Vasakpoolne liiklus, rattamatk, kängurud...

Heipshops. Jälle aeg käes anda aru oma viimase nädala tegemistest. Nädal 5 Perthis :

Esmaspäev. Marguse jaoks algas hommik kell 08:00, kui teda äratas sügavast unest telefonikõne töövahendusbüroost - küsiti, et ega ta ei taha uuesti Leightonisse tööle minna ja oma asjad ära lõpetada. Olles täiesti veendunud, et kell on 00:00 ja mõeldes endamisi, et mis kuramuse pärast keegi keskööl tööbüroost helistab, vastas unesegane Margus "JAH". Töö oli ikka tavapärane andmesisestamine ainult selle vahega, et üks hetk kutsus tööandja ta koosolekuruumi ja pakkus talle püsivat töökohta. Tegelikult isegi kahte. Üks oli selle sama süsteemi haldamine, kuhu eelneval nädalal asju sai üles laetud. Teine oli FIFO (fly in, fly out) töökoht Port Hedlandis - ca 14000 inimesega linn, mis asub ca 1600km Perthist põhjas. Seal oleks ülesandeks olnud kohalikule raudteefirmale IT alase kasutajatoe pakkumine. Seega oleks tulnud olla 16 päeva seal ja siis 5 jälle siin. Kuid peale oma CV ära saatmist öeldi Margusele, et ta on "over qualified" (üle kvalifitseeritud vms), ehk siis et tal hakkaks esimese koha peal igav ja et ta töötaks kõvasti alla oma võimete ning teise koha peale enam inimest ei otsita jne jne jne. Tegelikult oli ilmselt asi selles, et Leightonile ei istunud meie "tööta ja reisi" viisa, millega saab ühe tööandja juures töötada maksimaalselt 6 kuud.
Meile hakkas kohale jõudma tõsiasi, et selleks, et Austraalias normaalset tööd saada tuleb endale hankida "Skilled" viisa (Oskustöölise viisa). Eestis tehtud viisauuringust oli meelde jäänud, et too viisa maksis ca 3000 krooni ning mõtlesime, et ilmselt tuleb see raha nüüd välja käia. Enne viisa taotlemist vaatasime netist veel tingimused üle ning leidsime, et kui üks meist viisa teeb, siis see kehtib automaatselt ka teisele. Lõpuks viskasime igaks juhuks pilgu peale ka hindadele ja ennäe imet- Skilled visa maksab hoopis 2000$ ehk 16000 krooni :( Niipalju siis sellest.
Teisipäeval, peale tööpäeva lõppu, võtsid Anne ja meie toanaaber Kieren Marguse tööjuurest auto peale ning koos alustasime teekonda lennujaama. Kuna keegi meist linna veel piisavalt hästi ei tunne (isegi 5 kuud Perthis elanud ja autoga liigelnud Kieren, kes tundus asja veel kõige vähem jagavat), siis võttis meil 20km läbimine ca tunnikese. Oma rolli mängis kindlasti ka tipptund. Lennujaama sõitmise põhuseks oli Kiereni Melbourne'i lendamine. Meie muidugi lahkelt lubasime ta ära viia ja auto koju tagasi tuua. Tõeline seiklus algas siis, kui Kieren oli lennujaamas maha läinud ning Margus, kes pole juba üle kuu aja ühegi autoga sõitnud ning mitte kunagi vasakpoolses liikluses sõitnud, rooli pandi. Autoks oli väga pisike (nii umbes seljakoti suurune) punane Daihatsu. Annele tegi juba hirmasti nalja see, kuidas Margus auto roolis välja nägi- pea vastu lage, rool põlvede vahel ja kõht vastu rooli. Lennujaamast sõitu alustades tuli esimese asjana ületada ringtee, millel liiklus liikus, erinevalt Eestist, päripäeva. Et adrenaliinipursked Marguse kehas suuremad oleks, rippus esiklaasil poolpidune päiksevari, mida ei andnud kuhugi kinnitada ning piiras korralikult vaatevälja. Samuti ei läinud käigud korralikult sisse ning Kieren hoiatas enne ära sõitu, et kui auto välja sureb, siis ta enne käima ei lähe, kui kuskilt puldist mingit nuppu vajutada. Lõbuuus. Teised autojuhid võisid arvata, et küll meil peab ikka essune esiklaas olema, et igal manöövril kojamehed tööle pannakse, kuigi väljas ei saja piiskagi vihma. Lisaks sellele, et kojameeste ja suunatulede kangid on ära vahetatud asub ka käigukast loomulikult kuskil vääga vales kohas. Nii saigi iga foori tagant startides kõigepealt korra parema käega juhi poolsest uksest kinni haaratud ning alles siis vasaku käega käik sisse lükatud. Tegelikult oli see ju hea kontroll, et kas uks ikka on veel küljes, sest selle auto puhul poleks miski imekspandav. Poole sõidu pealt avastas Margus, et lakke on ilmunud ka tahavaatepeegel - see oli tegelikult kogu aeg olemas olnud aga vasakult poolt ei oska ju otsida. Kuna ennist sai lennujaama orienteerutud kasutades Kiereni arvutis olevat kaarti ning läpaka võttis ta ju kaasa, pidime hakkama saama suure, meeter korda meeter, linnakaardiga, mida naerukrampides vaevlev Anne sugugi lugeda ei suutnud. Kuid kuna kaks pead on parem kui kaks pead ja lollpea, siis saime ilma probleemideta ka ilma kaardita auto õigesse kohta ära transporditud. Suutsime vastu panna kiusatusele sõita paremal pool teed ning jõudsime kohale ühes jupis.
Kolmapäeva hommikul käis Anne tööintervjuul ühes juveeli poes mis asus Karrinyup´i kaubanduskeskuses. Tegemist on ühe suure keskusega - peaaegu nagu meie Ülemiste aga suurem. Ja jõulud on siin kohe väga teema, mis sest, et tegelikult on veel kuukene aega. Kõik kohad on ingleid ja ehteid täis, igal pool kuuleb jõululaule ning isegi jõuluvana istub kaubanduskeskuses ja kuulab suurte ja väikeste laste soove.
Samal ajal kui Anne uut ja huvitavat kaubanduskeskust avastas ning omale punase kiivri soetas, tegi Margus veel viimaseid tunde tööd Leightoni heaks ning juba enne päeva lõppu vabastati ta töökohustustest.
Taaskord olime mõlemad vabad ning neljapäeva hommikul magasime kaua. Margus on olnud vääga tubli poiss ja oli ära teeninud väikese kingituse. Sellepärast tõid päkapikud talle yoyo, mida ta juba ammu igatses. Nii tore oli vaadata kuidas üks väike asi võib kedagi nii rõõmsaks teha :D Pärast nostalgilist yoyo-tamist ja trikkide meelde tuletamist vedasime end lõpuks linna, kus Harry meid juba ees ootas. Ostsime hiinakast kanariisimudru, tegime pargis mõnusa pikniku ja võtsime suuna kängurude juurde Heirisson Island'ile. Tegemist on siis Swan'i jões asuva saarekesega, kus kängud vabas looduses elutsevad ning turistidele, kes neid üles viitsivad otsida, meelsasti poseerivad. Kuigi see ala, kust neid leida võib, ei ole väga suur, oli meil tükk tegemist, et päikesevarjus lesivaid loomakesi üles leida. Lõpuks siiski märkasime neid, rabasime pildimasina välja ja hakkasime klõpsima. Viis tegelast ei teinud meie kohalolekust väljagi aga üks kängurudest oli pidevalt valvel. Sellegi poolest hiilisime neile kohe väga lähedale, et neid korralikult pildile saada. Samas oli sisimas ikka väike värin ka kuna see valvas kängu oli suht kurja näoga ning temaga juba poksida ei oleks tahtnud.
Peale kängurude külatamist saime kokku Jaanikaga, kes meist ainukesena tööl käib, ja suundusime meie koju, et arutada tähtsaid maailmaasju ning mängida mõned lauamängud.





