Töö ja puhkus käsikäes...

Tere kallis lugeja. Pole juba kaks nädalat midagi kirjutanud. Seda põhiliselt selle pärast, et oleme vahepeal istutanud pea 30000 puud ning midagi eriti seiklusrohket korda pole saatnud. Aga eks üritame ikka natuke oma tegemistest rääkida.

Töörindel on muutunud nii palju, et me oleme arenenud palju osavamaks. Parematel päevadel on Margus istutanud 48 kasti (2304 puud) ning Anne 41 kasti (1968 puud). Ehk siis Margus jääb kogu kambast alla veel vaid Harryle ja vahest veel ühele tüübile ning Anne teeb ära enamikele kuttidele olles viimastele heaks motivaatoriks rohkem tegema ja mitte naisterahvale füüsilises töös alla jääma. Kahjuks samal ajal kui oleme muutunud piisavalt heaks, et suhteliselt normaalset raha teenida, vähendati tasu kasti puude eest 4$ peale. Väidetavalt pidavat meil lihtsam maapind olema, kus saab kiiremini istutada. Eks ta võib-olla natuke ehk ongi aga mitte 20%.
Tööl pole muidu väga vigagi aga orgunn on kehvavõitu. Kord lõppevad enne päeva lõppu puud otsa, teinekord pole maad kuhu istutada. Viimased kaks päeva on aga sundpuhkus olnud kuna oleme teinud liiga kiiret tööd ja oma graafikust ees ning uus maalapp, kuhu liigume, on veel ettevalmistamisel. Või nii vähemalt räägitakse.

Lisaks sellele, et saame oma tööga puude istutamise kogemust, pakub see meile võimalusi kohaliku loodusega lähemalt tuttavaks saamiseks. Hommikul kella 6 paiku põllale jõudes võtab meid tihtilugu vastu imeline vaatepilt udusalli mähitud mägede tagant tõusvast päikesest. Teel tööle näeme aegajalt kängurusid, öökulle, hiidkonni ning muid metsalisi. Põllul oleme kohtunud mõningate ussikestega, suure sisalikuga (Bearded Dragon), igasugu eri linnukestega (näiteks jaanalinnud), hiirtega, meid uudistavate suurte punaste kängudega, konnadega ja tühja kilpkonna kilbiga. Ja ükspäev leidis Margus muna. Tõi selle isegi koju, endal omleti mõtted peas aga siis millegi pärast otsustas ikka ümber. Nii jäigi muna söömata...

Vahepeal on meil olnud ka 4 päevane puhkus. Seda kasutasime ära lehkavaks savihunnikuks muutunud tossude pesuks, haavade paranduseks ning reisuks lähedal asuvale paradiisisaarele Great Keppel. Viimane on piltilusate randadega väike saareke, mis on ideaalseks pelgupaigaks argielust põgenemisel. Selle Aegna suuruse saare peal on üks poeke ja pizzakoht. Seal asub ka mingi kuurort, kuid lähedalt me seda uudistama ei läinud. Tegelesime hoopiski rannas lebotamisega, palmide alt korjatud kookospähklite avamise ning snorgeldamisega. Kuna saart ümbritsevad korallid asuvad rannale nii lähedal, et nendeni pääseb ujudes, siis kasutasimegi ära oma 14$ eest Busseltonist hangitud hüpersuperkvaliteetset smorgeldamisvarustust ning ujusime võidu igasuguste silmipimestavalt kirjude kaladega. Väidetavalt olevat kalapoeg Nemo ka seal kuskil olnud aga me pole päris kindlad, kas teda nägime. Ja ühte rai kala ajasima ka taga.
Saarelt tagasi tulles võtsime endale viie kookospähkli näol mitmeks päevaks ajaviidet kaasa. Kas te olete üritanud seda pähklit oma turvakesta seest kätte saada? Kui ei, siis teadke et parimateks abimeesteks on MacGyveri nuga, katkise sõraga sõrahaamer ja poolik kellu.

Veel käisime oma puhkuse jooksul ära Rockhamptonis, kus toimus parasjagu igaaastane raamatufestival. Uue kasutatud raamatu sai omandada 1-5$ eest. Kui pool kohalikust näitustepaviljonist oli täidetud raamatutega, siis teine pool tohutute kasutatud ja mittekasutatud riiete kuhjadega, kust võis valida endale mida hing ihaldas ja seda 2$ tükk. Soodne-moodne.

