2000 km selja taga

8. aprillil liikusime Augusta linnast tagasi Hamelin Bay karavanpargi suunas väikese kõrvalepõikega Cosy Corneri randa. Nagu nimigi ütleb oli tegemist väga hubase nurgakesega. Parkimisplats oli kõrgel kaljude otsas ja randa saamiseks tuli mitukümmend meetrit alla poole jalutada. Alustuseks tegime esimest korda oma gaasigrilli peal nuudleid ning pidasime üleval kalju otsas väikse pikniku. Kõhud täis ja meel hea ronisime randa, kust parasjagu viimased rannalised meile vastu jalutasid. Seega oli kogu imeline ookeani kallas meie nelja päralt. Tundus tõesti nagu oleks mõnele üksiku saare paradiisirannale sattunud. Riided seljast kiskunud, jooksime vett katsuma... prrr jube jahe oli ikka, kuid kuna tegemist oli selle reisi viimase võimalusega India ookeanis ujuda, siis tuli seda kasutada. Enne veel kui vette kargasime märkasime järsku mitmeid pisikesi uimi veest välja olevat. Ei saanudki päris täpselt aru, kas need olid selja- või sabauimed, kuid neid tüüpe oli seal igatahes palju. Võib-olla olid haipojad, võib-olla hoopis mingid muud kalad. Igaks juhuks nende keskele ujuma ei läinud, vaid käisime veidi eemal madalas vees end kastmas.

Enne karavanparki tegime veel väikese peatuse orgaaniliste veinide vinoteegis. Orgaaniliseks pidavat asja tegema see, et veinide valmistamisel ei ole kasutatud mingeid tehislikke aineid ning kõik toimub karmide reeglite järgi. Erinevalt eelnevatest vinoteekidest taheti siin testimise eest raha saada aga kuna ei olnud varem orgaanilisi veine proovinud, siis otsustasime selle ära teha. Jällegist olid kõik veinid väga hapud ja kuivad ning nendest 25$ küll välja ei käiks. Samas erineb meie maitsemeel asjatundja omast ka kindlasti kardinaalselt. Siiani pole ükski kallis vein veel 12$ 4L pakiveini aka „gooni” vastu veel saanud :)

Ööbimispaigas vaatasime ära taaskord imelise päikeseloojangu – vedasime toolid randa ja tegime romantikat. Enne veel kui päike silmapiiri puudutas märkasime, et vee ääres oli inimesed väga elevile läinud. Asja lähemalt kaema minnes nägime, et randa olid tulnud kaks pea 1,5m läbimõõduga rai kala, kellele kohalikud söögiks kalu loopisid.

Karavanpargis tegime ka seekord sama trikki, mis päev varem – läksime kohale selleks ajaks kui peahoone juba kinni oli, võtsime vaba telkimisplatsi ning hommikul ära minnes jätsime kasti raha kahe inimese eest (25$).

Neljapäeva hommikul panime eesmärgiks jõuda päeva lõpuks Albany linna, kuid teel sinna külastasime mitmeid vaatamisväärsuseid. Alustuseks sõitsime sellisesse kohta nagu Karri rahvuspark, sest kuuldavasti pidavat seal olema vähemalt üks suur puu, mille otsa ronida. Pärast mõningast tiirutamist mööda punaseid „kruusateid” leidsime lõpuks selle puu üles. Puu diameeter oli ca 2m ning kõrgust 69m ringis ning selle otsa sai ronida. Algul arvasime, et ümber puu jookseb keerdtrepp, kuid kohapeal nägime, et „trepi” moodustasid puu tüvesse taotud metallvaiad. See meid ei heidutanud ja läkski ronimiseks. Naised jõudsid tubli 25m kõrguseni, kus asus esimene platvorm aga Margus ja Harry panid ikka tippu välja. Kui ennist sai öeldud, et puu kõrgust oli 69m, siis käidud sai tegelikkuses 75m kõrgusel, sest ladvas asus kolmekordne penthouse onn, mis ulatus kõrgemale kui latv. Sealt ülevalt oli suhteliselt okei vaade, kuid põhielamuse andis kindlasti ronimine ja see et vaiade vahelt maa paistis. Margusele meenus lapsepõlv ning EMTi ja RLE mastide vallutamine. Alla jõudes arvasid igatahes jalalihased, et kole ammu pole vist trenni teinud.