Reedel otsustasime võtta ette rattaretke ja täita meie selle nädala eesmärk - saada mõlemale ratta kiivrid. Selleks sõitsime taaskord Karrinyup'i kaubanduskeskusesse, kuhu meie kodust on u 9km. Poolel teel sinna peatusime ka ühes väga ilusas linnaosas, kus majad olid ehitatud ümber tehisjärvede ning koos ilusa haljastusega nägi see kõik väga kena välja. Ostukeskuses käidud ja kiivrid ostetud suundusime ookeani äärde, tegime mõnusa supluse ja vurasime koju tagasi. Kokku sõitsime ca 23km (linnulennult) aga siinsel maastikul pole see nii kerge. Nimelt pole siin võimalik sõita mööda tasast maad - sa kas sõidad mäest alla või sõtkud higipull otsa ees mäkke, kuhu jõudes saab üldjuhul nautida ilusat vaadet kogu linnale. Nüüd mõtlete, et kui pool maad on mäest alla, siis saab sama hooga järgmisele mäele vähemalt poole peale sõita - tegelikult ei saa kuna sõites kõnniteel peab igal ristmikul ristuvalt teelt tulevatele autodele teed andma.
Peale rattamatka tulid meile külla Harry ja Jaanika, kellega otsustasime minna meie elukoha lähedale tsurkade purksirestorani, kus lisaks toidule sai tõmmata ka vesipiipu. Võrreldes eelmise vesipiibu urkaga oli see koht hoopis mõnusam - juba suhtumine meisse oli täiesti erinev. Kuna kohale jõudes oli väljas istekohtadest puudus alustati söögikoha laienemist uksest välja parklasse - nii kui mõni auto ära sõitis lisati sinna paar lauda ja hunnik toole. Nii saime ka meie endale laua. Meeleolu aitas luua ka vastav muusika ning laudade vahel naba keerutav kõhutantsija.
Laupäeval oli Marguse kord esimese palga puhul välja teha. Seoses sellega sai söödud, joodud, kooki küpsetatud, söödud, Harry uhiuue pokkerikomplektiga pokkerit mängitud, söödud ning veel veidi söödud.