18. mai oli meie majas selline tähtis sündmus nagu Anne sünnipäev. Kuigi ta oleks tahtnud 24 aasta asemel 4 aastaseks saada, siis seda me talle kahjuks pakkuda ei saanud. Küll aga tegime morsipeo nagu neljaaastastel - kartulisalati ja ahjuvinkudega, morsi asemel oli laual küll vedi kangem kraam. Päeva lõpus tõi meie töökaaslasest ja majanaabrist iiri poiss Paul Annele sünnipäevakaardi ka. Meil polnud vaja kaarti esimesest kahest sõnast kaugemale lugedagi, kui juba oli nalja nabani. Nimelt seisis kaardil „Kallis Emma”. Kusjuures Emma nimeline neiu töötab ka meiega siin. Kui ta oma veast aru sai, siis tuli ja vabandas sajaga. No vähemalt ta ju üritas.

Räägime siis natuke meie majanaabritest ka. Köögi ja elutoa pinda jagame lisaks Harryle ja Jaanikale veel 6 inimesega: austraallasest boss Graig - muhe vend, kelle kael on vähemalt kaks korda sama punane kui pats pikk; Scott – austraallasest lillelaps, kes on juba paar aastat seda tööd teinud; Rodney – aborigeen Uus-Meremaalt ja 5 aastat puid istutanud; austraallastest päkkpäkkeritest paarike Emma ja Shane, kellest üks avastas eelmine nädal, et ta on rase; ja siis on veel iirlane Paul – kes iirlastest midagi teab, sellele piisab iseloomustavast sõnast „iirlane”.

Kogu sellest kambast keegi mingit erilist intelligentsitaset üles ei näita, kui Graig välja jätta. Veel oleme täheldanud, et viimne kui üks inimene, kellega koos töötame, peab kanepit oma elu igapäevaseks osaks. Küll tõmmatakse hommikul ärgates, lõuna ajal võiku kõrvale, puhkepausidel, enne tööpäeva lõppu, enne rooli istumist, roolis, enne dushi alla minekut, peale seda ja kogu see aeg kuni magama jäämiseni. Kõik neist muidugi seda nii hullusti ei tarbi aga mõne kohta käib see kindlasti. Ja sellest, et vesipiibust annab tõmmata ka midagi muud peale kanepi, polnud enamik kohalikke isegi kuulnud.

Eile, kui käes oli järjekordne sundpuhkuse päev, otsustasime teha vahelduseks jälle midagi põnevat ning käisime mõned kilomeetrid Yeppoonist väljas asuvas väikses loomaaias. Selle koha põhiliseks atraktsiooniks oli interaktiivsus. Umbes poolte loomaaia elanikega sai füüsilisel tasemel tutvust teha. Esimesena võttiski meid vastu partidest, kukkedest, kanadest, kalkunitest, paabulindudest koosnev lindude hord, kes kõik paistsid eelmise õhtu toidu peal olevat, sest see ca 60 pealine kamp jälitas terve aeg seda, kellel toidukott käes oli. Lindudest natuke eemale saanud tulid palukest nuiama kümned kängurud, kellest mõni nägi välja nagu valku ja steroide sööv kahemeetrine jõusaali-jõmm. Ja täitsa pesuehtsat neeger-känguru nägime ka.


Puurides võis kohata tavapäraseid elukaid – wombateid, emusid, rääkivaid papagoisid, madusid, sisalikke, kilpkonni, krokodille ja dingosid. Seekord kuulsime ära ka dingo ulumise – päris jube kui siuke koduloomaks oleks kuna teadupärast nad haukuda ei oska vaid selle asemel pidevalt uluvad. No ja otseloomulikult olid seal ka koaalad, sest see oligi tegelikult põhiline põhjus, miks seda loomaaeda külastasime. Nimelt anti seal meile koaalat silitada ning väikese tasu eest ka sülle võtta. Ja uskuge meid – ta ongi nii pehme kui ta välja paistab. Kes julgust proovile tahtis panna, see sai kaisutada püütonit ja kahte eri liiki sisalikupoissi. Veel saime teada ühe huvitava fakti, et Queenslandi osariigis pidavat ca iga kolmanda maja katusel püüton elama ja Brisbanes igal teisel. Nii et kuna meie telgi ega auto katusel püütonit ei ela, siis peab majal kindlasti olema või siis vähemalt mõnel naabril.

