reede, 29. mai 2009

Töö ja puhkus käsikäes...

Tere kallis lugeja. Pole juba kaks nädalat midagi kirjutanud. Seda põhiliselt selle pärast, et oleme vahepeal istutanud pea 30000 puud ning midagi eriti seiklusrohket korda pole saatnud. Aga eks üritame ikka natuke oma tegemistest rääkida.

Töörindel on muutunud nii palju, et me oleme arenenud palju osavamaks. Parematel päevadel on Margus istutanud 48 kasti (2304 puud) ning Anne 41 kasti (1968 puud). Ehk siis Margus jääb kogu kambast alla veel vaid Harryle ja vahest veel ühele tüübile ning Anne teeb ära enamikele kuttidele olles viimastele heaks motivaatoriks rohkem tegema ja mitte naisterahvale füüsilises töös alla jääma. Kahjuks samal ajal kui oleme muutunud piisavalt heaks, et suhteliselt normaalset raha teenida, vähendati tasu kasti puude eest 4$ peale. Väidetavalt pidavat meil lihtsam maapind olema, kus saab kiiremini istutada. Eks ta võib-olla natuke ehk ongi aga mitte 20%.
Tööl pole muidu väga vigagi aga orgunn on kehvavõitu. Kord lõppevad enne päeva lõppu puud otsa, teinekord pole maad kuhu istutada. Viimased kaks päeva on aga sundpuhkus olnud kuna oleme teinud liiga kiiret tööd ja oma graafikust ees ning uus maalapp, kuhu liigume, on veel ettevalmistamisel. Või nii vähemalt räägitakse.

Lisaks sellele, et saame oma tööga puude istutamise kogemust, pakub see meile võimalusi kohaliku loodusega lähemalt tuttavaks saamiseks. Hommikul kella 6 paiku põllale jõudes võtab meid tihtilugu vastu imeline vaatepilt udusalli mähitud mägede tagant tõusvast päikesest. Teel tööle näeme aegajalt kängurusid, öökulle, hiidkonni ning muid metsalisi. Põllul oleme kohtunud mõningate ussikestega, suure sisalikuga (Bearded Dragon), igasugu eri linnukestega (näiteks jaanalinnud), hiirtega, meid uudistavate suurte punaste kängudega, konnadega ja tühja kilpkonna kilbiga. Ja ükspäev leidis Margus muna. Tõi selle isegi koju, endal omleti mõtted peas aga siis millegi pärast otsustas ikka ümber. Nii jäigi muna söömata...

Vahepeal on meil olnud ka 4 päevane puhkus. Seda kasutasime ära lehkavaks savihunnikuks muutunud tossude pesuks, haavade paranduseks ning reisuks lähedal asuvale paradiisisaarele Great Keppel. Viimane on piltilusate randadega väike saareke, mis on ideaalseks pelgupaigaks argielust põgenemisel. Selle Aegna suuruse saare peal on üks poeke ja pizzakoht. Seal asub ka mingi kuurort, kuid lähedalt me seda uudistama ei läinud. Tegelesime hoopiski rannas lebotamisega, palmide alt korjatud kookospähklite avamise ning snorgeldamisega. Kuna saart ümbritsevad korallid asuvad rannale nii lähedal, et nendeni pääseb ujudes, siis kasutasimegi ära oma 14$ eest Busseltonist hangitud hüpersuperkvaliteetset smorgeldamisvarustust ning ujusime võidu igasuguste silmipimestavalt kirjude kaladega. Väidetavalt olevat kalapoeg Nemo ka seal kuskil olnud aga me pole päris kindlad, kas teda nägime. Ja ühte rai kala ajasima ka taga.
Saarelt tagasi tulles võtsime endale viie kookospähkli näol mitmeks päevaks ajaviidet kaasa. Kas te olete üritanud seda pähklit oma turvakesta seest kätte saada? Kui ei, siis teadke et parimateks abimeesteks on MacGyveri nuga, katkise sõraga sõrahaamer ja poolik kellu.

Veel käisime oma puhkuse jooksul ära Rockhamptonis, kus toimus parasjagu igaaastane raamatufestival. Uue kasutatud raamatu sai omandada 1-5$ eest. Kui pool kohalikust näitustepaviljonist oli täidetud raamatutega, siis teine pool tohutute kasutatud ja mittekasutatud riiete kuhjadega, kust võis valida endale mida hing ihaldas ja seda 2$ tükk. Soodne-moodne.

18. mai oli meie majas selline tähtis sündmus nagu Anne sünnipäev. Kuigi ta oleks tahtnud 24 aasta asemel 4 aastaseks saada, siis seda me talle kahjuks pakkuda ei saanud. Küll aga tegime morsipeo nagu neljaaastastel - kartulisalati ja ahjuvinkudega, morsi asemel oli laual küll vedi kangem kraam. Päeva lõpus tõi meie töökaaslasest ja majanaabrist iiri poiss Paul Annele sünnipäevakaardi ka. Meil polnud vaja kaarti esimesest kahest sõnast kaugemale lugedagi, kui juba oli nalja nabani. Nimelt seisis kaardil „Kallis Emma”. Kusjuures Emma nimeline neiu töötab ka meiega siin. Kui ta oma veast aru sai, siis tuli ja vabandas sajaga. No vähemalt ta ju üritas.