Järgmiseks peatuspaigaks oli Lavendel & Berri Farm, kus proovisime ära kohaliku meejäätise ning nägime ära ühed väga huvitavad ja imetabased loomad – alpacad. Kuna Busseltoni Wildlife pargist oli linnusööta veel järel, siis toitsime neid sellega. Kehakujult meenutasid tüübid laamasid aga kuna meist keegi bioloogias eriti kõva käsi pole, siis ei oska öelda kas neil ka mingit tegelikku seost on. Kõige ägedamad olid igatahes ühe valge alpaca sinised silmad, sest pupillideks olid tal ca 1,5cm pikkused horisontaalsed kriipsud.

Samal ajal õnnestus meil saada ka tripi esimene vihmakogemus. Tegelikult oli taevas juba hommikul kurjakuulutavalt hall. Õnneks piirnes asi siiski niisutava uduvihmaga, mis meid saatis ka kogu järgneva atraktsiooni – olime jõudnud Valley of the Giants (hiiglaste org) nimelisse piirkonda. Nähes meid ümbritsevat metsa ei olnud raske aru saada, kust antud org endale nime oli saanud – puud olid tõesti hiiglaslikud. Tegemist oli eukalüpti soost „Tingle tree”-dega, mis eesti keeli oleks vist kõdipuud :) Mõne läbimõõt ulatus mitme meetrini. Siinseks atraktsiooniks oli „Tree top walk” ehk jalutuskäik puulatvades. Ja just nii see välja nägigi – jalutasime mööda metallsilda, mis viis aina kõrgemale ja kõrgemale maapinnast kuni lõpuks kulges hiiglaslike puude latvade läheduses ca 40m kõrgusel. Tõeliselt vahvaid asju mõeldakse siinmail ikka välja. Latvades käidud võtsime ette veel ühe lühikese jalutuskäigu mööda matkarada, mis viis läbi ühe kõdipuu, mille läbimõõt võis olla ka nii 4m ringis. Öelge siis veel, et Austraalia loodus on ainult bushland.

Peale Valley of the Giantsit sõitsime veel läbi Denmargi nimelisest linnakesest ning jõudsime enne pimedat Albanisse. Seal oli põhieesmärgiks leida üks korralikult suur pood, mis ei oleks IGA. Panimegi tomtomi poode otsima, kuid tema abil jõudsime ainult alkopoodideni. Üldse oli Tomil vist suhteliselt paha päev kuna väiksematel teedel sõites oli ta enamiku ajast suhteliselt kindel endas, et me oleme teelt välja sõitnud ja eksinud metsavahele. Kuna me tema kahtlaseid nõuandeid ignoreerisime, siis ilmselt tahtiski ta oma mured õhtul viinaklaasi uputada. Õnneks leidsime omal käel ikka Woolworthi nimelise poe üles ning tegime suured shopingud, sest kuna on pühadeaeg, on poed reede, pühapäev ja esmaspäev kinni.
Peale poes käiku kimasime karavanparki otsima, et enne pimedat veel telk püsti saada. Valituks osutus Rose karavan park, mille juba traditsiooniks saanud kujul üle lasime – maksime kahe eest. Park ise midagi erilist ei olnud, kui asukoht välja arvata. Nimelt asus ta täiesti ookeani kaldal aga kuna ilm kehvake oli ja õhtu ka juba, siis sellest mingit kasu ei olnud.