Täname tähelepanu eest ja kiigake meie pildialbumisse ka - ehk oleme sinnagi midagi lisanud ;)

Teie,
Anne ja Margus

Rohelised...

Eesmärk Sydneyst välja liikudes oli võimalikult kiiresti jõuda sinna kus on töö. Me lootsime et ta on parasjagu Queenslandi osariigis ja seega võtsime suuna Bundabergi poole. Kuna kilometraaž pikk, siis vahepeal tegime ikka mitmeid peatuseid ka. Esimene neist oli Coffs Harbouris, kus ööbisime ühes väga vinges karavanpargis ning nägime keskmisest veidi suuremat banaani. Coffs’is oli näha, et olime liikunud troopilise sooja kliima poole kuna tuvide asemel olid kukeharjadega punktuvid.

Järgmiseks vahepalaks oli Byron Bay, mis oli väike kuurort/surfi-linnake. Kuna aga sattusime sinna pühapäeval, siis oli linn kohalikest turistidest ummistunud. Linna suurim tänav oli paksult autosid täis ja liikumine toimus jalakäija kiirusel. Seal ronisime autoga mingi künka otsa, kus oli tuletorn ja ilus vaade aga kuna jälle oli turiste nii tohutult, et puudusid parkimisvõimalused, lasti tüdrukud fotokatega maha ning poisid jäid kuhugis suvalisse kohta parkima.

Päeva lõpu poole jõudsime Surfers Paradise’i. See linn erines eelnevast kahest kohast tatoolselt. Kui viimased olid lihtsalt väikesed linnakesed, kus käidi surfamas ja puhkamas, siis Surfers Paradise oli tõeline city, kus rand oli ääristatud pilvelõhkujatega. Sai sealgi veidi ringi tsillatud ja läheduses öömaja otsitud.

04.05 hommikul sõitsime varakult Brisbane’i, et seal võimalikult palju näha/teha. Aga ennäe imet- linn oli täitsa inimtühi ja poed olid kinni, kuigi oli esmaspäev. Asi selles, et kuna Brisbane asub Queenslandi osariigis ja erinevatel osariikidel on pühad tihtilugu erinevatel aegadel, õnnestus meil juba kolmandat korda ära näha Labor day nimeline mõttetu püha. Noh mõttetu muidugi meie jaoks, sest tööl me ei käi aga turistiasju tahaks teha.
Hoolimata sellest pühast tegime ikka Brisbanele tiiru peale ja vaatasime üle mõned turistiatraktsioonid nagu näiteks lopsaka loodusega pargid, parima linnavaatega mäe Coot-Tha ja McDonalds’i. Viimase küll muidugi 50 sendise jäätise pärast.

Brisbane TEHTUD! tegime enne ööbimispaika veel kiire peatuse Noosa nimelises rannaäärses surfilinnas. Kui näiteks Byron bay oli täis nooremapoolseid surfareid, siis Noosa rahvast suurema enamuse moodustasid pensioniealised neiud ja noormehed. Olime juba peaaegu troopikas – ilm oli palju soojem ja tuvide asemel liikusid ringi kalkunid.

Ööbima otsustasime jääda Childersisse – väike karavanparkidest koosnev linn mis on ümbritsetud farmidest. Tundus väga hea koht olevat, kust tööotsingutega alustada. Ja juba järgmisel päeval kammisimegi läbi karavanparke, et tööd leida. Siinkandis on karavanparkidel lisaks majutuse funktsioonile veel tööbüroo funktsioon. Ega farmerid eriti päkkpäkkeritega otse tegeleda ei taha ja seega vahendavad tööd pargid, kes vastutavad kogu paberimajanduse eest. Ja et sellest värgist mingit kasu saada on süsteem tehtud nii, et karvanpark sulle muidu tööd ei otsi, kui sa seal ei ööbi. Kui meie tööd küsisime, öeldi et mingi 20 inimest on enne meid ootejärjekorras ning et ehk mingi paari nädala pärast peaks tööd olema aga et seda tööd saada tuleb niikaua seal ööbida ja neile iga öö eest pappi köhida. Saatnud need pargid mõttes pikalt liikusime edasi Bundabergi, kus pidavat roppu moodi tööd olema. Seda oleme kuulnud mitmeist eri allikaist. Samas oleks pidanud seda eeldama, et kui kõik räägivad, et seal palju tööd on, siis on seal veel rohkemgi tööotsijaid. Ja nii oligi. Pea kümme karavanparki ja mitu hostelit läbi käinuna olime saanud kahte sorti vastuseid – 1)järjekorras ca 20 inimest, töö tuleb kahe nädala pärast või 2)me ei tegele töövahendamisega. Ka tööbürood ei suutnud meile ühtegi positiivset uudist tuua. Aga et oli Marguse sünna, siis otsustasime süüa arbuusi, torti ja juua end purju. Käik läks plaanikohaselt, kui järgmise päeva pohmakas välja arvata.