Räägime siis natuke meie majanaabritest ka. Köögi ja elutoa pinda jagame lisaks Harryle ja Jaanikale veel 6 inimesega: austraallasest boss Graig - muhe vend, kelle kael on vähemalt kaks korda sama punane kui pats pikk; Scott – austraallasest lillelaps, kes on juba paar aastat seda tööd teinud; Rodney – aborigeen Uus-Meremaalt ja 5 aastat puid istutanud; austraallastest päkkpäkkeritest paarike Emma ja Shane, kellest üks avastas eelmine nädal, et ta on rase; ja siis on veel iirlane Paul – kes iirlastest midagi teab, sellele piisab iseloomustavast sõnast „iirlane”.

Kogu sellest kambast keegi mingit erilist intelligentsitaset üles ei näita, kui Graig välja jätta. Veel oleme täheldanud, et viimne kui üks inimene, kellega koos töötame, peab kanepit oma elu igapäevaseks osaks. Küll tõmmatakse hommikul ärgates, lõuna ajal võiku kõrvale, puhkepausidel, enne tööpäeva lõppu, enne rooli istumist, roolis, enne dushi alla minekut, peale seda ja kogu see aeg kuni magama jäämiseni. Kõik neist muidugi seda nii hullusti ei tarbi aga mõne kohta käib see kindlasti. Ja sellest, et vesipiibust annab tõmmata ka midagi muud peale kanepi, polnud enamik kohalikke isegi kuulnud.

Eile, kui käes oli järjekordne sundpuhkuse päev, otsustasime teha vahelduseks jälle midagi põnevat ning käisime mõned kilomeetrid Yeppoonist väljas asuvas väikses loomaaias. Selle koha põhiliseks atraktsiooniks oli interaktiivsus. Umbes poolte loomaaia elanikega sai füüsilisel tasemel tutvust teha. Esimesena võttiski meid vastu partidest, kukkedest, kanadest, kalkunitest, paabulindudest koosnev lindude hord, kes kõik paistsid eelmise õhtu toidu peal olevat, sest see ca 60 pealine kamp jälitas terve aeg seda, kellel toidukott käes oli. Lindudest natuke eemale saanud tulid palukest nuiama kümned kängurud, kellest mõni nägi välja nagu valku ja steroide sööv kahemeetrine jõusaali-jõmm. Ja täitsa pesuehtsat neeger-känguru nägime ka.


Puurides võis kohata tavapäraseid elukaid – wombateid, emusid, rääkivaid papagoisid, madusid, sisalikke, kilpkonni, krokodille ja dingosid. Seekord kuulsime ära ka dingo ulumise – päris jube kui siuke koduloomaks oleks kuna teadupärast nad haukuda ei oska vaid selle asemel pidevalt uluvad. No ja otseloomulikult olid seal ka koaalad, sest see oligi tegelikult põhiline põhjus, miks seda loomaaeda külastasime. Nimelt anti seal meile koaalat silitada ning väikese tasu eest ka sülle võtta. Ja uskuge meid – ta ongi nii pehme kui ta välja paistab. Kes julgust proovile tahtis panna, see sai kaisutada püütonit ja kahte eri liiki sisalikupoissi. Veel saime teada ühe huvitava fakti, et Queenslandi osariigis pidavat ca iga kolmanda maja katusel püüton elama ja Brisbanes igal teisel. Nii et kuna meie telgi ega auto katusel püütonit ei ela, siis peab majal kindlasti olema või siis vähemalt mõnel naabril.

Täname tähelepanu eest ja kiigake meie pildialbumisse ka - ehk oleme sinnagi midagi lisanud ;)

Teie,
Anne ja Margus

7 kommentaari:

WhiteBwoy ütles ...

no eks leidub siinmailigi neid kroonilisi kivitajaid :P hetkel on siinmail uudist niipalju, et temperatuur teie omale vist väga alla ei jäägi, eile oli 28 kraadi :D

Ti:a ütles ...

kas ma saaksin teie emaili, et teile nõusoleku kirja edastada
tiia@blogileht.ee

sirts ütles ...

Heiiii !!! Meie maal oli jah lämmi periood, aga täna tuleb juba vihma...
Onu Martin ka sõjast vaba nüüd ja juba ka tööl tagasi :).
Eee.. a te kasvatate juukseid või ? :D

Päikest siis ikka ja jõudu ! Ja tegelt... tulge ära kotsa ka juba !!!;)
s.

Anne ja Margus ütles ...

oot kohe tuleme

Kätu ütles ...

Palun minu eest ka mõnisada puud istutada :) aitäääähhh

Anett ütles ...

Nii superäge!! Kodumaal ka vaja töökaid puudeistutajaid RMKsse kindlasti ;) Tulge aga nüüd tagasi juba, et saaks Nõval koos jaanipäeva vastu võtta!

Anne ja Margus ütles ...

kätu- panime sinu eest kakssada
anett- jaaniks kahjuks küll ei jõua :(