Elada selleks, et käia tööl

Taaskord on möödunud paar "põnevat" nädalat, kus midagi peale töö tegemise ja raha teenimise teinud pole. Sellegi poolest üritame midagi pastakast välja imeda, et mõni üksik hing, kes veel eesti suve ei naudi ning meie elust-olust huvitatud on, miskit tööjuures lugeda saaks.
Uudne kogemus siin saarekesel nimega Austraalia, on meie jaoks talve saabumine. Päeval ei saa suurt arugi, et midagi teisiti oleks aga öösiti on seevastu temperatuurid päris karmid. Ilmateate väitel on siis päeval ca 25 vs öise 5 vastu. Kuna ei meie telgil, autol ega siinsetel papist majadel mingit soojustust ei ole, lükkavad önnelikumad, kellel näiteks soojapuhurid varrukast võtta, need ööseks sisse. Meie aga kolisime oma telklaagri kuuri seinte vahele. Külmapoiss ei näpistanudki enam nii kõvasti, tuul ei puhunud avadest sisse ning kuke kireminegi oli mõne pügala võrra vaiksem. Hommikuti tööle minnes tuli aga kõik soojad riided välja kiskuda ning Anne sai "igaks juhuks" ostetud kindadki käiku lasta. Kui päike aga kõrgustesse jõudis, sai mõnuga soojust sisse ammutada, sest iga hetkega läks aina palavamaks.


Jahedad hommikud on aga väga ilusad, kuna mets ja maa on mattunud paksu uduloori alla. Päikesetõusu ajal ja mägede ümbruses on see kõik kohe eriti imeline.
Telgis või autos või kusiganes magades oleme õppinud loodusehäälte järgi aru saama, et mis kell parasjagu on. Kui majas läbu järele on jäänud on kell järelikult ca 12, kui kukk esimest korda kireb on ca 02:00 ja teist korda ca 04:00. Muideks kukele on tekkinud vist väike õpipoiss, kes meeleheitlikult üritab vana kuke kiremist matkida. Kui kell on saanud 06:00 on väljas veel pime aga kellaajast saame aimu tänu ahvimoodi naervatele lindudele - kookaburradele. Viimaste kõriehitus on selline, et 2-3 pisikest linnukest suudavad hullemat kisa teha kui paarikümnepealine rongakari. Katsu sa siis vaba päeva hommikul kauem magada. Et aimu saada, millest me räägime, väike Youtubest leitud videoklipp.



Õhtul (ca kell 6), kui päike loojunud, jäävad vait ka linnud. Asemele tekivad aga uued helid kraavipervel krooksuvate konnade, majaseintel siblivate ja piiksuvate sisalike ning peakohal tiirutavate kädistavate nahkhiirte näol. Viimased ei poe päevavalges aga päikese eest kuhugi koopasse peitu vaid riputavad end maantee ääres võsas olevate puude külge.
Töö koha pealt on seis suhteliselt sama – eestlased on ikka kunnid. Nelja peale istutame päevas sama palju või rohkemgi kui ülejäänud 8 inimest. Purustanud oleme ka oma vanad rekordid. Nüüd on Anne istutanud päevaga 47 kasti (2256 puud) ja Margus 56 kasti (2688 puud). Anne on juba nii tubli, et on alistanud istutamises nii Harry kui Marguse. Kokku oleme istutanud ca 64000 puud, mis maa-alaliselt on umbkaudu 64 hektarit.

Vahel on ette tulnud selliseid päevigi, et ülejäänud kamp on liiga pohmas või lihtsalt laisk või iirlane, et tööle ilmuda ning istutanud on ainult eestlased. Nii ongi tekkinud siia Byfieldi kanti nn eesti metsad. Nii et 10 aasta pärast võite tulla siia mändide vahele riisikaid korjama.
Lisaks istutamisele oleme proovinud ka veidike teist tüüpi asja. Kuna enne kui puid värskelt küntud vagudesse istutada saab, tuleb kindel olla, et seal mingit muud mudru kasvama ei hakkaks. Selleks kastetakse maa üle mingi spets kemikaaliga. Tavaliselt tehakse seda pritsuvoolikutega täiendatud ATV-dega aga mõnel maalapil tuleb asja teha käsitsi. Nii tatsasidki Margus ja mõned teised veel kemikaalitünn seljas voolik vasemas ja pump paremas käes ning piserdasid põllu üle.
Uutest elukatest oleme põllal ära näinud ära ühe väga suure ussi. Suure tõenäosusega oli tegemist mingit liiki püütoniga. Nimelt leidis Anne ussikese keset vagu lehkamas. Ilmselt juba päevi seal lebanud aga siiski oli siuke mehise käsivarre jämedune ja ca 1,5m pikk roheline ja kollaste ruuduliste pükstega tüüp. Netist liiki tuvastades nägime ühelt pildilt, et nende munad on kole sarnased sellele, mille Margus ükspäev põllalt koju vedas. Hea et omletti ei üritanud teha...

No aga ega me ikka kogu aeg ka ei tööta – vahest on ju vabu päevi ka või jälle mõni imelik püha. Siis käime tennist mängimas ja basseini ääres tsillimas. Pühade puhul oli naabrimutt endale kassi koju toonud ja nii oli meil uus sõber. Oma kodus tüüp passida ei viitsinud vaid hängis terve aja meiega – ükskõik kus me ka ei olnud. Kui igavuse peletamiseks eesti kassid püüavad hiiri, siis too kass püüdis sisalikke. Aga sarnaselt eesti kassidele üritas ta öösel meid kõigest väest üles ajada ronides mööda telgi seinnu üles ning kimbutades autos olijaid katusel trampimisega ning akrobaaditrikkidega akna välisliistul.

Paar päeva tagasi oli meie jaoks veel üks suursündmus – nimelt saime esimest korda Austraalias oldud aja jooksul proovida värskelt püütud kala. Siiani on meie siinsed kalakogemused mahtunud kõik ära sushi sisse aga seekord oli tegemist ca meetri pikkuse „lamepeaga” (flathead). Nagu arvata võite oli sel kalal väga lame pea. Maitsel polnud väga vigagi aga vanemate tehtud ahjulõhele või suitsulestale jäi ta ikka pika puuga alla.