Kuna Jaanikal õnnesus juba 12st magama minna, siis kupatati ta hommikul rooli ja kästi see pohmarite kari Rockhamptonisse toimetada. Vahepeal infopunktist läbi hüpates saime sellise kasuliku vihje, et läheduses asuvate paradiisisaarte peal võib kuurortides töölisi vaja olla. Saigi natuke uuritud ja pea esimesest kuurortist öeldi, et nädala pärast saame seal tööd ainult et raha meile ei maksta. 3h tuleb päevas tööd teha ja vastutasuks saame tasuta majutuse ja snorgeldamisvarustuse. Kuna raha oli otsas, tuli esimese variandina ikka leida selline koht, kus midagi teeniks ka.

Rockhamptonis oli meil tavapärane rutiin – üritasime leida tööd nii büroodest kui internetist aga ei pussugi. Kandideerisime isegi Austraalia keskel asuva Alice Springi kandis olevasse kuurorti aga vastust pole veel saanud.

Paar päeva Rockys tiirutanud sõitsime ca 60km põhja poole Yeppooni linna, kus esimese asjana kohe infopunktist töö kohta uurisime. Meie õnneks töötas seal üks ülimalt tore ja abivalmis tädi Beverly, kelle naabrimees istutab kusagil metsa ja vajab selleks abilisi. Üritasime talle helistada aga vastu võttis ta naine, kes tundus paras bitch olevat ning kelle arvates meid sinna tööle vaja pole. Nutuse näoga Beverly juurde tagasi minnes soovitas ta meil peale tööpäeva lõppu oma naabrimehe kodunt läbi sõita ja andis meile aadressi. Kuna tööpäeva lõpuni oli terve tööpäeva jagu aega, siis veetsime aega oma lemmikviisil – tööd otsides. Küll panime tööotsingu kuulutuse ühte farmerite kogunemispaika, küll käisime linna ainsas farmis – ananassi farmis ja siis veel mõnes kohalikus kuurortis aga tulemust ei olnud kuskilt näha. Kuurortides märkasime muidugi järjekordset kliimamuutust – kalkunitest olid saanud paabulinnud ja jaanalinnud. Viimased pidavat veel erilised ülbikud olema ja inimestelt süüa norima ning kui sa miskipärast oled nii kitsi, et isegi jaanalinnule saiapalukest ei anna, siis võib 1,5 meetrine linnuke sulle lihtsalt peaga äsada.

Kuurortides proovis Margus uut taktikat – teha tööandjale sobiv CV. Telekoomiku haridus, töö Elisas ning mitmed muud omadused vahetusid Hotelli ja Turismindusega ning erinevate pubide ja restroranidega. Muidu lihtsalt ei võeta jutulegi. Isegi nõudepesijal on aastaid kogemust vaja. Mitmed kohalikud on meile öelnud seda, et oleme liiga ausad, et siin tööd leida. Ja eksta ilmselt nii ongi.

