ise. Kui me lõpuks esimese Buddha Footprint sildi juurde olime jõudnud, manitsesid kohalikud meid kindlasti särgid selga panema kuna keha paljastamine on kõvasti nende uskumuste vastane. Templites tohib käia ainult täisriides ja ilma jalanõudeta. Kuna Annel olid õlad paljad ja meil miskit kaasas ka ei olnud, pidime tšehhi kutilt talle särki laenama. Siis võisime edasi mitusada meetrit mööda treppe üles templi juurde ronida, milles asus mitu meetrit pikk betooni astutud jalajälje kujutis. Huvitav kuda Buddha selliste suurte jalgadega templi uksest sisse mahtus...
Edasi jätsime tšehhidega hüvasti ning põristasime Namuangi Safari parki. Põhiline asi miks me sinna läksime, oli see, et seal sai üht suurt kiisut kaisutada. Või õigemini väikest tiigripoega, kes oli lihtsalt liiga nummi. Kui ta suuremaks ei kasvaks võtaksime küll endale siukse koju. Olgugi et tegemist oli kuu vanuse kutsikaga, keda Anne lutipudeliga toitis, siis Marguse kätt nätsutades muutus ta lõugade haare vahepeal nii hirmuäratavalt tugevaks, et Margus otsustas talitajal
lasta igaks juhuks kiisu oma käe küljest eemaldada. Järgnevalt tegime ka väikse ringi ümber pargi - jalavaeva säästmiseks kasutasime elevanti. Polnud küll just teab mis limusiinisõit aga kuda sa muidu niimoodi Tais käid, et vantsidega sõitu ei proovi. Londiste otsa ronides Anne juba kahetses, et oli selle tripi valinud, sest tal oli loomast lihtsalt jube kahju.Namuangis käidud oli kell saanud juba nii palju, et tuli tagasi pöörduda oma ööbimiskoha poole, mis asus saare teises otsas. Nimelt oli meil naaberkuurortis kella 17.00ks kinni pandud massaaž.
Anne valis endale kookoseõli massaaži ja Margus klassikalise Tai massaaži. Hinnaks oli 300bahti (100kr) tund. Ammu pole meid keegi niimoodi väänanud ja venitanud. Kogu aeg kusagilt midagi jälle ragises ja silmad olid punnis. Aga hea oli. Vahepeal üritas Margust masseerinud kleenuke Tai neidis teda oma põlvede abil silda visata. Aga kas oli Margus liiga raske või läks midagi nihu, igatahes sadas ta oma saja kiloga massöörile otsa. Peale pisikest toibumist prooviti uuesti ning teine katse sooritati edukalt kontide ragiseva aplodeerimise saatel.Õhtust sai söödud ühe inglase vastavatud söögikohas. Toit, nagu ikka, oli imehea. Kuid kohati veidi liiga tšilline. Margus suutis nimelt oma hambad mingisse väga kurja ja tulipunasesse tšillikauna lüüa niimoodi, et põrgukuumus suus vaibus alles rohkem kui poole tunni pärast. Hiljem saime tolle inglasega ka rohkem jutule ja aitasime tal arvutisse skaibi installeerida, mispeale seda ise ka kasutada saime.
Enne magama minekut sai käidud ikka veel vähemalt 26 kraadises merevees tähistaeva all ujumas.
TO BE CONTINUED...