Reede hommikul varavalges tegime karavanpargist põlved ning sõitsime üle vaatama eelmisel päeval turisti infopunkti poolt soovitatud vaatamisväärsusi. Esimeseks põnevaks kohaks oli „Blowholes” (puhumisaugud). Asus see ookeani ääres ning kuna auto sai pargitud kalju servale, siis tuli eelmisest päevast pakustunud jalgade abil kuidagi see kilomeetrine rada alla mäge üle elada. Kohale jõudes ootas meid ees kaljuserv, mis ikka veel oli ca 30m veepiirist kõrgemal. Kuigi oli väga vaikne ilm laksusid tohutud lained mürinal vastu kaljuseina ning taamal kostusid kahuripaugu sarnased mürtsatused. Tuli välja, et viimane oligi tekitatud blowhole’i poolt. Blowhole kujutas siis endast mitmekümne meetri sügavust torujat auku või pragu kaljuseinas, mis algas alt lainete juurest mõnest koopast ning lõppes üleval kalju peal. Suurtemate lainete korral täitus koobas kiiresti veega ning õhk suruti mööda suhteliselt kitsaid käike ja pragusid (blowhole’id) mööda välja. Tulemuseks oli tohutu tuulehoog ning suhteliselt kõva müra. Tuul oli ikka selline, et juuksed olid täiesti sirged peas püsti (isegi Annel) ning riided tahtsid seljast ära tulla. Tormisema ilmaga oleks sealt ilmselt ka vett välja löönud.
Kuna lainetus oli seal kõva, siis oli all ookeanis loomulikult kamp surfihimulisi mehi ja naisi. Kuid ega sinna veeni tegelikult mingit rada ei viinud vaid tuli kaljude vahel, laud käes, turnida. Meile imestuseks oli üks turniajatest ca kuuekümnendates neiu, kes vapralt, bodyboard käes, marssis alla kivise ja karmi ookeani poole. Ise küll poleks julgenud sinna vette minna.
Tagasi auto juurde roninud otsustasime sõita mõned kilomeetrid edasi ühe loodusliku sillani. See kujutas endast ühte suurt kaljumürakat, mille ookean oma meeletu jõuga alt tühjaks oli uuristanud nii, et tekkis kahte kaljut ühendav kivist sild. Kõik see oli väga massiivne ning ilus ja jättis meile tugeva emotsiooni.

Kuna Albani üks põhilistest vaatamisväärsustest – vaalamuuseum – oli suhteliselt kallis ja pühade puhul ka kindlasti korralikult ülerahvastatud, siis me sinna trügima ei hakanud vaid võtsime suuna edasi kohaliku tuulepargi poole. Muidu tuulegeneraatorid nagu ikka aga see, et nad ookeani kaldal asusid, oli ilus. Generaatorid olid 65m kõrged ja 35m labadega. Nad katavad ära 75% Albany elektrivajadusest ja hakkavad tööle juba siis, kui õues puhub tuuleke 7m/s.
Seegi üle vaadatud, võtsime suuna Esperance’i linna poole. Teekonna pikkuseks ca 400km ning kohale jõudsime enne päikeseloojangut ehk siis umbes kell 17:15. Enne kesklinna leidsime karavanpargi nimega Pink Lake (Roosa järv) ning sel korral olime end juba ette valmistanud selleks, et maksame lõpuks ka ausalt öömaja eest. Vastu võttis meid aga tore roosa säriga onu, kes nägi siin eestlasi esimest korda ja võttis meilt raha vaid kahe inimese eest. Saime ka teise öö sama diiliga, niiet läks kohe eriti hästi.

Ilmad on siin kohe superhead ja Esperancis pidavat olema Austraalia ilusaimad rannad. Nii et mis meil siis üle jäigi kui veeta terve tänane päev nautides siinseid rannamõnusid. Käisime kaemas mitut randa - üks ilusam kui teine. Enamik neist surfamiseks ideaalsed. Meie valisime rahulikuma ranna nimega Twilight Beach. Rannast mõnesaja meetri kaugusel vees asus suur kalju, mida poisid ka vallutamas käisid.

Homsest ootab meid ees pikk pikk autosõit. Plaan on kolme päevaga Adelaidi jõuda, teepikkuseks 2250km. Mis siis muud kui raudset kanni meile.

Häid munadepühi ka
A&M