Peale tööpäeva lõppu käisime siis metsamehe juures aga ega teda ennast kodus ei olnudki vaid teised puudeistutajad. Nood arvasid et tööd on seal küllaga ning et peaksime bossile Gregile uuesti helistama. Vastu võttis muidugi tema naine aga seekord olime kavalad ja küsisime ikka tüüpi. Gregiga saime kohe jutule ja esmaspäevaks oli tööpäev olemas. Niikaua tuli veel kusagil vegeteerida ning puhkuse lõpust viimast võtta. Nii olimegi ühes päris mõnusas karvanpargis, kus võtsime palmide vahel basseini ääres päikest, vahepeal ujudes ja tennist mängides.
Laupäeval käisime õhtul veel rannas kuutõusu vaatamas. Viimasega kaasnes ka veetõus ja see ei olnud väike – veetasemete vahe ööl ja päeval oli 5m. Kui meie randa jõudsime oli tõus juba täies hoos ning liivarannast kattus paari minutiga ca 7m veega.
Esmaspäev oli lõpuks meie kauaoodatud tööpäev. Äratuskell helises 3:30, 5:00 startisime Gregi maja juurest, 6:00 olime peale 20km asfaltteed ja 20km auklikku džiipidele mõeldud kruusateed jõudnud sihtkohta. Ega päris täpselt pole siiani aru saanud, kus see koht asub aga fakt on see et sinna sõidab tunni ning kohal olles ümbritsevad lagedad põllud ja mäed. Mägede tagant tõusva päikese saatel tehti meile ära kiirkoolitus, kuidas istutada puud ning tööpäev võis alata. Töö näeb välja selline, et tühjale ülesküntud põllule saadetakse peale pea tosinane kamp labidate ja istikutega varustatud noori, kes kõik valivad omale vao ning sisestavad taimed kolmesammuste vahedega maapinda. Viimaseks on kas pehme muld (vähelevinud variant), kuivanud sopp (enimlevinud variant), ülikuivanud sopp (me kutsume ka asfaltiks) või savine muld. Pidevalt on muld kaetud nabani ulatuva heinaga.
Raha makstakse meile resti pealt. Üks rest sisaldab 48 puud ja selle eest saab 5$, seega teenid niipalju kui ise teha suudad ja viitsid. Keskmiselt tehaks ca 20-30 resti päevas, osavamad 40-50 ja mõned segased on teinud üle 70. Viimased teenivad seega ka väga head raha. Meie oleme hetkel veel need keskmised aga üritame pürgida hullude hulka. Kahepeale oleme 7728 puud istutanud. Seega meie ökoloogiline jälg on küll superroheline.

Töö ise on füüsiliselt suht raske. Kõva koormuse saab selg. Villud tekivad nii kätele kui jalgadele. Kuid me ei kurda – trenn on hea ja raha makstakse ka. Nõmedam osa sellest on ülivarajane ärkamine ja see et töötsükkel on 10 päeva tööd ka 4 päeva puhkust. Erinevalt sääskedest ei ole meil kella 4 ajal kohe üldse mitte söögiisu. Aga midagi tuleb ju sisse pressida, et jaksu oleks tööd alustada.

Elamine on meil orgunnitud tööandja juurde. Elame tema aias luksuslikus kahetoalises telgis, milles isegi Margus vabalt püsti seisab. Ilmselt võiks Annegi kukile ronida. Kasutada saame kõike majas olevat (pesuruum, köök, telekas jne). Boonustena laulab meile unelaulu telgi läheduses röökiv konn ning ka äratus on orgunnitud 10 meetri kaugusel oleva kuke pool. Viimast küll kahjuks kaks tundi liiga vara.

Ja vahepeal helistati Margusele ühest kuurordist ja kutsuti kelneriks. Ju siis valetamine tasub vahest ikka ära.
PS! Suured kallistused veelkord kõikidele emadele meie poolt teate ju küll mis puhul ;)

On The Road Again...

Nonii. Nüüd oleme end Bondi Beachil ilusasti sisse seadnud, töökoht olemas ja auto müüdud...

MITTE!

Tegelikult oleme Sydneyst juba sadu kilomeetreid põhja pool Coffs Harbour'is ning liigume edasi põhja kuni leiame endale mingit tööd. Näiteks võiks seda olla Bundabergis. Miks siis meie plaanid nii kategooriliselt muutusid? Ikka meie valge täku pärast. Tegelikult hoopis Austraalia tobedate seaduste pärast. Ühel ilusal neljapäeval, kui autole oli kindel ostja juba tekkinud, saime RTA-st (roads and traffic authority) ehk kohalikust teede- ja transpordiametist teada, et NSW osariigis tuleb auto müümisel saada ta kohta sertifikaat, et too on ikka teekõlbulik. Isegi kui me oleks autosse hunniku raha pannud ning ta kuidagi teekõlbulikuks saanud oleks pidanud ta WA osariigist NSW ümber registreerima, mis kõik kokku oleks maksma läinud ilmselt auto hinna. Seega otsustasime jätkata oma roadtripiga ning viia auto tagasi Lääne-Austraaliasse. Enne veel kui tripini jõuame, räägime sellest, mis toimus vahepeal.