Sel nädalal käisid meil ka ootamatud külalised - 1 neist 3cm pikk, 2tk 5cm ja 2tk 8cm. Nimelt ilmamuutuseid tajudes hakkavad majadesse sisse tungima väiksemat ja suuremat sorti, tiibadega ja tiivutud prussakud (muideks antud piltidel ei ole tegemist mitte pitsidega vaid tavasuuruses joogiklaasidega). Kuna tegemist ei ole mingite eesti mõõtu kärbse suuruste elajatega vaid sellistega, kes ikka naljalt tikutopsi ei mahu, siis järeldasime loogiliselt, et nad igast suvalisest praost sisse ei mahu ning teipisime lagedes kinni kõik suuremad õhutusaugud, millel puudusid putukavõred. Peale seda pole neid toas rohkem kohanud... ptuiptuiptui
Veel on meil probleeme internetiühendusega. Nimelt loobusime kasutamast oma üliaeglast ja ebapüsivat püsiühendust, mis oli üles ehitatud üle 3G mobiilivõrgu. Selle asemel kasutasime naabrimehe turvamata wifit, mis oli hulga kiirem. Kuid kuna me muutusime suht ahneks ja sai pidevalt tõmmatud filme ja muud jama, siis jõudis naabrimees ka asjale jälile ning pani wifi parooli alla. Siiani pole koodi veel ära arvanud.
Kuna oleme kursis teie lumetormiga, siis jagame teiega ka veidi Austraalia lumeuudiseid. Nimelt on viimase ööpäevaga Sydney lähedal Blue Mountains'il 10cm ja Canberra lähedal Falls Creek'is 20cm lund maha tulnud. Idarannikul on üldse hull ilm olnud - räiged tormid, vihmasajud ning üleujutused. Loodame, et see jama meieni ei jõua.


PS. Harry ja Jaanika blogi viimases postituses oli üks väga hea üleskutse: "Kõik kommenteerima!" Ehk siis ärge olge kadedad ja kirjutage meile ka midagi. Meil siin paar tubli järjepidevat kommentaarijat on aga tore oleks rohkem lugeda kuidas teil läheb ja mida maailma asjadest üldiselt arvate. Ära löö last, kirjuta parem meile!