On The Road Again...

Nonii. Nüüd oleme end Bondi Beachil ilusasti sisse seadnud, töökoht olemas ja auto müüdud...

MITTE!

Tegelikult oleme Sydneyst juba sadu kilomeetreid põhja pool Coffs Harbour'is ning liigume edasi põhja kuni leiame endale mingit tööd. Näiteks võiks seda olla Bundabergis. Miks siis meie plaanid nii kategooriliselt muutusid? Ikka meie valge täku pärast. Tegelikult hoopis Austraalia tobedate seaduste pärast. Ühel ilusal neljapäeval, kui autole oli kindel ostja juba tekkinud, saime RTA-st (roads and traffic authority) ehk kohalikust teede- ja transpordiametist teada, et NSW osariigis tuleb auto müümisel saada ta kohta sertifikaat, et too on ikka teekõlbulik. Isegi kui me oleks autosse hunniku raha pannud ning ta kuidagi teekõlbulikuks saanud oleks pidanud ta WA osariigist NSW ümber registreerima, mis kõik kokku oleks maksma läinud ilmselt auto hinna. Seega otsustasime jätkata oma roadtripiga ning viia auto tagasi Lääne-Austraaliasse. Enne veel kui tripini jõuame, räägime sellest, mis toimus vahepeal.

Kuna Collaroy Beachi hostel oli meile väga meeltmööda, siis veetsime seal terve nädala. Põhiline asi oli muidugi see, et sai tasuta surfilaudu rentida ning suurte lainetega rand oli kohe kõrval. Nii käisimegi päris mitu korda harjutamas. Nüüd on seis juba selline, et kui laine tuleb õige kujuga, siis saab Margus püsti sõitma. Anne käis küll proovimas vaid ühel päeval, kuid sellegi poolest oli ta ülimalt tubli ning sai ka päris mitmel korral lauaga lainele ning lauale püsti. Surf on küll see, mida jääme taga igatsema ja igav võimalikul juhul jälle proovida kavatseme.
Peale seda, kui Collaroyst tagasi kesklinna kolisime, tuli mõned ööd veeta hostelis või siis autos. Meie otsustasime teise variandi kasuks. Tegelikult tegime seda vaid ühel ööl, sest teisel saime olla sõbrantsi Ivi juures. No ja seejärel pidime siis oma uude korterisse sisse kolima. Olime nädala üürigi juba ette ära maksnud... Aga esimesel ööl siis parkisime auti Bondi ranna lähedale ookeani äärde. Muidu mõnus vaikne kohakene, aind äratuseks hakkas lähedaloleva maja alarm tööle, mis ei tahtnudki ära lõppeda ning kõrvalolevas pargis käidi hommikul vara-vara koeri jalutamas. No ja siis ei jäänudki muud üle, kui luugid lahti lüüa ja tegutsema hakata. Hommikusööki läksime sööma Harry ja Jaanika hostelisse ning peale seda suundusime linnapeale. Lõunaks oli meil aga kokku lepitud kohting Marguse venna tuttavatega, kellest ühe juured on Eestist! Käisime koos lõunatamas sellises restoranis nagu YumCha. Tegemist oli aasia toiduga aga eriline oli ta selle poolest, et seal ei tooda menüüd lauda, vaid menüü käib ise ringi ja sina valid mida soovid. Väga väga maitsev oli kõik niiet peame lõunasöögi eest Martinile ja Evele suure aitäh ütlema, et nemad meie uusi sõpru Eestis nii hästi võõrustasid. Louis jagas meile ka hulganisti kasulikku teavet paikade kohta, mida me oma reisul kindlasti külastama peaksime. Ja algust tegime kohe Sydneys. Üks põnevamaid kohti kuhu me sisse astusime, oli restoran, mis asus 47. korrusel ja kust oli 360' vaade linnale, nimelt oli see korrus keerlema pandud. Liftiga tagasi alla sõites olid meile seltsiks kaks vägagi suurt härrasmeest. Tundus, et nad olid väga tähtsad riigipead, kahjuks nägupidi me siinseid poliitikuid ei tea. Aga neile väga meeldivad eestlased. Miks me seda teame? Peale seda kui ütlesime kust me pärit oleme, siis nad julgustasid meid Austraalia riigi nimel siia päriseks elama jääma. Ütlesid, et Austraalia ongi tublide välismaalaste, sealhulgas ka eestlaste, peal üles ehitatud. Veel käisime ära Harbour silla all asuvas The Rocks'is ja sealses pargis, kus üks Ameerika neiu meid omale modelliks palus.

Eelmisel korral kirjutasime, et elasime ühe päeva kuudis või noh kesklinna hostelis, mille tuba andis selle mõõdu välja. Aga tegelikult olid seal ka omad plussid. No see, et ta täiesti südalinnas asus, seda te juba teate, teine suur positiivne omadus oli see, et sealt anti meile kaasa tore raamatuke, kus sees kõige muu hulgas ka talongid, millega sai Sydney erinevatest pubidest ja baaridest tasuta jooke. Nii me siis jalutasime ühel ilusal päikselisel päeval ja kui janu tuli, astusime pubisse sisse, võtsime õlut ja veini ja siis jalutasime edasi, kuni taaskord kurk kuivas. Õhtul ühinesid meiega ka Harry ja Jaanika.

Ja nüüd siis olemegi taas teel. Loodame kogu hingest, et meie autokene meid ikka igale poole kohale viib ja et töö ka kiirelt meieni tee leiab (või siis meie temani...).
Tänane hommikvõimlemine on tehtud, auto vajalikud näidud üle vaadatud ja aeg minna.

Kohtumiseni siis järgmistes seiklustes!

Ikka teie,
A ja M.