Kuna Collaroy Beachi hostel oli meile väga meeltmööda, siis veetsime seal terve nädala. Põhiline asi oli muidugi see, et sai tasuta surfilaudu rentida ning suurte lainetega rand oli kohe kõrval. Nii käisimegi päris mitu korda harjutamas. Nüüd on seis juba selline, et kui laine tuleb õige kujuga, siis saab Margus püsti sõitma. Anne käis küll proovimas vaid ühel päeval, kuid sellegi poolest oli ta ülimalt tubli ning sai ka päris mitmel korral lauaga lainele ning lauale püsti. Surf on küll see, mida jääme taga igatsema ja igav võimalikul juhul jälle proovida kavatseme.
Peale seda, kui Collaroyst tagasi kesklinna kolisime, tuli mõned ööd veeta hostelis või siis autos. Meie otsustasime teise variandi kasuks. Tegelikult tegime seda vaid ühel ööl, sest teisel saime olla sõbrantsi Ivi juures. No ja seejärel pidime siis oma uude korterisse sisse kolima. Olime nädala üürigi juba ette ära maksnud... Aga esimesel ööl siis parkisime auti Bondi ranna lähedale ookeani äärde. Muidu mõnus vaikne kohakene, aind äratuseks hakkas lähedaloleva maja alarm tööle, mis ei tahtnudki ära lõppeda ning kõrvalolevas pargis käidi hommikul vara-vara koeri jalutamas. No ja siis ei jäänudki muud üle, kui luugid lahti lüüa ja tegutsema hakata. Hommikusööki läksime sööma Harry ja Jaanika hostelisse ning peale seda suundusime linnapeale. Lõunaks oli meil aga kokku lepitud kohting Marguse venna tuttavatega, kellest ühe juured on Eestist! Käisime koos lõunatamas sellises restoranis nagu YumCha. Tegemist oli aasia toiduga aga eriline oli ta selle poolest, et seal ei tooda menüüd lauda, vaid menüü käib ise ringi ja sina valid mida soovid. Väga väga maitsev oli kõik niiet peame lõunasöögi eest Martinile ja Evele suure aitäh ütlema, et nemad meie uusi sõpru Eestis nii hästi võõrustasid. Louis jagas meile ka hulganisti kasulikku teavet paikade kohta, mida me oma reisul kindlasti külastama peaksime. Ja algust tegime kohe Sydneys. Üks põnevamaid kohti kuhu me sisse astusime, oli restoran, mis asus 47. korrusel ja kust oli 360' vaade linnale, nimelt oli see korrus keerlema pandud. Liftiga tagasi alla sõites olid meile seltsiks kaks vägagi suurt härrasmeest. Tundus, et nad olid väga tähtsad riigipead, kahjuks nägupidi me siinseid poliitikuid ei tea. Aga neile väga meeldivad eestlased. Miks me seda teame? Peale seda kui ütlesime kust me pärit oleme, siis nad julgustasid meid Austraalia riigi nimel siia päriseks elama jääma. Ütlesid, et Austraalia ongi tublide välismaalaste, sealhulgas ka eestlaste, peal üles ehitatud. Veel käisime ära Harbour silla all asuvas The Rocks'is ja sealses pargis, kus üks Ameerika neiu meid omale modelliks palus.

Eelmisel korral kirjutasime, et elasime ühe päeva kuudis või noh kesklinna hostelis, mille tuba andis selle mõõdu välja. Aga tegelikult olid seal ka omad plussid. No see, et ta täiesti südalinnas asus, seda te juba teate, teine suur positiivne omadus oli see, et sealt anti meile kaasa tore raamatuke, kus sees kõige muu hulgas ka talongid, millega sai Sydney erinevatest pubidest ja baaridest tasuta jooke. Nii me siis jalutasime ühel ilusal päikselisel päeval ja kui janu tuli, astusime pubisse sisse, võtsime õlut ja veini ja siis jalutasime edasi, kuni taaskord kurk kuivas. Õhtul ühinesid meiega ka Harry ja Jaanika.

Ja nüüd siis olemegi taas teel. Loodame kogu hingest, et meie autokene meid ikka igale poole kohale viib ja et töö ka kiirelt meieni tee leiab (või siis meie temani...).
Tänane hommikvõimlemine on tehtud, auto vajalikud näidud üle vaadatud ja aeg minna.

Kohtumiseni siis järgmistes seiklustes!

Ikka teie,
A ja M.